III eesti teaduskeele konverents 5. 6. detsembril 2014 LÜHITUTVUSTUSED TEESID Koostanud Peep Nemvalts Toimetanud Airi Kapanen ja Peep Nemvalts TEADUSKEELEKESKUS
Eesti keele arengukava (2011 2017) eesmärke on tagada eestikeelne kõrgharidus ja kõrgkoolilõpetajate eesti keele oskuse kõrge tase, avaldada tähtsamad teadustulemused ka eesti keeles, säilitades ja arendades eesti teaduskeelt, vältides mis tahes teadusala täielikku võõrkeelestumist. Konverentsi sisutoimkond doktorant Airi Kapanen prof Krista Kerge dr Peep Nemvalts, esimees Konverentsi toetab riiklik Eestikeelse terminoloogia programm 2013 2017. 2
Sisukord Põhiettekanded... 4 Teadustõlge tõlgendus ja sisutäpsus Krista Kerge... 4 Kreeka terminoloogiakehamid ja tänapäeva kreeka oskuskeele eripära Panagiotis G. Krimpas... 6 Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli töötuba Oskussõnavara tervishoiu teadustekstides... 9 Oskussõnavara tervishoiu teadustekstides Elle Sõrmus, Siret Piirsalu, Karin Lilienberg... 9 Üliõpilaste ja õpilaste uurimistöö juhendamise kogemused Alar Sepp... 10 TLÜ kunstide instituudi muusikaosakonna sümpoosion Muusika- ja kunstikasvatuse oskuskeele rakendamisest... 11 Mõistete ja kontseptsioonide tõlkimise ja ülekandmise problemaatikast Gerhard Lock... 11 Kunstikasvatuse uurimistöö tõlkimise probleeme Antti Juvonen... 12 Plokkflöödi rühmatöö metoodika oskussõnu Tiina Selke... 13 Kuidas viidata teadustekstis iseendale? Riina Reinsalu... 14 Kuidas õpetada akadeemilist keelt gümnaasiumis Mare Kitsnik... 15 Viimane lahing eesti reaalteaduskeele pärast: väljendusoskuste arendamine TÜ loodus- ja tehnoloogiateaduskonna bakalaureuseõppes Ivo Kruusamägi, Mart Noorma, Ene Voolaid... 17 Tallinna Tehnikaülikooli üliõpilaste lõputööde kokkuvõtete eesti keel Ülo Sõstra... 18 Kuidas luua kõlavat ja täpset oskussõna Enno Reinsalu... 20 Terminiarendusest TTÜ-s kõrgkooliõpiku Materjalitehnika näitel Priit Kulu, Jakob Kübarsepp... 21 Suuruste väärtused ja määramatus Rein Laaneots... 23 Eesti Teadusagentuuri, Haridus- ja teadusministeeriumi ning Euroopa Komisjoni eesti keele osakonna töötuba Horisont 2020 ja eesti teaduskeel... 25 Tõlkimine ja terminitöö Euroopa Komisjonis Tiina Pai... 25 Eesti teaduskeel Euroopa Liidus tarbija ja partneri vaade Maia-Liisa Anton... 25 Erialaüleste terminite mõistesisu teadus- ja üldkeeles Peep Nemvalts... 26 3
Põhiettekanded Teadustõlge tõlgendus ja sisutäpsus Krista Kerge Tallinna Ülikooli eesti keele ja kultuuri instituut Tõlke tähtsus teaduses on järjest kasvanud teadustöö ja akadeemiline õpe on selleta mõeldamatud. Ettekanne ongi toetatud teadlase igapäevasele praktilisele tõlketegevusele ja vaatab teadusliku mõtte täpset vahendust läbi tekstiteoreetilise prisma. Tõlkimise mõiste on viimastel kümnenditel laienenud: näiteks märksõnakombinatsiooniga knowledge translation leiab enese selgekstegemise tähendusele viitavaid artikleid, millest paljudes on juttu teadussisu vahendamisest teadusbürokraatia (rahataotluste ja aruannete) kontekstis. Ettekanne peatub siiski ennekõike teadlaste enda mitmesuunalise ja mitmekeelse tähendusvahetuse keerukatel mehhanismidel. Mööda ei saa aga vaadata teksti koostamisest kui teema tõlgendusest diskursuses ja teksti lugemisest, mis on (sõltumata keelest) alati tõlgendus, sest mõistmise aluseks on kirjutajat ja lugejat siduv mentaalne taust ja keelenorm. Tõlke teeb raskeks nii sisu keerukus kui ka mentaalse tausta ning mitme keele mõistesuhete ja freimide erinevus. Ühtlasi mõjutab tõlget allikate muutunud kasutamismoodus. Lähtetekstid on sageli käepärased just interneti kaudu ja moodne veebikeskkond on muutnud teksti mõistet. See pole ühe kindla autori läbikomponeeritud, piiritletud ja süstemaatiline tervik, vaid lugeja loodud hüpertekst. Üliharva loetakse teost (eriti raamatuid) täies mahus veebis kujundab lugeja oma teksti ise, linkides järjest mitme teksti osi, kuni on oma otsingute eesmärgi täitnud (näiteks teinud endale selgeks objekti või nähtuse olemuse, seosed teiste objektide või nähtustega, võimalikud uurimusseosed, käsitlusviisid ja meetodid, tulemuste rakendusvõimalused vms) mis iganes on lugema asumise eesmärk. Kõneks võetakse ohud, mida sellelaadne teaduse lugemine tekstiteoreetilisest vaatenurgast kaasa toob ja mida see tähendab tõlkele, mis on ühtaegu ka lugemispõhise kirjutamise olukord. Internet toob töölauale ka tõlkeks vajalikud töövahendid. Peale tavapäraste üks- ja mitmekeelsete sõnastike leiab võrgust teadlasele ja igale muule asjatundjale olulisi aimeallikaid. Kolmas oluline teema ongi allikate kombineerimine ja sellekohaste harjumuste süstemaatilise kujundamise vajadus formaalõppe osana. Arutlusnäited pärinevad ettekandja ja tema üliõpilaste igapäevatööst ning mitme ala doktoritöödest. Teoreetilisel raamil on vähe aega peatuda. 4
Kirjandus Alves, Fabio (ed.) 2003. Triangular translation: Perspectives in Process Oriented Research. Amsterdam: John Benjamins. Doorslaer, Luc van; Gambier, Yves 2010. Handbook of Translation Studies. Amsterdam: John Benjamins. Krista Kerge Krista Kerge on lõpetanud Tartu ülikooli ja kaitsnud seal teadusmagistri kraadi. Tallinna ülikoolis töötab ta alates 1987. aastast, algul lektori, hiljem rakenduslingvistika dotsendi ja professorina. Tema kaitstud doktoritöö oli Tallinna ülikoolis lingvistika alal esimene. Krista Kerge on uurinud sõnamoodustust, keelevariante ja žanreid. Talt on ilmunud raamatuid ja raamatu osi sõnamoodustuse, morfoloogia, süntaksi ja funktsionaalse keeleoskuse olemuse kohta; teadusartikleid on ilmunud u. 150. Ta on palju koolitanud ametkondi, analüüsides koolituse alusena nende tekste. Ka toimetamiskogemus on mitmekülgne, kuid hõlmab enim teadustekste, sh võõrastel erialadel. Kaks K. Kerge tegevussuunda on seotud terminoloogia ja tõlkega. Ühelt poolt tekib nende vastu huvi kutsetöös, kus loenguid ette valmistades, uurimusi tehes ja juhendades tuleb lugeda inglise, soome, saksa või vene keeles, kuid käsitleda ja sünteesida teemasid eesti keeles ja vahendada mõisteid eesti oskussõnadega. Teiselt poolt on selle huvi taga pidev tegelemine keelekorralduse probleemidega, mis algas sattumisest vabariiklikku õigekeelsuskomisjoni aastal 1980 ja on jätkunud Emakeele Seltsi keeletoimkonnas, millel alates 1995. aastast lasub ametlik vastutus kirjakeele normi rakendamise eest. Kui ühel ja samal ajal on nii palgatööks kui ka hobiks oskuskeel kirjakeele kõige tõlkelembesema variandina ning teksti- ja žanrianalüüs kui keelekasutuse olukohase väljundi uurimine, siis ristuvad need omavahel üsna loomulikult keelesuhtluse sihtrühma ja asjaolude arvestamise ning tõlkimise problemaatikas. Kogemust on lisanud õigustõlke analüüs ning õigus- ja halduskeele õpetamine Tartu Ülikoolis juristidele ja mõnel aastal ka keeletoimetajatele ning Tallinna Ülikoolis keeletoimetajatele. 5
Kreeka terminoloogiakehamid ja tänapäeva kreeka oskuskeele eripära Panagiotis G. Krimpas Traakia Demokritose Ülikool Ettekandes tutvustan peamisi Kreeka organisatsioone, kus praegu uuritakse ja edendatakse kreekakeelset terminivara. Oskussõnade olulist rolli keele püsimises kultuurkeelena on täheldanud paljud õpetlased (Bhreathnach 2011: 133, Blückert 2010: 94, Närvänen 2007: 76, Bucher 2007: 48, Karagiannis 2004: 22). E. A. Nida (1997: 188) on väitnud: Keel on alati kultuuri lahutamatu osa: üks selle iseloomulikumaid jooni, vastavate kultuurimõistete mudel ja asendamatu vahend edastamaks kultuuri põlvkonnalt teisele. Keel on vastastikmõjuline nähtus, mis nõuab keele-kultuuri kandjailt pidevat osalust. Selle tähelepanekuga seoses on nenditud, et kreeka keelel on Euroopas eriline koht esimese kultuuri, teaduse ja tehnika keelena ja seetõttu ka esimese keelena, milles on loodud ja tarvitatud termineid. Mõlema tõiga mõjul on kreeka keel üha üks peamisi terminiloome malle eelkõige internatsionalismide (nimetan neid pigem intereuropismideks ) tekkel (Adrados 2003 [1999]: 449). Ometi nõuab just see kreeka keele roll teatud fonoloogiliste ja morfoloogiliste omaduste arvessevõttu, siirdes kreekapõhiseid uudistermineid nüüdiskreeka keelde, kuna viimast hääldatakse üsnagi erinevalt antiikkreeka keelest. Näitena probleemsest ülekandest võib esitada rahvusvahelised terminid, nagu inglise cosmetology (eesti kosmetoloogia) ja inglise psychedelic (eesti psühhedeelne), teisalt tuleb pseudomurena käsitleda rahvusvahelisi termineid, mis on moodustatud kreeka 3. käändkonna ma-lõpulistest nimisõnadest, sh inglise chromosome (eesti kromosoom), inglise haemostasis (eesti hemostaas). Kirjandus Adrados, F.R. (2003). Ιστορία της Ελληνικής Γλώσσας. Από τις απαρχές ως τις μέρες μας. Αθήνα: Παπαδήμας (μετάφραση A. Villar Lecumberri) [τίτλος πρωτοτύπου: F.R. Adrados (1999). Historia de la Lengua Griega. De los orígenes a nuestros días. Madrid: Gredos]. Bhreathnach, Ú. (2011). A Best Practice Model for Term Planning, vol. 3. Dublin: Fiontar, Dublin City University (διδακτορική διατριβή). Blückert, A. (2010). Juridiska ett nytt språk? En studie av juridikstudenters språkliga inskolning. Uppsala: Uppsala Universitet (σειρά: Skrifter utgivna av Institutionen för Nordiska Språk vid Uppsala Universitet, αρ. 79). Bucher, A.-L. (2007). Terminology Work the Swedish Way. Terminologija 14:6, 37-48. Karagiannis, G. (2004). Ellīnikī orologia stīn koinōnia tīs plīroforias. In: Μ. Katsogiannou, E. Euthymiou (eds.), Ellīnikī orologia: Ereuna kai efarmoges. Athīna: Kastaniōtīs, 13-22. Nida, Eugene A. (1997), Translators' Confrontations with False Ideas about Language. Terminology & Translation 2, 185-189. Närvänen, A.-L. (1999). När kvalitativa studier blir text. Lund: Studentlitteratur. 6
7
Panagiotis G. Krimpas Panagiotis G. Krimpas (sündinud 1974 Ateenas) on lõpetanud Traakia Demokritose Ülikooli õigusteaduse bakalaureusena, kaitsnud magistrikraadi Barcelona Pompeu Fabra Ülikooli rakenduslingvistika instituudis tööga erialaterminoloogiast. Ta on väidelnud doktoriks uurimusega rahvusvaheliste lepingute õigusterminite tõlkimisest Traakia Demokritose Ülikooli õigusõpistus. Praegu töötab sellesama ülikooli Musta mere maade keele-, kirjanduse- ja kultuuriteaduskonna klassikalise filoloogia ja humanitaarõpistus terminoloogia ja tõlkimise lektorina. Erasmuse õppejõudude vahetuse programmi kaudu on pidanud loenguid Rumeenias Timişoara Lääne Ülikoolis (2006 ja 2008). Dr P.G. Krimpas on töötanud aastaid juristi ja õigustõlkijana, tõlkinud neljateistkümnest Euroopa keelest kreeka keelde. Ta on Kreeka Terminoloogiaühingu (ELETO) juhatuse asendusliige, Euroopa Terminoloogiaühingu (EAFT/AET), Réseau panlatin de terminologie (REALITER), Rahvusvahelise Õiguskeeleühingu (ILLA) ning mitme muu keele- ja tõlketeaduse ühingu liige. 8
Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli töötuba Oskussõnavara tervishoiu teadustekstides Oskussõnavara tervishoiu teadustekstides Elle Sõrmus, Siret Piirsalu, Karin Lilienberg Tallinna Tervishoiu Kõrgkool Tervishoiualastes töödes esineb probleeme oskussõnavara õigekeelsusega. Tekstides kasutatakse liigset nominalisatsiooni, samuti on kerkinud probleemiks rektsioonivead. Kuna väga palju kasutatakse võõrkeelseid (sh ingliskeelseid) algallikaid, siis on tõlkimise käigus tekkinud vale sõnajärjega laused. Ka kohtab tervishoiualastes tekstides alaleüleva vormis järeltäiendeid omastavalise eestäiendi asemel, mis tihti muudab teksti mõistmise keeruliseks. Teaduskeel peaks olema kohustuslik õppeaine kõrg- ja ülikoolide kõikide õppekavade üliõpilastele, kuid seni see igal pool nii ei ole. Samuti peaks kõrg- ja ülikoolides rohkem tähelepanu pöörama teaduskeele korrektsele kasutamisele üliõpilastöödes ja vajaduse korral suunama üliõpilased õppima teaduskeele lisakursusele. Töötoas soovime kaasata erinevate kõrg- ja ülikoolide õppejõudusid diskussiooni, millised probleemid on teadustekstides ja mida võiks ette võtta tekstides esinevate vigade vähendamiseks. Töötoa esimene osa on teoreetiline ülevaade enamlevinud vigadest koos tervishoiualastest tekstidest võetud näidetega ja teine osa praktiline, kus töötoas osalejad saavad võimaluse rääkida oma kogemuste põhjal teaduskeele õpetamisest, töödes enimlevinud vigadest ja välja pakkuda probleemide võimalikud lahendused. Kirjandus Metslang, H., Šmõreitšik, A. 2012. Muukeelse tudengi keeleline toimetulek ja vajadused ülikoolis. Uuringuaruanne. Tallinna Ülikooli Eesti Keele ja Kultuuri Instituut. http://www.cs.tlu.ee/filcore/wp-content/uploads/2012/08/metslang-smoreitsik- Muukeelse-tudengi-toimetulek1.pdf Nemvalts, P. 2011.Terminiteadusest eesti teaduskeeleni. Peep Nemvalts (Toim). Eesti teaduskeel ja terminikorrastus (136 171). Tallinn: Tallinna Ülikooli Eesti Keele ja Kultuuri Instituut. Nemvalts, P. 2013. Eesti keel kõrghariduse ja teaduse keelena. Tallinn: Sirp nr 1, 04.01.2013. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/eesti-keel-korghariduse-ja-teadusekeelena/. Sõstra, Ü. 2011. Eesti keele probleeme ülikoolide trükistes. Nemvalts, P. (Toim). Eesti teaduskeel ja terminikorrastus (115 135). Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus. Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis kaitstud diplomi- ja lõputööd. http://riks.ttk.ee/index.asp?action=124 (29.10.2014). 9
Üliõpilaste ja õpilaste uurimistöö juhendamise kogemused Alar Sepp Tallinna Tervishoiu Kõrgkool Uurimistöö võib olla teoreetilise või empiirilise kallakuga. Teoreetilise lähenemise all peetakse silmas olemasoleva teabe (eriala kirjandus, teadustööd jms) analüüsi ja selle põhjal uue teadmise sünteesi või varem väljatöötatud mudeli edasiarendust. Empiiriline lähenemine tähendab kogemustele tuginemist ehk vastuste otsimist elust endast. Empiirilise uurimuse märksõnad on probleem, andmekogumine ja töö tulemused, milleks on uued teadmised uuritud probleemi kohta. Teisalt võib teadustöös kasutada kvantitatiivset ja kvalitatiivset lähenemist. Esimene on objektiivne, ühiskonnas laiemalt kehtivaid seoseid otsiv ja seletav, teine on subjektiivne püüd mõista ja seletada vähemlevinud nähtusi. Mistahes meetodi kasutamisel peab uurija töö tulemusi analüüsides tuginema saadud andmetele, suhtuma neisse erapooletult. Teadusliku essee all mõistetakse uurimust, milles tuginetakse loetud tekstidele, õpitule ja isiklikule kogemusele. See on mingi teoreetilise või praktilise probleemi käsitlemiseks esitatud küsimuste loogiline, argumenteeritud, selgepiiriline ning soovitavalt uudne püstitus ja/või põhjendatud vastuste otsimine ja lahenduste leidmine. Selleks et essee ei manduks referaadiks, tuleb autoril eristada enda seisukohad autoriteetide omadest, vastupidi referaadile, kus järelduses just autoriteetidele toetutaksegi. Essee näitab, kuivõrd üliõpilane valdab teemat: tema teadmisi, probleeminägemist ja keelekasutuse isikupära. Essee puhul on argumenteerimine olulisel kohal ja argumente tuleb toetada viidetega teadustekstidele või muule materjalile nagu teadustööski. Teadusteksti mõttearendus peab olema sihikindel, loogiline ning terminivalik ja arvutused täpsed. Vajaduse korral tuleb mõiste sisu ja termini sobivust (võrreldes muude valikutega) ka põhjendada. Kõik uurimistöös kasutatavad mõisted, terminid ja teooriad liidetakse ilma vastuoludeta ja meelevallata ühtsesse, kogu tööd läbivasse süsteemi lugeja jaoks mõistetavalt ja loogiliselt. Materjali valikul tuleb püüda eristada ebausaldusväärset usaldusväärsest ning analüüsida nii püstitatud hüpoteesi toetavate kui ka sellele vasturääkivate uurimuste tulemusi. Jättes kõrvale oma arvamuse pean tõeseks, ei pea tõeseks, peaks uurija välja valima piisava hulga teemaga seotud allikaid. Ideaal on see, kui teadlane tunneb kõiki tema uurimisvaldkonda kuuluvaid fakte ja teooriaid. 10
TLÜ kunstide instituudi muusika osakonna sümpoosion Muusika- ja kunstikasvatuse oskuskeele rakendamisest Mõistete ja kontseptsioonide tõlkimise ja ülekandmise problemaatikast Gerhard Lock Tallinna Ülikooli kunstide instituut, muusikaosakond Aina tugevneva rahvusvahelistumise ja valdkondadevahelisuse nõude ning teaduses ja digikeskkonnas domineeriva inglise keele mõju tõttu seisab ülikooli õppejõud oluliste lahendamist vajavate probleemide ees: kuidas nimetatud suundumustega keeletarvituses sammu pidada ning kuidas neid vahendada õppijatele ja tulevastele õpetajatele. Minul lisandub veel liikumine kolme keele vahel: saksa keel emakeelena, eesti keel kui suhtlus- ja õpetamiskeel ning aina tähtsamaks muutuv inglise keel. Loenguid pidades ja üliõpilastöid juhendades on sageli vaja mõisteid ja kontseptsioone tõlkida või üle kanda otse eesti või inglise keelde, saksa keele vahenduseta. Üliõpilastööde juhendamisel ei saa enam (aktuaalsuse huvides, maht sõltub teemast ja valdkonnast) mööda minna ingliskeelses kasutuses levinud mõistetest ja kontseptsioonidest, millega sageli kaasneb vajadus neid defineerida ja piiritleda. Paratamatult tekivad küsimused, kuidas eestindada. Mul on huvi leida haridusvaldkonna nähtuste ja seoste uurimisel uusi vaatenurki. Ühe näitena tutvustan enda arendatud refleksiivse positsionaalsuse mudelit (Lock 2014), mille lähteallikas on H. Plessneri (1928/1975) algselt saksakeelne, filosoofilisse antropoloogiasse kuuluv positsionaalsuse kontseptsioon, mille kandsin üle (muusika)kasvatusse, nii inglise kui ka eesti keelde. Soovin ettekandes näidata tõlkimisega kaasnenud raskusi ja võimalusi. Kirjandus Lock, G. (2014). Introduction to a Model of Reflexive Positionality. T. De Baets, T. Buchborn (Eds.). The Reflective Music Teacher (European Perspectives on Music Education 3). Esslingen a. Neckar: Helbling, 41 56. Plessner, H. (1975). Die Stufen des Organischen und der Mensch. Einleitung in die philosophische Anthropologie (1928) [Levels of Organic Being and Man. Introduction to The Philosophical Anthropology] (3rd ed.). In H. Plessner, Gesammelte Schriften Band IV [Collected Writings Vol. IV]. Frankfurt am Main: Suhrkamp. 11
Kunstikasvatuse uurimistöö tõlkimise probleeme Antti Juvonen Ida-Soome ja Savonlinna Ülikool Ettekandes soovin käsitleda kunstikasvatuse, täpsemalt muusikakasvatuse uurimiskontseptsioonide tõlkimise raskusi inglise keelest soome keelde ja tagasi. Uusi kontseptsioone on tekkinud varem ja tekib praegugi. Uusimaid mõisteid on pärit David J. Elliottilt: praksiaalne muusikakasvatus, mille juuri leiab pragmatismist kuni Deweyni. Kuna seda mõistet pole veel soome keelde tõlgitud, tekitab see küsimusi näiteks filosoofidel. Soome keeles kasutatakse ingliskeelset terminit, kuid see tekitab probleeme nähtuse sisu mõistmisel. Põhjus, miks luua uusi mõisteid, on arusaadav: uurijad soovivad õigustada oma teooriaid ja eristada ideid varasematest, rakendades uut mõistesüsteemi ja terminivara. David J. Elliott on selles olnud hästi edukas. Kunstikasvatuse uurimustes on palju arutlusi meetodite üle. Kui uurija püüab oma meetodit välja kujundada, kasutab ta nii kvalitatiivseid kui ka kvantitatiivseid meetodeid ühes ja samas uurimuses ja nimetab seda näiteks segameetodiks. Kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete meetodite samaaegne rakendamine vajab ühisnimetust ja termini segameetod kasutuselevõtt on ettepanek seda probleemi lahendada. Üks küsitavusi sellise mõiste puhul võib olla mulje, et kasutatakse kahte meetodit kuidagi segiläbi. Osa uurijaid kasutab selle asemel pigem terminit kombineeritud meetod, mis kirjeldab selle uurimisviisi olemust paremini. Ettekandes käsitlen kõnealuseid probleeme lähemalt kunstikasvatuse, eriti muusikakasvatuse vaatenurgast. Kirjandus Elliott, D., Silverman, M. (2014). Music Matters: A Philosophy of Music Education (Second Edition). Oxford: Oxford University Press. Elliott, D. (2005). Praxial Music Education: Reflections and Dialogues. Oxford: Oxford University Press. Elliott, D. (1995). Music Matters: A New Philosophy of Music Education. Oxford: Oxford University Press. 12
Plokkflöödi rühmatöö metoodika oskussõnu Tiina Selke Tallinna Ülikooli kunstide instituut, muusikaosakond Seoses plokkflöödi massilise kasutuselevõtuga üldhariduskooli muusikaõpetuse tunnis viimastel aastatel (Selke, Tammerik 2010) ning plokkflöödi rühmaõppe metoodika õpetamisega tulevastele muusikaõpetajatele Eesti ülikoolides on tekkinud vajadus ühtlustada plokkflöödi oskussõnavara. Varasemas õppekirjanduses, nootides ja abimaterjalides ning laste muusikakoolide õppekavades varieerub sõnavara oluliselt (Jürisalu 1974; Kaljuste 1987; Jukk 2005; Sepp 1995; Vaabel 1981). Väljaannetes kasutatakse erinevaid termineid, näiteks sõrmeava sõrmeauk, sõrmestik sõrmestus, keeleatakk keelelöök. Siit ka küsimus, milline neist aluseks võtta ja kas klassi rühmaõppes kasutada plokkflöödi erialasõnavara või on metoodikaeesmärkidel otstarbekam lihtsustada õpetuses kasutatavaid väljendeid ning leida rühmaõppe jaoks uusi oskussõnu. Plokkflöödi õpetamise metoodika klassis ei erine üheõppest mitte tehniliste oskuste minimeerimise poolest, vaid seisneb pigem rühmatöö organiseerimises ja diferentseeritud õppe võimaluste loomises (Päts 2010; Selke 2001; 2007). Kuivõrd rühmaõppes õpitakse valdavalt kuulates ja jäljendades erinevalt üheõppest, kus enamasti õpitakse noodimärkide järgi, siis tuleb rühmaõppes paratamatult kasutusele võtta uusi, jäljendamist ja rühmatööd hõlbustavaid väljendeid, näiteks sõrmestusega seotud mõisted ühe sõrme noot, kahe sõrme noot, pilli lõuaasend, hääletu mäng. Ettekandes vaatlen varasemat plokkflöödiõpetuse üld- ja oskussõnavara ning esitlen uusi rühmaõppes kasutatavaid väljendeid, mida sobib kasutada nii lasteaia vanema rühma ja üldhariduskooli esimese kooliastme klassitöö metoodikas kui ka täiskasvanute plokkflöödiõpetuses. Kirjandus Jukk, T., Kuivits, M. 2005. Mäng ja pillimäng: plokkflöödi algõpetuse ja Orff-pedagoogika õpetajaraamat. Põltsamaa: Vali Press. Jürisalu, H. 1974. Plokkflöödi õpetus I. Tallinn: ENSV Haridusministeerium. Kaljuste, H. 1987. Laulik JO-LE-MI III. Tallinn: ENSV Haridusministeerium. Päts, R. 2010. Muusikaline kasvatus üldhariduskoolis. Tallinn: Koolibri. Selke, T. 2001. Miks plokkflööti ei mängita? Haridus, 5, 59-61. Selke, T. 2007. Suundumusi eesti üldhariduskooli muusikakasvatuses 20.sajandi II poolel ja 21.sajandi alguses. Tallinn: TLÜ Kirjastus. Selke, T., Tammerik, L. 2010. Plokkflöödi mänguvõtete õpetamine klassitunnis. HTM ja REKK tellimus 2010 RÕK muusika ainekava juurde. 1.-8. Sepp. T, 1995. Plokkflöödi õpik I klass. Tallinn: Koge. Vaabel, H. 1981. Repertuaari plokkflöödimängu õppimiseks. Tallinn: ENSV Haridusministeerium. 13
Kuidas viidata teadustekstis iseendale? Riina Reinsalu Tartu Ülikool Teadusteksti kirjutaja seisab alati valiku ees, kuidas viidata tekstis iseendale. Eesti keeleruumis eeldatakse teadustekstilt keelelist neutraalsust, sh impersonaalsust, millega on kõige paremini kooskõlas umbisikuline tegumood. Ent tekste võidakse kirjutada ka mina-ja meie-vormis ning autori positsioonilt, samuti saab kasutada üldisikulist väljendusviisi. See, kuidas viidata teadustekstis iseendale, oleneb suuresti tekstiliigist. Diplomi- ja bakalaureusetöödes domineerib umbisikuline väljendusviis, seejuures juhindub töö kirjutaja sageli üliõpilastööde vormistamise juhendist ja juhendaja soovitustest. Teadusartikli kirjutajal on suurem valikuvabadus, mis peegeldub ka viitamisviisi valikus: umbisikulise tegumoe kõrval kasutatakse julgemini ka mina-vormi ja kollektiivse uurimuse korral meie-vormi. Seevastu doktoriväitekirjad on allutatud rangematele tekstiliigitavadele, mis seavad esikohale umbisikulise tegumoe, kuid ka siin võib täheldada varieeruvust. 14
Kuidas õpetada akadeemilist keelt gümnaasiumis Mare Kitsnik Tallinna Ülikool Akadeemiline keel on keelevariant, mille abil kirjeldatakse abstraktseid mõisteid, kognitiivseid protsesse ja kompleksseid suhteid. Ta on keerukam kui igapäevane suhtluskeel, sest pole nii kontekstisidus ja nõuab kõrgema taseme mõtlemisoskust (Cummins 1979, Diaz- Rico ja Weed 2002). Akadeemilise keele omandamisele nii esimeses kui teises keeles loob aluse üldhariduskool. Igapäevasel suhtluskeelel on akadeemilisele keeleoskusele teatud mõju, kuid suuremas osas arenevad need keelevariandid eri radu pidi (Cummins ja Man 2007). Akadeemilise keele õppimine on suures osas ka mõtlemisoskuste õppimine ning seda peaks koolis toetama nii keeletundides kui ka muude ainete tundides. Retseptiivsete oskuste arendamiseks on oluline kasutada eakohaseid ja järk-järgult keerukamaks minevaid õppetekste ning kõrgema taseme mõtlemisoskusi (analüüs, süntees, hindamine jm) arendavaid ülesandeid. Nii keele- kui ka ainetundides tuleks tegeleda uue sõnavaraga, õpetades seejuures nägema nii sõna sisse (mõiste sisu, grammatiliste vormide kaudu edastatavad tähendused, stiil jm) kui ka sõnast välja (sõnaühendid, väljendid, grammatilised struktuurid jm). Vältima peaks liiga keerukaid selgitusi, eelistada tuleks õpilaste endi koostatud seletusi (mitteakadeemilises keeles, pildilised, graafilised jm). Tuleks õpetada ka erisuguseid tekstimõistmisstrateegiaid (uute keelendite tähenduse aimamine, tekstist olulise info leidmine, tekstist kokkuvõtte tegemine jmt). Produktiivseid oskusi arendamaks on vaja tegevusi, mis nõuavad kompleksset mõtlemist ja akadeemiliste keelemallide kasutamist. Õpetada tuleks olulisi fraase, keelefunktsioonide edasiandmiseks vajalikke üldakadeemilisi väljendeid (kokkuvõtte tegemine, võrdlemine, vastandamine, klassifitseerimine, analüüsimine, ennustamine, probleemide lahendamine, veenmine jt), akadeemilises keeles kasutatavaid grammatilisi struktuure ja tekstitüüpe. Õpetades on kasulikud erisugused tekstimudelid, mida õpilane saab analüüsidad ja mille eeskujul oma tekste luua. Õppeprotsessi muudavad õpilasele motiveerivaks ning tõhusaks elulised ja eakohased tekstid ning ülesanded, aktiivõppemeetodid (IKT-vahendid, palju omavahelist suhtlemist, projektid, mängud jm), psühholoogiliselt turvaline õhkkond, raskusastme parajus ja toetus (Kitsnik 2014). Oma ettekandes arutlen nii retseptiivsete kui produktiivsete akadeemiliste oskuste õpetamise üle ning esitan ülesannete näidiseid eesti keele õppematerjalidest Praktiline eesti keel (Ehala ja Kitsnik 2011 2013) ja Praktiline eesti keel B2, C1 (Kitsnik 2013). 15
Kirjandus Cummins, J. 1979. Cognitive/academic language proficiency, linguistic interdependence,the optimum age question, and some other matters. Working Papers on Bilingualism19.1: 121 9. Cummins, J., Man, E. Y.-F. 2007. Academic language: What is it and how do we acquire it? J. Cummins & C. Davison (Eds.), International handbook of English language teaching (Vol. 2, 797 810). New York: Springer. Diaz-Rico, L. ja K. Weed 2002. The crosscultural, language, and academic developmenthandbook: a complete K-12 reference guide. Boston: Allyn and Bacon. Ehala, M., Kitsnik, M. 2011 2013. Praktiline eesti keel 10 (1, 2, 3), 11(1, 2, 3), 12 (1, 2) Tallinn: Künnimees Kitsnik, M. 2014. Praktiline eesti keel teise keelena B2, C1 õppematerjali mõju gümnaasiumiõpilaste õpimotivatsioonile. (= TLÜ EKKI toimetised 16), toim Krista Kerge. Kitsnik, M. 2013. Praktiline eesti keel B2, C1. Tallinn: Künnimees. 16
Viimane lahing eesti reaalteaduskeele pärast: väljendusoskuste arendamine TÜ loodus- ja tehnoloogiateaduskonna bakalaureuseõppes Ivo Kruusamägi 1, Mart Noorma 1,2, Ene Voolaid 2 1 Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskond 2 Tartu Ülikooli õppimise ja õpetamise arenduskeskus Bakalaureuseõpe kujuneb paljudele üliõpilastele viimaseks kokkupuuteks süsteemse lähenemisega eesti keele suulise ja kirjaliku väljenduse õppele. Eesti keele säilimiseks ja arenemiseks teaduskeelena reaalvaldkonnas on ülitähtis ülikoolilõpetajate teadlikkus ja positiivne suhtumine eesti teaduskeele vajalikkusse. Teadlikkus aitab noortel vilistlastel ära tunda seosed korrektse ja sobivalt valitud keelekasutuse ning tööalase edukuse vahel. Jaatav suhtumine eesti keelde loob eeldused noorte spetsialistide keelekasutuse jätkuvaks arendamiseks ning laiemalt kogu eesti reaalteaduskeele säilimiseks. Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonna (LOTE) bakalaureuseõppe viimase aasta üliõpilastele mõeldud õppeaine Eesti keele suulise ja kirjaliku väljenduse õpetus püüab rakendada mitmesuguseid lähenemisviise, et neid eesmärke täita. Kursus on kohustuslik kõigile LOTE üliõpilastele ja alates selle loomisest 2010. aastal on kursuse läbinud umbes 1500 üliõpilast. Peale loengute, kontrolltööde ja ettekannete koostavad osalejad tekste, mis seonduvad valitud lõputöö teemaga. Kursuse eripära on osaleda Vikipeedia täiendamises. Vikipeediat võib käsitada kui noortele mugavalt ligipääsetavat erialaterminite sõnastikku. Tänapäeval on see tihti esimene infoallikas, mis otsimootorite abil leitakse. Nii võimaldab Vikipeedia edukalt ühtlustada ja populariseerida erialatermineid ning avada nende sisu avaramalt ka laiemale avalikkusele. Üliõpilaste töö aitab muuta erialased põhitekstid eesti keeles vabalt kättesaadavaks ennekõike just kooliõpilastele, põhilistele internetikasutajatele. Ühtlasi arendavad üliõpilased nõnda omaenda suutlikkust keerulisi teemasid selgelt ja arusaadavalt väljendada. Õppejõud ja -assistendid vaatavad kõik loodud tekstid enne avalikustamist üle ning annavad koostajatele nende keelekasutuse kohta tagasisisidet. Kursus laiendab kindlasti osalejate teadlikkust, kuidas oma mõtteid eri sihtrühmadele väljendada. Keerulisem on hinnata, kuivõrd tulemuslikult on arenenud pooldav suhtumine eesti keelde. 17
Tallinna Tehnikaülikooli üliõpilaste lõputööde kokkuvõtete eesti keel Ülo Sõstra Tallinna Tehnikaülikooli energeetikateaduskond, mäeinstituut Nüüdsel ajal kirjutatakse ülikoolides doktoritöid enamasti inglise keeles, mis on kindlasti kõige enam levinud teaduskeel. Magistri- ja bakalaureusetöid on lubatud kirjutada eesti ja vene keeles. Kõigi astmete lõputöödes on eesti- ja ingliskeelne kokkuvõte, mis annab küllalt hea ülevaate üliõpilaste eesti keele oskusest ja kõige uuemate käsiraamatute, nagu ÕS 2013, VSL 2012 ja EKSS 2009 kasutamisest. Üle 50 läbivaadatud doktoritöö kokkuvõtte alusel võib öelda, et vajalikul tasemel pole sõnaraamatud veel jõudnud üliõpilasteni ega ole olnud neile headeks abilisteks. Kui üliõpilane oleks lahti võtnud võõrsõnade leksikoni, ei oleks ta kirjutanud auditeerijatest, vaid lihtsalt audiitoritest. Eesti kodukeelega vanemate doktorantide kokkuvõtete sisu on peaaegu alati arusaadav ja loogiline, nooremate doktorantide kokkuvõtetes on palju tarbetuid parasiit- ja sidesõnu: ka, nii kui ka, raames, pigem, samas, seevastu, seeläbi, samuti jt. Teaduslik kokkuvõte peaks olema ilma väljenditeta pakutakse välja, on töös välja pakutud, tänu katendi neutraliseerimise toimele, kõrge tootlikkuse ja mugava kontrolli, analüüsiti seoseid erinevate omaduste põhjal: vanuse, haridustaseme, emakeele ja üliõpilaste brutosissetuleku põhjal, selgitada maastikulist ja keskkonna parameetrite muutust läbi kohaliku elanikkonna nägemuse, keskkonnamõjude rehabilitatsioon, on katseliselt testitud Pakri poolsaarel jt. Võõrsõnade kasutamisel on pretensioone rohkem. Sagedamini kasutatavad on aspekt vaatekoht, seisukoht v nähtuse üks külg, roll tegevus, ülesanne, funktsioon, tähtsus, parameeter tunnussuurus, mingit eset v nähtust iseloomustav suurus, stsenaarium etenduse kavand ; INFO algtingimuste ja töömeetodite kirjeldus, diapasoon lauluhääle v muusikariista ulatus jt. Võõrsõnu kirjutades on alati kasulik kontrollida nende õigsust õigekirjakorrektoriga. Punane joon sõna all [siin: allakriipsutus] näitab, missugune vorm ei vasta tänapäeva kirjakeele normile, milline vastab. Näited: tehnogeenne, p.o tehnogeeniline; sulfaatne, p.o sulfaadiline; madalatemperatuurne, p.o madalatemperatuuriline jt. Õigekirjakorrektorija õigekeelsussõnaraamatu kirjaviis alati siiski kokku ei lange: kuigi ÕS 2013, kirjakeele normi alus, lubab kasutada tehnogeenne, ei luba seda speller ilmselt pole spellerisse kõigi erialade termineid veel sisestatud. Enamikus kokkuvõtetes on kiirustamise tunnuseid. Enne trükkisaatmist peaks keegi teine teksti üle vaatama, sest autor on oma tekstiga liiga tuttav ega suuda avastada lihtsaid vigu isegi mitmekordsel lugemisel. 18
Kirjandus EKSS 2009 = Eesti keele seletav sõnaraamat 2009, Tallinn. Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu 2., täiendatud ja parandatud trükk. Eesti Keele Sihtasutus. Eesti Keele Instituut. 6 köites. VSL 2012 = Paet, T. (peatoim.). Võõrsõnade leksikon. 8., põhjalikult ümber töötatud trükk. Eesti Keele Instituut, Kirjastus Valgus. ÕS 2013= eesti õigekeelsussõnaraamat, Raadik, M. (toim.). Eesti Keele Sihtasutus. (kirjakeele normi alus, alates 01.01.2014). 19
Kuidas luua kõlavat ja täpset oskussõna Enno Reinsalu Tallinna Tehnikaülikool Eesti mäenduse terminid lähtuvad Kesk- ja Ida-Euroopa mäekeelest. Meil käibivad mäepõhised sõnad: sks Berg-, vn горно-, sm vuori-. Euroopa Liidu keelepruuk kaldub läänelikuks, mine-põhiseks (ingl mine, mineral). Kahe arhailise keelekehandi pärand on tekitanud tõlkides ja tõlkijates küsimusi. Eesti mäendus ei tunne maakide, maagaasi ega -õli kaevandamist. Nende sõnade kasutamine tekitab ELi direktiivide tõlkijatele probleeme ja lisab mäeterminoloogidele tööd. Mõni mõte sel teemal: o Hea termin on lühike, kahesilbiline; kasvõi selleks, et mahtuda Exceli tabeli päisesse (kütus < kütteväärtus). o Hea termin viitab mõistesisule: maavara on parem kui maare, kuid sotra võib olla ka soojustrass. o Hea termin peab olema keelekohane: ekse = viga proovimisel = outlier; soder väänaks keelt vähem kui sotra. o Eestikeelse vaste võib välja kaevata ka sõnavaramust, olgugi et panetunud insenerid neid võõrastavad: kaurits = ekskavaator, kaevus = tuulutusšurf; kaevik = tranšee, käik = strekk, lööv = stope). o Kui paremat ei ole, sobib ka kasutusel olev käibelaen: kombain < комбайн < combine = continuous miner = jatkuvatoiminen kaivinkone). Kirjandus Reinsalu, E. (toimetaja), Uibopuu, L. (koostaja), Raudsep, R. (geoloogia) 1999. Eesti-ingliseeesti maapõuesõnaraamat (tirelraamat). Tallinn: TTÜ mäeinstituut, 112 + 118 lk Reinsalu, E. 2014. Digitaalne mäesõnastik (http://digi.lib.ttu.ee/i/?1529 ) 20
Terminiarendusest TTÜ-s kõrgkooliõpiku Materjalitehnika näitel Priit Kulu, Jakob Kübarsepp Tallinna Tehnikaülikooli materjalitehnika instituut Ülevaade tehnikateaduste terminiarendusest (TTÜ-s) Terminiarendusega on tehnikateadustes tegeletud TTÜ asutamisest (1918) peale juba 1920. aastatel ilmus algupäraseid eestikeelseid õpikuid, sõnaraamatuid, tehnikakäsiraamatuid. Ka nõukogude ajal ilmus TTÜ õppejõudude osalusel arvukalt sõnastikke, sh o vene-eesti keemia sõnastik (1964); o vene-eesti elektrotehnika sõnastik (1969); o vene-eesti ehituse sõnastik (1975); o vene-eesti tehnika sõnaraamat (1975) jne. Viimase 20 aasta jooksul (1992 2013) on ilmunud TTÜ õppejõudude osalusel ligi 80 tehnikateaduste ja infotehnoloogia sõnastikku, sh sellised tehnikavaldkonna sõnaraamatud, nagu: o Teaduse ja tehnika seletav sõnaraamat (kirjastus Tea, 1997); o Inglise-eesti tehnikasõnaraamat (2000) ja eesti-inglise tehnikasõnaraamat (2001). Ajavahemikus 1998 2013 andis TTÜ kirjastus välja mitu erialasõnastikku: o Konstruktori sõnavara I, II (eesti-inglise-saksa-vene, 1999 ja 2001); o Metalliõpetus ja metallide tehnoloogia I IV (eesti-inglise-saksa-vene; 1998, 1999, 2001); o Masinaehitustehnoloogia (eesti-inglise-saksa-vene, 2001); o Mõned majandusterminid (2002); o Tööstuskeskkonna kvaliteedi oskussõnu (2003); o Elektroenergeetika sõnastik (eesti-inglise-soome-saksa-vene 2005) jt.; o Saksa-eesti tehnikasõnaraamat 2012; o Mehaanikainseneride käsiraamat, 2012 (sisaldab lühikest terminisõnastikku); o Materjalitehnika seletav sõnaraamat (eesti-inglise-vene, 2013). Praegu (2014) töötavad terminitöörühmad mehaanikateaduskonnas (materjalitehnika, tootmistehnika, metroloogia) ja teistes teaduskondades. Enim osutatakse tähelepanu eestikeelse terminivara arendusele doktoritööde kokkuvõtete kaudu, neid esitatakse terminoloogiaprogrammi konkurssidele. NB! Lühikokkuvõtte asemel laiendatud kokkuvõtete koostamine. 21
Materjalitehnika oskussõnavara arendus TTÜ materjalitehnika instituudis Töö on olnud järjepidev: terminoloogiavihikutest (1998 1999) TTÜ-s väljaantud loengukonspektideni (1998 2001) ning lõpuks kõrgkooliõpikuni (2014) välja. Terminiarendus käsitleb märksõnu kolmes keeles (eesti-inglise-vene) koos määratlustega (Materjalitehnika seletav sõnaraamat, 2013). Uusi termineid tutvustatakse ja evitatakse õppetöös. Terminid on võrgus kättesaadavad. Terminiarenduse põhimõtted on olnud järgmised: o kasutatavus õppe-, teadus- ja arendustegevuses; o mitmekeelsus, arvestades TTÜ õppekeeli (eesti-inglise-vene); o seletused ja määratlused teevad sõnaraamatu täpsemaks ja kasutajasõbralikumaks; o välistatud on püüd võõrkeelset (inglise, vene) terminivara korrastada kasutatakse tegelikkuses (õpikuis, käsiraamatuis) leiduvaid termineid; o ühtlustatakse terminitarvitus sõnaraamatutes ja õppekirjanduses. 22
Suuruste väärtused ja määramatus Rein Laaneots Tallinna Tehnikaülikool Ma ütlen tihti, et vaid siis, kui on võimalik mõõta seda, millest räägid ja väljendada tulemust arvudes, tead sellest midagi, aga kui seda pole võimalik mõõta ega väljendada arvudes, on su teadmine napp ja ebarahuldav William Thomson (lord Kelvin) 1883 Suurused iseloomustavad meid ümbritseva keskkonna esemeid, aineid, nähtusi ja protsesse ning nende omadusi. Suurusi saab kvantitatiivselt väljendada arvu ja tugiviite abil (Laaneots jt 2012). Tugiviiteks võib olla mõõtühik, mõõteprotseduur, etalonaine või nende kombinatsioon. Sõltuvalt tugiviite liigist on suuruse kvantitatiivne väljendus väärtusarvu ja mõõtühiku korrutis või arv ja viide rakendatud mõõteprotseduurile või arv ja viide etalonainele. Näiteks väärtuses 5 kg on 5 väärtusarv ja kg ühik. Väärtusarv on siin suuruse väärtuse ja ühiku kui tugiviite jagatis. Seega on soovitav väärtusarve sisaldava tabeli peas jagada suuruse tähis ühikuga (tabel 1). Osis Materjal Pikkus l/m Mass m/kg Materjali tihedus /(kg/m 3 ) Ruutristlõikega varras Teras 0,51 2,32 7 800 Ümarlatt Alumiinium 1,28 1,98 2 699 Tabel 1 Kui suuruse väärtust ei saa väljendada arvu ja mõõtühiku korrutisena, tehakse seda leppelise skaala, mõõteprotseduuri kirjelduse või nende mõlema abil. Suuruse väärtus saadakse mõõtmise tulemusena suuruse väärtust enne suuruse hindamist või mõõtmist ei eksisteerigi. Kuna teoreetiliselt on suuruse väärtust võimalik käsitada kindla väärtusena, on sellise mõiste tähistajana varem laialt levinud termin suuruse tõeline väärtus. Suuruse väärtuse hinnangu või mõõtetulemuse ja suuruse tõelise väärtuse erinevust on nimetatud (mõõte)veaks. Kuna suuruse tõeline väärtus on teadmata, siis on ka (mõõte)viga praktiliselt määramatu ja seepärast tuleks tänapäevasel määramatuse käsitlusel põhinevat suuruse väärtust hinnates (mõõtetulemust saades) terminist (mõõte)viga loobuda. Suuruse väärtuse (mõõtetulemuse) hindamine määramatuse abil tunnistab seda, et tegemist pole suuruse ühe väärtusega, vaid väärtuste kogumiga, mis koos muu saadaoleva asjakohase infoga antakse suurusele üheainsa väärtuse (mõõtetulemuse) ja selle määramatuse kaudu (Laaneots jt 2012). Kasutatakse ka terminit suuruse leppeväärtus, mis on suurusele kindlal eesmärgil leppeliselt antud väärtus. On üldtunnustatud, et suuruse leppeväärtusega kaasneb sobivalt väike väärtuse määramatus, mis võib olla ka null. Siit tulenevalt nimetatakse suuruse väärtusele hinnangut andes või suurust mõõtes saadava tulemuse ja suuruse leppeväärtuse vahet (mõõte)hälbeks. Kuid suurusel ei ole ka leppeväärtust olemas, sest selle olemasolu korral oleks tarbetu suuruse 23
väärtuse hinnanguga (mõõtmisega) vaeva näha. Leppeväärtusest saab rääkida ainult juhul, kui tegemist on otsese võrdlusega, nt kui etalonviht asetataks kaalu koormuskandurile, ja näitu võrreldaks vihi massi nimiväärtusega, mis sel juhul ongi leppeväärtus. Kirjandus Laaneots, Rein; Mathiesen, Olev; Riim, Jürgen 2012. Metroloogia. Õpik kõrgkoolidele. Tallinn: TTÜ kirjastus. Thomson, William 03.05.1883. Loeng ühingus The Institution of Civil Engineers. 24
Eesti Teadusagentuuri, Haridus- ja teadusministeeriumi ning Euroopa Komisjoni eesti keele osakonna töötuba Horisont 2020 ja eesti teaduskeel Tõlkimine ja terminitöö Euroopa Komisjonis Tiina Pai Euroopa Komisjon 1. Euroopa Komisjoni eesti keele osakond osakonna struktuur, tõlgete maht ja valdkonnad keelesuunad, tõlketöös osalejad, tõlkeprotsess kvaliteet ja välistõlked probleemid 2. Terminivara ja IATE (institutsioonidevaheline terminibaas) terminitöö korraldus terminite jaotumine: ELi terminid, erialade terminid, õigusterminid. terminibaas IATE 3. Tõlgete liikumine institutsioonide vahel seadusandlik tavamenetlus komisjon parlament nõukogu jurist-lingvistid ekspertide roll ja muudatuste tegemise võimalikkus Eesti teaduskeel Euroopa Liidus tarbija ja partneri vaade Maia-Liisa Anton Haridus- ja Teadusministeerium Kes on eestikeelsete Euroopa Liidu tekstide tarbija, kui paljud tööprotsessid (eelnõude läbirääkimine, raamprogrammi toetuste taotlemine ja aruandlus jne) toimuvad inglise keeles ning paljusid tekste ei tõlgitagi? Kuidas kulges Horisont 2020 tekstide tõlkimise protsess HTMi poolt vaadatuna? Mida teha juhul, kui Euroopa Liidus ja Eestis kasutatakse sama asja kohta eri sõnu: mis on õige kas arukas spetsialiseerumine või nutikas spetsialiseerumine? 25
Erialaüleste terminite mõistesisu teadus- ja üldkeeles Peep Nemvalts Tallinna Ülikooli eesti keele ja kultuuri instituut Tallinna Ülikooli teaduskeelekeskus Iga teadusala nagu mistahes muugi eriala nähtuste käsitelus on keskne koht mõisteil ja neid tähistavail termineil. Et keel saaks olla suhtlusvahendina tõhus, on oluline nii eriala sisesi kui ka üle erialapiiride kuni üldkeeleni välja tarvitada võimalikult üheselt mõistetavaid termineid. Siiski ei olda ei teadus-, eriala- ega üldkeele tarvituses päris üksmeelel koguni terminite mõiste ja termin mõistesisu suhtes. Otstarbekas on lähtuda Eesti standardis (EVS- ISO 1087-1:2002) määratletust: mõiste on teadmusüksus, mille moodustab ühene tunnuste kombinatsioon (3.2.1 ) termin ehk oskussõna on mingi valdkonna üldmõiste sõnaline tähis (3.4.3) Sedasama on teisal väidetud eeskätt seoses eriala- või oskuskeelega: Terminid on erialakäsitluse või -teooria väljenduse põhiüksused (Kull 2000: 99); termin on pigem sõnatüvi kui mõnd kindlat liiki sõna (Kerge 2004: 30, 36). Igal juhul valitseb mõiste ja termini kui teadmusüksuse ja keeleüksuse vahel tähistatava ning tähistaja seos. See on põhimõtteline erinevus, mis olenemata nende kahe vahekorra või olemuse kirjeldamise viisist (onomasioloogiline, semasioloogiline vm) või vaatenurgast ei anna põhjust tarvitada termineid mõiste ja termin tekstis sünonüümidena eriti mitte teadus- või (laiemas) erialatekstis. Paraku on seda täheldada paljudes üliõpilastöödes ning kogenudki teadlaste keeletarvituses nii kõnes kui ka kirjas. Teiseks on oluline mõelda, kui mitut mõistesisu on mõttekas ühe ja sama terminiga tähistada. Olen varem juhtinud tähelepanu tõigale, kuidas terminit terminoloogia kiputakse tarvitama kolmes-neljas eri tähenduses (Nemvalts 2007, 2011). Rohkesti on termineid, mida on kasutatud kahes, kord laiemas, kord kitsamas tähenduses, sh oskuskeel (Kull 2000: 12, vt ka Nemvalts 2011: 139 140). Kuna teaduskeel peab võimaldama väljendada teaduslikku tunnetust selgelt, loogiliselt ja täpselt (Kasik 2007: 116 119, Nemvalts 2011: 139 142) siis on ühemõttelisus nii terminitarvituses kui ka tekstiloomes hädavajalik. Neilt lähtekohtadelt arutlen ettekandes mõningate terminite (sh konkurss, tolerants, valdkond, väljund) otstarbekuse üle teadus- ja üldkeeles mõiste sisu tähistajana. 26
Kirjandus EVS-ISO 1087-1:2002. Terminoloogiatöö. Sõnastik. Osa 1: Teooria ja rakendus. Kasik, Reet 2007. Sissejuhatus tekstiõpetusse. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Kerge, Krista 2004. Terminid leksikaalse ja grammatilise keelendina. Eesti oskuskeel 2003. Rahvusvaheline terminoloogiakonverents 10. ja 11. oktoobril 2003. Ettekanded. Toimetanud Sirje Mäearu. Eesti Terminoloogia Ühing, Eesti Keele Instituut, Emakeele Selts. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 19 46. Kull, Rein 2000 (1984).Tänapäeva terminoloogiatöö põhimõtted. Kirjakeel, oskuskeel ja üldkeel. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 95 106. Nemvalts, Peep 2007. Õigus mõista õigusakte. Õiguskeel, nr 1, lk 16 20. Nemvalts, Peep 2011. Terminiteadusest eesti teaduskeeleni. Eesti teaduskeel ja terminikorrastus. Koostanud ja toimetanud Peep Nemvalts. Tallinna Ülikooli Eesti Keele ja Kultuuri Instituudi Toimetised 13, TLÜ teaduskeelekeskuse köide 1. Tallinn, lk 136 171. 27