KINNITATUD direktori 28.08.2014 käskkirjaga 1-6 nr 1 TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL TALLINNA KOLLEDŽ ÜLIÕPILASTE KIRJALIKE TÖÖDE KOOSTAMINE JA VORMISTAMINE Metoodiline juhend Koostaja: Silver Toompalu, MSc Tallinn 2014
SISUKORD SISSEJUHATUS... 4 1. KIRJALIKE TÖÖDE PÕHINÕUDED... 5 1.1. Teadustöö olemus... 5 1.2. Eetilised nõuded... 7 1.3. Kirjalike tööde liigid... 8 1.4. Üldnõuded... 10 1.5. Keelelised nõuded... 12 1.6. Arvude esitamine tekstis... 12 2. ÜLIÕPILASTÖÖ OSAD... 15 2.1. Tiitelleht... 15 2.2. Sisukord... 16 2.3. Sissejuhatus... 16 2.4. Mõisted... 17 2.5. Töö põhiosa... 17 2.6. Kokkuvõte... 19 2.7. Lühendid... 20 2.8. Viidatud kirjandus... 20 2.9. Lisad... 21 2.10. Autoreferaat... 22 2.11. Resümee... 22 2.12. Autorideklaratsioon... 23 3. TEKSTI ERIOSAD... 24 3.1. Loetelud... 24 3.2. Tabelid... 26 3.3. Joonised... 28 3.4. Valemid... 29 2
4. VIITAMINE JA ALLIKAKIRJETE VORMISTAMINE... 30 4.1. Refereerimine ja tsiteerimine... 30 4.2. Viitamistehnikad... 31 4.3. Viite esitamine tekstis... 31 4.4. Allikakirjete vormistamine... 34 4.4.1. Raamatu kirje... 34 4.4.2. Artikli kirje... 35 4.4.3. Elektroonilised allikad... 36 4.4.4. Muud allikad... 36 5. LÕPUTÖÖ KOOSTAMINE, ESITAMINE JA KAITSMINE... 38 5.1. Lõputöö teema ja juhendaja valik... 38 5.2. Lõputöö ideekavand... 39 5.3. Lõputöö eelkaitsmine... 41 5.4. Lõputöö esitamine lõppkaitsmisele... 42 5.5. Lõputöö retsenseerimine... 43 5.6. Lõputöö kaitsmine... 43 5.7. Tüüpilised vead lõputöö koostamisel ja vormistamisel... 45 KOKKUVÕTE... 48 VIIDATUD KIRJANDUS... 49 LISAD... 50 Lisa 1. Tiitellehe näidis... 50 Lisa 2. Sisukorra näidis... 51 Lisa 3. Resümee näidis... 52 Lisa 4. Autorideklaratsiooni näidis... 53 Lisa 5. Soovitused kolledživälisele juhendajale... 54 Lisa 6. Avaldus lõputöö teema registreerimiseks... 55 Lisa 7. Lõputöö ideekavandi vorm... 56 Lisa 8. Juhendaja arvamus... 57 Lisa 9. Lihtlitsents lõputöö avalikustamiseks... 58 Lisa 10. Lõputöö metaandmed... 59 Lisa 11. Lõputöö lühikokkuvõte... 60 Lisa 12. Retsensioon... 61 Lisa 13. Kaitsekõne koostamise juhend... 62 3
SISSEJUHATUS Tänases Eestis kehtivad seadused ei näe ette ühtseid üliõpilaste kirjalike tööde koostamise ja vormistamise nõudeid. Vastavad diplomid ja akadeemilised kraadid antakse välja ülikoolide poolt, kes on kehtestanud lõputöödele konkreetsed nõuded, mis on ülikooliti erinevad. Käesoleva Tallinna Tehnikaülikooli Tallinna Kolledži (TTÜ TK) üliõpilaste kirjalike tööde koostamise ja vormistamise metoodilise juhendi eesmärgiks on aidata kirjaliku töö koostajat töö teema formuleerimise, sisulise ülesehituse ja vormistamise ning kaitsmisega kaasnevate probleemide lahendamisel. Käepärase tegevusjuhendi vajalikkust kinnitab ka kaitsmiskomisjonidele esitatud tööde sisuline ja vormiline esitus. Juhendi koostamise aluseks on Tallinna Tehnikaülikooli õpingute lõpetamise eeskiri (2013), Tallinna Tehnikaülikooli õppekorralduse eeskiri (2013) ning Tallinna Tehnikaülikooli lõputööde avalikustamise ja säilitamise kord (2014). Nimetatud dokumendid on kättesaadavad aadressil http://www.ttu.ee/tudengile/oppeinfo/oppekorraldus/oppetegevuse-juhendid-ja-oigusaktid/. 4
1. KIRJALIKE TÖÖDE PÕHINÕUDED 1.1. Teadustöö olemus Üliõpilastööde kaudu avaldub üliõpilase silmaring, tema orientatsioon mingis teadusvaldkonnas ning teaduslike probleemide analüüsi ja üldistamise oskus. Nendest töödest selgub, kuidas üliõpilane oskab iseseisvalt probleeme püstitada ja neid lahendada. Üliõpilastööde kaudu rakendab üliõpilane õpingute käigus omandatud teoreetilisi teadmisi, avaldab oma seisukohti uuritava probleemi kohta ning teeb ettepanekuid nende seisukohtade rakendamiseks praktikas. Teadustöö eesmärk on uute teoreetiliselt põhjendatud või praktilise kogemusega kinnitatud teadmiste saamine ja nende esmarakendamine. Uurimistööl on tõeline teaduslik ja praktiline väärtus vaid siis, kui selle tulemuse saab edukalt realiseerida praktikas. Teadus ei luba väljamõeldisi, subjektiivseid seisukohti ega spekulatsioone. Uurimistöös tuleb kasutada neid meetodeid ja vahendeid, mis lubavad saada võimalikult tõepäraseid andmeid uuritava nähtuse kohta. Uued teaduslikud soovitused tuleb enne praktikasse rakendamist igakülgselt läbi kaaluda ja proovida ning veenduda nende üldkehtivuses. Teadusele on iseloomulik, et mõisted ja seaduspärasused on süstematiseeritud ning kasutatakse kindlaid, teadusharule iseloomulikke uurimismeetodeid. Teadustöö puhul tuleb nähtusi vaadelda omavahelistes suhetes, mitte isoleeritult. Ühiskondlikud ja majandusnähtused on keerulised ja ühel nähtusel võib olla mitu mõjutust. Seetõttu on väga tähtis avastada ning uurida nende nähtuste omavahelisi seoseid. Nähtusi peab uurima nende arenemises, dünaamikas, ei ole õige vaadelda uuritavaid nähtusi ainult mingil ajamomendil. Nähtuste ja seoste uurimiseks on vaja tunda nende kvantitatiivseid omadusi, ilma milleta ei saagi tihti nähtuste kvalitatiivseid omadusi põhjalikult tundma õppida ega nende hindamise objektiivsust tagada. Tuleb aga silmas pidada, et ainult kvantitatiivsed statistilised näitajad ei tee tulemust veel teaduslikus. Statistika ei ava veel nähtuste olemust, ta võib küll fikseerida statistiliselt olulisi erinevusi näiteks kahe uuritava nähtuse puhul saadud tulemuste vahel, kuid 5
põhjusi, mis andsid ühe või teise tulemuse, statistika selgitada ei suuda. Seda peab tegema uurija, tema võime analüüsida uuritava nähtuse olemust ning nähtuse põhjuseid. Järgnevas on toodud välja peamised uuringu teaduslikkust tagavad põhimõtted. Teadustööst on ühiskonnale seda enam kasu, mida rohkem töö autor suudab süstematiseerida olemasolevaid fakte, mõisteid ja seoseid ning esitada käsitletava probleemi kohta oma seisukohti. Ei piisa pelgalt teiste autorite tööde põhjal oma töö kokkukirjutamisest, teadustöö peab sisaldama ka autori sisulist loomingulist panust, andma ühiskonnale midagi uut. Teiste autorite töödes avaldatud materjali kasutamisel tuleb nende materjalide allikale ka viidata; viitamata jätmine on eksimine teadustöö eetika vastu ning kujutab endast autoriõiguste rikkumist. Töö peab olema vajalik, aktuaalne ning tuginema objektiivsetele ning kontrollitavatele andmetele. Üliõpilane, kes hakkab tegelema teadusliku tööga, peab oskama ja suutma leida endale jõukohase ning ühiskonnale vajaliku lahendamist vajava probleemi. Uurimistööd tuleb teha plaanipäraselt ja süsteemselt. Töö tuleb planeerida nii sisuliselt kui ajaliselt. Need plaanid on omavahel tihedalt seotud ja teineteisest sõltuvad. Tööd planeerides tuleks lähtuda põhimõttest pigem vähem, aga paremini, vastasel juhul on oht kirjutada küll paljudest asjadest, jäädes aga seejuures pinnapealseks ja üldsõnaliseks. Teadustööd koostades tuleb kasutatavasse kirjandusse ja kogutud empiirilisse materjali suhtuda objektiivselt ja kriitiliselt. Tihtipeale juhtub nii, et uurija näeb kasutatavas uues materjalis ainult positiivset, negatiivsed küljed jäävad aga varju ning neid ei hinnata vajalikult. Teadustöö on edukas vaid siis, kui võetakse arvesse ka töö kohta tehtud kriitilisi märkusi ja tehakse neist vajalikke järeldusi. Oma seisukohtade põhjendatud kaitsmine on hädavajalik, enese õigustamine väärade seisukohtade puhul on tööle aga suureks piduriks. Teaduslikus uurimistöös tuleb süveneda lahendatavatesse probleemidesse, ükskõikselt ei saa suhtuda ka näiliselt ebaolulistesse küsimustesse. Siia kuuluvad näiteks uuritavate kirjalikud või suulised küsitlused. Kui küsimused on formuleeritud laialivalguvalt ja segaselt, võib küsitletav mõista neid uurijast erinevalt ning vastavalt ka vastata neile hoopis teises tähenduses; loomulikult ei ole sel juhul tehtud järeldustelgi sisulist teaduslikku väärtust. Teisejärguline ei ole ka täpsus ja selgus uurimuse kirjapanekul. Välistatud peab olema mitmetähenduslikkus, mitmeti arusaamine. Oluline on kasutada õiget ja asjakohast terminoloogiat. Kui vajalikke mõisteid on erialases kirjanduses juba varem kasutatud, ei ole õige hakata neid ise välja mõtlema. Uue termini kasutuselevõtt peab olema eriti põhjendatud. Erialase terminoloogia mittetundmine viitab aga uuritava valdkonna pealiskaudsele tundmisele. Töö kirjutaja peab tundma teadusliku töö vormistamise rahvusvaheliselt tunnustatud nõudeid. Ei ole sugugi ükskõik, kuidas viidatakse kasutatud kirjandusele, milline on töö struktuur, kuidas on vormistatud joonised ja tabelid, esitatud töös kasutatud kirjanduse loetelu jm. Teadusliku töö kokkuvõttes esitatud järeldused ja ettepanekud peavad olema põhjendatud ning tulenema läbiviidud uuringust, nende puhul ei tohi olla tegemist väljamõeldiste ega oletustega. 6
1.2. Eetilised nõuded Teadusliku uurimistöö (ja ka üliõpilastöö) koostamisel tuleb järgida eetilisi põhimõtteid, sh: teiste autorite ideede, mõtete ja saavutuste väärtustamine neile korrektselt viidates; korrektne ja oskuslik uuringu läbiviimine nii, et uuringu tulemused oleksid adekvaatsed ega kahjustaks selles osalejaid. Eesti teadlaste eetikakoodeksiga on võimalik tutvuda Eesti Teaduste Akadeemia kodulehel. Üks olulisemaid teadusliku kvaliteedi kriteeriume on, et teiste autorite andmetele, tekstidele ja tsitaatidele viidataks korrektselt. See tähendab, et lugejal peab olema võimalik viite põhjal üles otsida algallikas, kust antud tekst või mõttekäik on võetud ning öeldut kas kontrollida või selle kohta lisaks lugeda. Teiste autorite kirjutatu kasutamist ilma algallikale viitamata nimetatakse plagieerimiseks. Plagieerimine ei pruugi olla tahtlik vaid võib väljenduda ka puudulikus oskuses korrektselt viidata, seepärast on korrektse viitamistehnika omandamine üliõpilastööde koostamise käigus väga oluline. Ka kvantitatiivse või kvalitatiivse uuringu läbiviimisel tuleb järgida eetilisi tõekspidamisi. Kui uurimuses kasutatakse andmeid, mis on kogutud mõne teise uuringu raames, tuleb andmete kogujalt selleks luba küsida (luba ei ole vaja, kui tegemist on avaliku andmebaasiga, nt statistikaameti andmebaas, kuigi töös tuleb viidata, kust autor need andmed sai). Kui soovitakse läbi viia uurimus mõnes organisatsioonis, tuleb organisatsiooni esindajalt selleks luba küsida, seda ka siis, kui üliõpilane töötab selles asutuses või viibis seal praktikal ning tema käsutuses olid organisatsiooni dokumendid või organisatsioonisiseseks kasutamiseks mõeldud muud andmed. Üliõpilane võib uurimistöö tegemiseks vaadelda oma praktika- või töökohal toimuvat ning kasutada saadud andmeid uurimuses, kuid ka sellisel juhul on eetiline organisatsiooni esindajat sellest informeerida. Uuringu avaldamine ei tohi põhjustada osalejatele kahju ega ebamugavustunnet. Näiteks süvaintervjuu puhul võib uuringu käigus uurija ja uuritavate vahel tekkida side ning uurijale usaldatakse asju, mis võivad olla väga isiklikud ning mille avaldamist võib uuritav hiljem kahetseda. Anonüümsuse huvides ei avalikustata tavaliselt uuringus osalejaid nimeliselt, välja arvatud ametiisikuid (eksperte), kes ei vahenda oma isiklikku, vaid ametlikku seisukohta. Kui uuringus tuuakse näitlikustamiseks katkendeid intervjuudest ja intervjueeritavad ei ole eksperdid, võib tähistada intervjueeritava numbriga (näiteks intervjueeritav nr 5). Uuringus osalemine peab olema vabatahtlik, igal uuritaval on õigus uuringus mitte osaleda või uuringu käigus ümber mõelda. Sellisel juhul tuleb tema sooviga arvestada. Uuringus osalejatele tuleks pakkuda hilisemat võimalust uuringu tulemustega tutvumiseks, näiteks öelda neile, kus ja millal nad soovi korral uuringutulemused leiavad. 7
1.3. Kirjalike tööde liigid Üliõpilaste peamisteks kirjalikeks töödeks on: a) essee; b) referaat; c) praktikaaruanne; d) ainetöö; e) kursusetöö; f) lõputöö 1. Essee on lühike vabas vormis teaduslikku laadi mõttearendus teatud teemal. Essee sisu ei ole rangelt piiritletud, väidete korrektne tõestamine, kirjanduse kasutamine ja sellele viitamine ei ole kohustuslik. Oluline on loov mõtlemine ja omapoolse arvamuse esitamine. Töö mahu määrab õppejõud, kuid valdavalt on see 5 10 lehekülge. Üldjuhul ei ole essee kirjutamisel juhendajat. Referaat on kokkuvõtlik ülevaade teatud probleemi või teema kohta, mille koostamisel tuginetakse eelkõige kirjalikele allikatele. Referaadi koostamine süvendab üliõpilase oskusi kasutada erialast kirjandust ja arendab väljendusoskust. Referaat kirjutatakse õppeaine ühe teema piirides. Kasutatud kirjandusallikate arv kooskõlastatakse õppejõuga. Töö maht on 10 15 lehekülge (lisadeta). Üldjuhul ei ole referaadi kirjutamisel juhendajat. Praktikaaruanne on kirjalikus vormis ülevaade praktika käigus täidetud ülesannetest ning praktika vastavusest kehtestatud eesmärgile. Praktikaaruandele esitatavad sisulised nõuded on määratletud praktikajuhendiga. Praktikaaruande pikkuseks on sissejuhatava praktika puhul vähemalt 15 ja erialapraktika puhul vähemalt 20 lehekülge. Ainetöö on ühe õppeaine teatud küsimuste lühiuuring, milles kasutatakse erialast kirjandust ja statistilisi andmeid. Esitatakse järeldused ja suunad probleemi lahendamiseks või edasiseks uurimiseks. Kasutatud kirjandusallikate arv on optimaalselt 10, kuid kooskõlastatakse juhendajaga. Ainetöö maht on orienteeruvalt 15 lehekülge. Ainetöö kirjutamist suunab juhendaja. Kursusetöö on õpitava eriala valdkonnas läbiviidud sügavam lühiuuring, milles kasutatakse erialast kirjandust ja statistilisi andmeid. Töö peab näitama autori teadmisi ja oskusi uuritavat probleemi läbi töötada ning jõuda argumenteeritud lahendusvõimalusteni. Kasutatud kirjandusallikate arv on optimaalselt 10, kuid kooskõlastatakse juhendajaga. Kursusetöö sisu 1 Käesolevas juhendis kasutatakse üldmõistet lõputöö nii rakenduskõrgharidusõppe lõputöö kui ka bakalaureusetöö kohta. 8
pikkus on orienteeruvalt 15 25 lehekülge. Kursusetöö kirjutamist suunab juhendaja. Kursusetöö eesmärk on siduda kursusetöö üliõpilase lõputöö uuritava probleemiga. Lõputöö on juhendaja suunamisel kirjutatav üliõpilase iseseisev teaduslik uurimus, milles käsitletakse aktuaalset probleemi nii teoreetilisest kui praktilisest aspektist. Kirjandusallikatena on aktsepteeritavad eelkõige erialased monograafiad ja teadusartiklid, samuti erialaajakirjadest pärinevad materjalid. Keelatud on loengukonspektide kasutamine kirjandusallikatena. Kasutatud kirjandusallikate arv on minimaalselt 15 (sh võõrkeelsete allikate osakaal vähemalt 1/4). Lõputöö pikkuseks (alates sissejuhatusest kuni kokkuvõtte lõpuni) on 45 (±10) lehekülge. Lõputöid kaitstakse avalikel kaitsmistel komisjoni ees. Lõputööl on ainult üks autor. Lõputöö sisaldab ca 1/3 mahus uuritava probleemi teoreetilist käsitlust ning ca 2/3 mahus uuritava probleemi praktilist käsitlust, sh uurimisobjekti tutvustust (2 4 lk), kasutatud metoodika tutvustust (valimi moodustamine, andmete kogumine, analüüsimeetodid jms), uuringu tulemuste ülevaade, uuringutulemustest lähtuvad järeldused ja ettepanekud koos selgituste ja põhjendustega. Lõputööna ei ole aktsepteeritav esitada ettevõtte äri-, turundus- või äritegevusplaani, kuna need ei vasta oma sisult ja olemuselt lõputööle kehtestatud nõuetele. Arendusuurimusena läbiviidud lõputöös käsitletakse konkreetse eluvaldkonna probleeme, kusjuures arendusuurimuse tulemuseks on käsitletud probleemistiku praktiline lahendus. Arendusuurimus erineb teoreetilisest või empiirilisest uurimusest oma eesmärgipüstituse, läbiviimise loogika ja tulemuste iseloomu ning kasutamisviisi poolest. Kui üliõpilastöö on arendusliku iseloomuga, siis on ta oma sisult ja vormilt projekt, mille olulisemad elemendid on uue seisundi (mis?, mida?) ja selle saavutamise vahendite ja tingimuste (kuidas?) projekteerimine ja saadud tulemuse hindamine. Arendusprojekt lähtub mingist probleemist vastuolust, vajakajäämisest, vajadusest olemasolevas situatsioonis midagi muuta või parandada. Sellise projekti puhul hinnatakse projekti kaitsmisel probleemi elulisust ja aktuaalsust, situatsioonianalüüsi põhjalikkust, lahendite uudsust ja rakendatavust. Projekt sisaldab eeldatavalt järgnevaid osi. Sissejuhatus (vastavalt käesolevas juhendis kehtestatud üldistele nõuetele). 1. Peatükk. Sissejuhatus probleemi, milles antakse probleemi või vastuolu lühike üldiseloomustus, 9
olukorra muutmise eesmärk, kavandatavate lahenduste ja käsitletava ainese piiritlemine. Probleemi olemus, muutmist vajava olukorra ning selle kujunemise analüüs empiirilise materjali, dokumentide, teaduskirjanduse ja muude allikate põhjal. 2. Peatükk (projekti koostamine). 2.1. Kavandatava lahenduse teoreetiline põhjendus teaduskirjandusest ja praktilistest kogemustest lähtuvalt. 2.2. Probleemi lahendamise variandid, ettepanekud ja vahendid (näiteks õppekava, õpik, organisatsioonilised või administratiivsed meetmed jms). 3. Peatükk (hinnang projektile, kasutamisvõimalused). 3.1. Projekti tõhususe hindamine: 3.1.1. uurimuse tulemuste näol, 3.1.2. hinnang teiste poolt, 3.1.3. enesehinnang. 3.2. Projekti rakendamise võimalused ja tingimused, nende analüüs. Kokkuvõte. 1.4. Üldnõuded Üliõpilastööde struktuur on järgmine: tiitelleht; sisukord; sissejuhatus; (mõisted); töö põhiosa nummerdatud peatükkide ja alapeatükkidena; kokkuvõte; (lühendid); viidatud kirjandus; lisad; (autoreferaat); resümee; autorideklaratsioon. Kui tegemist ei ole õppeastme lõputööga, võib kasutada analoogset, kuid lihtsustatud struktuuri; niisugusel juhul täpsustab nõuded õppeainet läbi viiv õppejõud. 10
Kirjalikele töödele esitatavad vormistamise põhinõuded on toodud järgnevas loetelus. 1. Kirjaliku töö vormistamisel kasutatakse valget paberit formaadis A4 (210 297 mm), tekst trükitakse lehe ühele küljele. 2. Lehekülje veerised peavad olema häälestatud järgnevalt: üleval ja all 2,5 cm, vasakul 3,0 cm ja paremal 1,5 cm. Leheküljenumbri kaugus lehe alumisest servast on 1,5 cm. 3. Töö põhitekst esitatakse kirjakujuga Times New Roman tähesuurusega 12 punkti, reavahega 1,5. 4. Teksti kirjutamisel kasutatakse plokkstiili, kus tekstilõigud eraldatakse täiendava vaba ruumiga 12 punkti. Taandridu lõikude tähistamiseks ei kasutata. 5. Tekstilõikude joondamisel kasutatakse rööpjoondust (Justified), seejuures ei tohi tekstis tekkida põhjendamatuid sõrendusi ja lünki, vajadusel tuleb kasutada poolitamist. 6. Töö kõik lehed nummerdatakse. Numbrid kirjutatakse lehekülje alumise serva keskele alates tiitellehele järgnevast lehest. Tiitelleht võetakse nummerdamisel küll arvesse, kuid leheküljenumbrit sellele ei märgita. 7. Töö osi (uus peatükk või muu iseseisev osa sisukord, sissejuhatus jne) alustatakse uuelt leheküljelt. Alapeatükke alustatakse jooksvalt leheküljelt, jälgides, et lisaks pealkirjale mahuks samale leheküljele ka vähemalt paar rida järgnevat teksti. 8. Pealkirjad vormistatakse rasvases kirjas kirjakujuga Times New Roman reavahega 1,0 ning joondatakse lehe vasakusse serva. Erineva taseme pealkirjade puhul arvestatakse täiendavalt järgnevaga: a) esimese taseme pealkirjad vormistatakse trükitähtedes, kirjasuurusega 16 punkti, lisades lõigu ette täiendava ruumi 72 punkti ja lõigu järele 24 punkti; b) teise taseme pealkirjad vormistatakse kirjatähtedes, kirjasuurusega 14 punkti, lisades lõigu ette täiendava ruumi 36 punkti ja lõigu järele 18 punkti; c) kolmanda ja madalama taseme pealkirjad vormistatakse kirjatähtedes, kirjasuurusega 12 punkti, lisades lõigu ette täiendava ruumi 18 punkti ja lõigu järele 12 punkti. 9. Töö põhiosa peatükkide ja alapeatükkide pealkirjad nummerdatakse araabia numbritega. 10. Pealkirjades ei kasutata üldjuhul poolitamist ega lühendeid ning pealkirjade lõppu ei panda punkti. 11. Esimese ja teise taseme pealkirja, samuti teise ja kolmanda taseme pealkirja vahele võib paigutada sissejuhatava tekstilõigu, mis ei sisalda teema arendust. 12. Töö osi ei alustata ega lõpetata joonise, tabeli, loetelu, valemi ega viidatud tekstiga. 13. Üliõpilastöös ei ole üldjuhul lubatud rasvase ja kaldkirja kasutamine, erandina on kaldkirja kasutamine lubatud võõrkeelse teksti ning niisuguste terminite puhul, mida kirjutatakse ja hääldatakse võõrkeelsetena (nt controlling). 14. Kui töös kasutatakse suuremal hulgal erialaseid termineid ning vähetuntud lühendeid, tuuakse need eraldi välja ka töö eriosades pealkirjadega Mõisted ja Lühendid. Töö vormistamisel tuleb läbivalt järgida ühtset vormistusstiili. 11
1.5. Keelelised nõuded Üliõpilastööde keeleks on õppekeel. Vajadusel võib taotleda töö kirjutamist mõnes muus keeles. Oluline on töö keeleline ja stiililine korrektsus, töö tuleb kirjutada täpses ja selges oskuskeeles, kasutades üldtunnustatud ja väljakujunenud terminoloogiat. Rohked trüki- ja õigekirjavead raskendavad teksti jälgimist ning kahandavad seeläbi töö väärtust. Kasutatav sõnavara peab olema teaduslik. Slängi kasutamine, ajakirjanduslikud, populistlikud, käibe- ja ka poeetilised fraasid on uurimistöös sobimatud. Samuti tuleb vältida (üli)emotsionaalsete omadussõnade tarvitamist nähtuste või protsesside iseloomustamisel. Töö kirjutamisel kasutatakse kindlat kõneviisi ning umbisikulist tegumoodi (näiteks töös käsitletakse / analüüsitakse / uuritakse / hinnatakse või on käsitletud / on analüüsitud jne). Võõrkeelsete terminite kasutamisel tuleb jälgida, et ei tekiks võõrsõnadega liialdamist. Juhul, kui võõrkeelsele terminile ei õnnestu leida adekvaatset eestikeelset vastet või kaheldakse oma valikus, on soovitatav lisada eestikeelse vaste järele sulgudesse kaldkirjas ka vastav võõrkeelne termin. Soovitatav on eelistada varasemates eestikeelsetes allikates kasutatud terminoloogiat. Kui varem kasutatud terminit peetakse sobimatuks ja pakutakse välja uus, tuleb seda argumenteeritult põhjendada. Lühendite kasutamine. Enne mistahes lühendi kasutamist tuleb see defineerida täieliku kirjapildi kaudu, näiteks: sisemajanduse koguprodukt (SKP); Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD Organization for Economic Co-operation and Development). Erandi moodustavad vaid üldlevinud lühendid, mille täisnime ei ole üldiselt tavaks pruukida (näiteks: USA, ÜRO jms). Samuti ei ole vaja eraldi selgitada tavalühendeid nagu lk, nt, jne jms. Vastavalt keelereeglitele lühendite lõppu punkti üldjuhul ei panda. Pealkirjades üldjuhul lühendeid ei kasutata. Kõikidest kasutusele võetud lühenditest tuleb kogu töö ulatuses kinni pidada. 1.6. Arvude esitamine tekstis Tabelite ja jooniste sisu analüüsimisel tekstis ei ole mõistlik andmeid mehhaaniliselt tekstina ümber jutustada, eelkõige tuleks avada arvandmetega iseloomustatud ja nendest tulenevad probleemid, nähtuste muutumise iseloom, selgitades või analüüsides võimalikke põhjuseid, trende jms. 12
Tavalises üldkeelses tekstis on soovitatav arvud ühest kuni kümneni (1 10) kirjutada sõnadega, ülejäänud arvud numbritega. Kaheksa firmat 235 ettevõtet Kui tekstis on palju arve või numbritega. suuri ja väikesi arve lähestikku, siis kirjutatakse need kõik Piret on töötanud 6 aastat algkoolis ja 19 aastat keskkoolis kokku on tal 25 aastat pedagoogistaaži. Matemaatilises, statistilises ja rahanduslikus tekstis kirjutatakse kõik arvud numbritega. Kui arvule järgneb mõõtühik või tähis, siis kirjutatakse ta numbritega, seejuures jäetakse arvu ja mõõtühiku vahele üks tühik. Erandina ei panda tühikut arvule järgneva kraadi- või protsendimärgi ning nurgaminuti või -sekundi puhul. Toa pikkus on 4 m, laius 3 m ja kõrgus 2,4 m. Piimaliiter maksis 55 senti. Ööpäeva keskmine õhutemperatuur on +15 C. 8%; 5; -d 7 12 (või 7 12); -des 16 ja 20 (või 16 ja 20); 24 lg 4 p 1. TTÜ Tallinna Kolledži peasissekäik asub koordinaatidel 59 25 46.48 ja 24 44 28.92. Arv ja temale järgnev mõõtühik või tähis peavad paiknema ühel ja samal tekstireal. Viie- või suuremakohaliste arvude puhul kasutatakse arvu täisosa numbrite kolme kaupa grupeerimist alates lõpust (ühelistest). Ettevõtte aastakäive oli 2013. aastal 27 682 189. Ümmargused arvud (100, 1000 jms) kirjutatakse sõnadega harilikult siis, kui ei ole vaja toonitada täpset väärtust; numbritega kirjutatakse niisugused arvud kindlasti juhul, kui toonitatakse arvu täpsust. Meeleavaldusele oli kogunenud paarsada inimest. Ankeedi täitis 100 katseisikut. Nii tekstis kui ka tabelites peaks loobuma rohkema kui 3 4 tüvenumbriga arvude kasutamisest. Suurte arvude korral on soovitatav kasutada kombineeritud kirjutusviisi, mille puhul arv kirjutatakse numbritega ja suurusjärk sõnadega. Antud soovitust ei pea rakendama rahaliste suuruste korral, kui arvu täpne esitamine on oluline ja asjakohane (näiteks tuginevad nendele 13
arvandmetele töös järgnevad arvutused). 2014. aasta aluse seisuga on Eestis 1,32 miljonit elanikku. Protsentarvude esitamisel piirdutakse üldjuhul ühe, koefitsientide ja suhtarvude puhul kuni kolme kohaga peale koma. Rahalised näitajad, mida soovitakse esitada täpselt (hinnad, tariifid jms), esitatakse kahe kohaga peale koma. Erandiks on niisugused rahalised suurused, mille puhul ka tavakasutuses esitatakse andmed veel suurema täpsusastmega (näiteks vedelkütuse hind täpsusega kolm kohta peale koma, mobiilside kõneminuti hind täpsusega neli kohta peale koma). Keskmiseks hinnaks kujunes 2,75 /kg. Korrelatsioonikordaja väärtuseks saadi 0,487 (või 0,49). Valitud paketi kõneminuti hind on 0,0071. Diiselkütuse hind oli 1,294 /l. Märkide, + ja ± ning sellele järgneva arvu vahele tühikut ei jäeta. Peab arvestama, et miinusmärgi, sidekriipsu ja mõttekriipsu pikkused (ja ka tähendused grammatilises mõttes) on erinevad: miinusmärk on keskmise pikkusega ( ), mis on suuruselt vastavuses plussmärgiga (+); sidekriips on lühike (-) ning mõttekriips on pikk ( ). Mõttekriipsuna on lubatud pika kriipsu asemel kasutada ka keskmise pikkusega kriipsu ( ). Kuni-märki tähistatakse keskmise pikkusega kriipsuga või kolme punktiga, seejuures tühikuid märgi ees ja järel ei ole. Valitud varianti tuleks kasutada läbivalt terve töö ulatuses. Aega kulus 2 3 tundi. Hinnanguline pindala on 60 70 ha. Järgarvud kirjutatakse enamasti araabia numbritega, mille järel on punkt. Järgarvu kirjutamisel rooma numbritega arvule punkti ei järgne. Eesti Vabariigi 95. aastapäev; 2014. aastal; 21. sajandil; 4. osa Karl XII; IV osa; XXI sajandil Arvandmete kirjutamisel tuleb jälgida, et valitud stiili kasutataks ühtlaselt läbi kogu töö. 14
2. ÜLIÕPILASTÖÖ OSAD 2.1. Tiitelleht Tiitelleht (vt Lisa 1) on töö esimene lehekülg, millele märgitakse: ülikooli nimi; kolledži nimi; õppekava nimetus; peaeriala nimetus (kui erineb õppekava nimetusest); autori ees- ja perekonnanimi; töö pealkiri; töö liik; juhendaja ametikoht, ees- ja perekonnanimi, teaduskraad; töö kaitsmise koht ja aasta. Vormistuslikult tuleb tiitellehel järgida allolevaid nõudeid. Tiitellehe iga element paikneb omaette real. Kõik elemendid trükitakse reavahega 1.0, kirjakujuga Times New Roman ning tähesuurusega 14 punkti, v.a töö pealkiri, mille tähesuuruseks on 16 punkti. Kõik elemendid paigutatakse keskele joondusega, v.a juhendaja andmed, mis joondatakse paremale. Kõik elemendid trükitakse püstkirjas, v.a juhendaja teaduskraadi tähis, mis kirjutatakse kaldkirjas. Ülikooli ja kolledži nimi ning töö pealkiri on läbivalt suurtähtedega ning rasvases kirjas. Kolledži nime ja õppekava nimetuse vahele jäetakse üks tühi rida. Töö pealkiri paigutatakse vertikaalselt lehe keskele. Autori ja pealkirja ning pealkirja ja töö liigi vahele jäetakse üks tühi rida. Juhendaja andmed paiknevad 1/3 kaugusel töö liigi ning kaitsmisaasta vahel. Kui töö koostamist ei suuna juhendaja (essee, referaat), kirjutatakse tiitellehele sõna Juhendaja asemel sõna Õppejõud. Kaasjuhendaja või konsultandi olemasolul kirjutatakse nende andmed esimese juhendaja andmete alla vastava märkega Kaasjuhendaja või Konsultant. 15
Töö kaitsmise koht ja aasta paiknevad lehe viimasel real. Tiitellehel sõnu ei poolitata, samuti ei kasutata pealkirja järel punkti (v.a juhul, kui töö pealkiri koosneb mitmest lausest). Sõltumata töö keelest koostatakse tiitelleht eesti keeles. 2.2. Sisukord Sisukorras esitatakse kõik töö alljaotused täpses vastavuses töös toodud pealkirjade ja leheküljenumbritega, millest vastav alljaotus algab. Järjenumbritega (kümnendsüsteemis araabia numbrid, näiteks 1.; 1.2.; 2.3.1. jne) tähistatakse ainult sisulise osa peatükid ja nende alapeatükid. Kõik lisad loetletakse sisukorras ükshaaval koos pealkirjadega (vt lisa 5). Kõik pealkirjad peavad olema lühikesed, lakoonilised ja vastama sisule. Sõnade poolitamine pealkirjas ei ole soovitatav. Sisukord genereeritakse tekstiredaktoris automaatselt, selle eeltingimuseks on pealkirjade vormindamine vastavate pealkirjalaadidega (Heading). Vormistuslikult tuleb sisukorras järgida allolevaid nõudeid. Kõik elemendid trükitakse reavahega 1.0, kirjakujuga Times New Roman ning tähesuurusega 12 punkti. Esimese astme pealkirjad esitatakse sisukorras trükitähtedega. Esimese astme pealkirjade puhul lisada lõigu ette täiendav ruum 12 punkti, madalama tasandi pealkirjade puhul 6 punkti. Madalama tasandi pealkirjad esitatakse vasakust servast taandes, et tuua töö struktuur ka visuaalselt paremini nähtavale. Kui sisukorras olev pealkiri ei mahu ühele reale, siis tuleb jälgida, et teisele reale ulatuva pealkirja osa vasaktaane oleks vastav pealkirja esimese rea tekstiosa algusele (alapeatüki pealkirja ees olev number peab visuaalselt tekstist eristuma). Sisukorras olevate pealkirjade vormistamisel on soovitatav kasutada tekstiredaktori sisukorralaade (TOC). Sisukorra näidis on toodud lisas (vt Lisa 2). 2.3. Sissejuhatus Töö sissejuhatavas osas tuleb avada järgmised elemendid: teema valiku põhjendus; 16
teema aktuaalsus, tähtsus ja uudsus; teema varasem käsitlus (mida on antud valdkonnas varem tehtud); uurimisprobleemi püstitus ning uurimisobjekti piiritlus; töö eesmärk ja uurimisülesanded; kasutatavate andmete ja uurimismeetodite lühikirjeldus; töö ülesehituse lühiülevaade (3 5 lauset iga peatüki kohta). Sissejuhatuses võib autor juhtida tähelepanu nendele töö koostamisel ilmnenud asjaoludele, mille teadmine aitab lugejal töö sisu paremini mõista. Sellisteks asjaoludeks võivad olla näiteks empiirilise materjali representatiivsuse ja hankimisega kaasnevad probleemid, aga ka osundamine isikutele või institutsioonidele, kellelt on saadud abi töö kirjutamisel. Tuleb silmas pidada, et sissejuhatuses ei tegelda veel püstitatud ülesannete lahendamisega ega tooda ära tulemusi ja järeldusi, milleni on töö käigus jõutud. Üldjuhul ei ole vaja välja tuua teema valikuga seonduvaid isiklikke motiive. Sissejuhatuse soovituslik maht on ca 5% töö mahust (ca 2 3 lk). 2.4. Mõisted Kui töös on vaja avada teatud põhimõisteid (erialaseid termineid) ja nende arv on suhteliselt väike, võib neid avada sissejuhatuses või põhitekstis kohas, kus neid esimest korda kasutatakse. Kui avamist vajavaid mõisteid on rohkem (kümmekond), siis võib sissejuhatuse järel tuua eraldi osa põhimõistete seletuseks. Mõisted esitatakse tähestikulises järjestuses ning esitatud definitsioonid varustatakse ka viidetega allikmaterjalile. Oluline on, et kirjeldatud mõisteid kasutatakse töös läbivalt samas tähenduses. 2.5. Töö põhiosa Töö sisulises osas käsitleb üliõpilane lahendusteid sissejuhatavas osas püstitatud eesmärgi saavutamiseks ja esitatud probleemide lahendamiseks. Üldjuhul on soovitatav probleemide käsitlemisel liikuda üldisemalt (teoreetilised lähteseisukohad, metodoloogilised küsimused, 17
uurimismetoodika) konkreetsele empiirilisele analüüsile. Teoreetilise ja empiirilise analüüsi vahekord sõltub käsitletavast teemast ja eesmärgi püstitusest. Tuleb aga silmas pidada, et mõlemaid oleks kasutatud. Kui töö raskuspunkt on empiirilisel analüüsil, tuleb siiski esitada ka probleemi teoreetiline (lühi)käsitlus. Seda laadi kirjutistes tuleb andmete töötlemisel enamasti kasutada statistilise andmetöötluse vahendeid. Töös ei ole vaja ära tuua kasutatud meetodite (näiteks korrelatsioon- või regressioonanalüüsi) kirjeldusi, küll aga esitada tulemuste korrektne tõlgendus. Täpselt tuleb viidata kasutatavatele andmetöötlusprogrammidele või -pakettidele. Kuigi üliõpilase uurimistöö tulemuseks ei kujune tavaliselt fundamentaalsed uuendused uuritavas valdkonnas, peab igas töös olema selgesti nähtav üliõpilase isiklik panus antud probleemi käsitlemisel. See võib avalduda näiteks erinevate autorite arvamuste (teooriate) vastandamises ja võrdlemises koos omapoolse seisukoha ja hinnangu esitamisega; üldistuste, järelduste või rakenduslike ettepanekute tegemises läbitöötatud materjalidele tuginedes; mingi teooria või mudeli kasutamisvõimaluste hinnangus konkreetsetes tingimustes (konkreetsete andmete alusel) jne. On väga oluline, et üliõpilane ei piirduks probleemi lahendamisel vaid ühe autori seisukohtade refereerimisega, lauskriitikaga või ülistamisega, vaid leiaks argumendile ka (teiste autorite) vastuargumente ning analüüsiks, kas näiliselt positiivne protsess ei peida endas ka negatiivseid külgi (näiteks negatiivseid tulemusi teistes valdkondades või pikemas perspektiivis). Iga uurimistöö peab sisaldama ka analüüsivat ja sünteesivat osa. Sünteesivas osas pakutakse välja käsitletud probleemidele omapoolne lahendus, antakse üldistav hinnang, esitatakse ettepanekuid, prognoose vms. Uurimistöö on reeglina soovitav üles ehitada kolmest peatükist koosnevana ning peaks sisaldama järgmisi osi: 1) analüüsiv ülevaade teemakohasest probleemistikust ja kirjandusest ning teoreetilismetodoloogilistest lähtekohtadest; 2) metodoloogiline osa, kus esitatakse läbiviidud uuringute kirjeldus ning andmete kogumise ja töötlemise meetodid; küsitlusuuringu korral esitatakse valimi koostamise põhimõtted, valimi maht ja representatiivsus (küsitlusleht esitatakse lisas), tutvustatakse statistilisi meetodeid või programme, mida andmete töötlemisel rakendati; 3) uurimise käigus saadud tulemused ja lahendused, nende interpretatsioon ning järeldused. Üksikasjalikud ja suuremahulised tabelid, küsitluste ja eksperimentide materjalid, andmete 18
töötlemise õigsuse kontrollimist võimaldavad algmaterjalid jms esitatakse lisadena. Tulemuste esitamisel on tähtis osa autoripoolsel tekstil, kus analüüsitakse, sünteesitakse, võrreldakse ja üldistatakse saadud andmeid, kõrvutatakse töös saadud tulemused varem kirjanduses esitatud seisukohtadega või andmetega ning põhjendatakse tulemusi teoreetiliselt. Arutluses peavad selguma töö autori arvamused ja seisukohad uurimistulemuste kohta. Probleemide käsitlemine töö põhiosas peab olema võimalikult terviklik ja süsteemne, st tuleb uurida nähtuste eri aspekte. Lahenduste teoreetilist ja praktilist taset aitab tõsta erinevate uurimismeetodite paralleelne kasutamine. Töö põhiosa peatükid ja nende allosad peavad olema sisuliselt ja loogiliselt üksteisega seotud ning moodustama teemale vastava terviku. Samuti tuleb töö ülesehitusel jälgida peatükkide ja alapeatükkide mahulist tasakaalu töö alajaotused ei tohi olla põhjendamatult ebaproportsionaalsed. Hoiduda tuleb ka liialt lühikeste (alla ühe leheküljeliste) alapeatükkide kasutamisest, iga alapeatüki soovituslik maht võiks olla 2 5 lehekülge. Peatükkide liigendamisel tuleb arvestada, et igal liigendustasandil peab olema vähemalt kaks alajaotust (st osale 2.1 peab kindlasti järgnema ka 2.2; osale 2.1.1 peab järgnema ka osa 2.1.2). Kui teise alajaotuse loomine ei ole otstarbekas, tuleb liigendamisest loobuda. 2.6. Kokkuvõte Kokkuvõttes esitatakse vastused sissejuhatuses tõstatatud küsimustele ning näidatakse püstitatud ülesannete lahendusvõimalused ja saadud tulemused. Kokkuvõtte peamisteks ülesanneteks on: esitada lühidalt töö sisulises osas saadud peamised tulemused, järeldused, hinnangud ja ettepanekud; tuua välja töös tehtud järelduste ja ettepanekute kasutamise võimalused ja edasiarendamise suunad ning edaspidist lahendamist vajavad probleemid. Kokkuvõttes ei esitata töö osade kirjeldusi ega püstitata uusi probleeme, samuti ei esitata seisukohti ega järeldusi küsimustes, mida töö varasemates osades pole käsitletud. Kokkuvõttes ei viidata kirjandusallikatele ega esitata teistelt autoritelt pärinevaid seisukohti ja järeldusi. Järeldused ja ettepanekud on soovitav konkretiseerida ja süstematiseerida ning esitada teksti sees eraldi punktidena või teesidena. 19
Sissejuhatus ja kokkuvõte peaksid olema esitatud nii, et kõrvalseisja saaks neid lugedes ülevaate töö probleemidest, üldisest käigust ja tulemustest ilma põhiteksti lugemata. Kokkuvõtte soovituslik maht on 5 10% töö mahust (ca 3 5 lk). 2.7. Lühendid Kui töös kasutatakse üle paarikümne vähetuntud lühendi, tähise või sümboli ja need esinevad töös mitu korda, võib koostada eraldi lühendite loetelu, mis sel juhul paigutatakse töö lõpuosasse pärast kokkuvõtet, eraldi pealkirjaga Lühendid. Lühendid esitatakse tähestikulises järjekorras. Tavalühendeid (näiteks lk, nr, jne) sellesse loendisse ei panda. Isegi juhul, kui lühendid on toodud töös eraldi osana välja, tuleb need teksti sees esmakordsel kasutamisel defineerida täieliku kirjapildi kaudu (v.a üldtuntud lühendid), näiteks: sisemajanduse koguprodukt (SKP). Õigusaktide lühendeid leiab Riigi Teataja elektroonilisest andmebaasist, mis on kättesaadav aadressil https://www.riigiteataja.ee/lyhendid.html. Vastavalt keelereeglitele väiketähtlühendi lõppu punkti panema ei pea, seda eelkõige üldtuntud lühendite puhul (lk, vt, jpm jne). Kui sõnaühendi lühendamisel tekkinud punktita lühend langeb kokku mõne eestikeelse sõnaga, siis tuleb panna lühendi sisse sõnavahet märkiv(ad) punkt(id), seejuures peab arvestama, et niisuguse punkti järele tühikut ei jäeta (k.a, e.m.a, v.a jne). Suurtähtlühendi lõppu ega sisse punkti ei panda (ÜRO, USA, ETK jne). 2.8. Viidatud kirjandus Viidatud kirjanduse loetelus tuuakse kõik töös viidatud allikad, igale loetelus olevale allikale peab leiduma viide töös. Viidatud kirjanduse loetelus on nõutav kirjeelementide esituse range ühetaolisus: järjestatus, lühendite ja kirjavahemärkide reeglipärane kasutamine. Kirjete nimekirja moodustamisel tuleb arvestada alljärgnevaga. Allikad esitatakse alfabeetilises järjestuses autori perekonnanime või selle puudumisel 20
pealkirja esimese sõna järgi. Mitme autori puhul esitatakse nimed allika tiitellehel esinevas järjekorras. Kui samalt autorilt on kasutatud mitut teost, tuuakse need kronoloogilises järjekorras. Viitekirje koostatakse viidatava algallika keeles ning kirjetes kasutatakse vastava võõrkeele traditsioonilisi lühendeid: ingliskeelses kirjes Vol (volume), No (number), saksakeelses Bd (Band), Nr (Nummer). Toimetaja märgitakse keelest olenevalt, näiteks eesti keeles (Toim), inglise keeles (Ed.), saksa keeles (Hrsg.). Lehekülje lühend on üldisema tava kohaselt samuti võõrkeelne: saksa keeles S, inglise keeles p (lühend pp tähistab lehekülgede vahemikku, näiteks pp 15 18). Viidatud kirjanduse loetelus esitatakse eelpool toodud lühendid, sõltumata keelest, püstkirjas. Esmalt tuuakse ladinatähestikuline (nii eesti- kui võõrkeelne) ja seejärel slaavitähestikuline kirjandus. Allikate loetelu nummerdatakse läbivalt araabia numbritega. Viidatud kirjanduse loetelu kirjete vormistamisel on soovitatav kasutada vasakjoondust. Olenevalt töö eripärast ja kasutatud allikate hulgast võib viidatud allikate loetelu süstematiseerimiseks kasutada ka alapealkirju (mida sisukorras ei kajastata), tuues eraldi loeteluna välja näiteks kasutatud õigusaktide, kohtulahendite, arhiivimaterjalide vms loetelu. Niisugusel juhul tuleb siiski jälgida, et kogu allikate nimistu nummerdatakse ühtse läbiva numeratsiooniga. Bibliograafiliste kirjete koostamise täpsed juhised on toodud käesoleva juhendi alapeatükis 4.4. 2.9. Lisad Lisad paigutatakse viidatud kirjanduse loetelu järele. Lisades esitatakse need andmed ja materjalid (mahukad tabelid, dokumendikoopiad, ankeetküsimustik, intervjuu plaan jms), mille esitamine töö põhiosas ei ole otstarbekas, kuid mis on siiski vajalikud teksti mõistmiseks. Igale lisale tuleb tekstis viidata, seejuures lisad järjestatakse viitamise järjekorras. Vormistuslikult tuleb pöörata tähelepanu järgnevale. Kõik lisad tuleb nummerdada ja pealkirjastada ning esitada ka töö sisukorras. Lisa pealkiri esitatakse teise astme pealkirjana kujul Lisa 1. Pealkiri; esimese lisa ette lisatakse esimese astme pealkirjana Lisad. Iga lisa alustatakse uuelt lehelt. Kui lisa paikneb mitmel lehel, siis alates lisa teisest lehest tuuakse lehe ülemises paremas servas sellekohane märge (näiteks Lisa 1 järg). Seda märget ei esitata töö sisukorras. Kui lisades esitatakse tabeleid või jooniseid, siis vormistatakse need üldjuhul igaüks eraldi lisana ning vastavale tabelile või joonisele enam eraldi pealkirja ei panda. 21
2.10. Autoreferaat Kui lõputöö ei ole koostatud eesti keeles, tuleb töösse lisada ka eestikeelne autoreferaat. Selles esitatakse: töö teema valiku põhjendus; teema aktuaalsuse ja uudsuse põhjendus; töö eesmärk ja ülesanded; kasutatud uurimismeetodid ja töö struktuur; ülevaade töö sisulistest tulemustest, järeldustest, lahendustest ja ettepanekutest. Autoreferaadi optimaalne maht on 25% töö mahust (ca 10 12 lk). 2.11. Resümee Lõputöö peab olema varustatud töö keelest erineva võõrkeelse (inglise-, saksa- või venekeelse) laiendatud kokkuvõtte ehk resümeega, mis peab andma tööst üldistatud, kuid ammendava ülevaate töös kasutatud keelt mitteoskavale lugejale. Resümee koosneb alltoodud elementidest; pealkiri Resümee 2 vastavas keeles; töö pealkirja täpne tõlge (kui resümee on koostatud saksa või vene keeles, tuleb lisada ka töö pealkirja ingliskeelne tõlge); autori nimi; keel, milles töö on kirjutatud; võtmesõnade loetelu (5 15 sõna, nimetavas käändes); andmed töö mahu kohta (töö sisulise osa maht lehekülgedes; jooniste, tabelite ja lisade arv, viidatud kirjanduse arv); resümee tekst (põhiosa). Resümee põhiosa peab esitama: töö aktuaalsuse ja uudsuse põhjenduse; töö eesmärgi ja ülesannete kirjelduse; töö uurimisobjekti, kasutatavate andmete ja uurimismeetodite lühikirjelduse; 2 Võõrkeelse laiendatud kokkuvõtte pealkiri on kas SUMMARY, ZUSAMMENFASSUNG või РЕЗЮМЕ, sõltuvalt keelest, milles see töö osa on koostatud. 22
lühiülevaate saadud tulemustest, järeldustest, lahendustest ja ettepanekutest; töö võimalikud edasiarendamise suunad ning edaspidist lahendamist vajavad probleemid. Vormistuslikult tuleb järgida allolevaid nõudeid. Töö pealkiri resümee keeles ning vajadusel eraldi inglise keeles esitatakse trükitähtedes, vasakjoondusega ning rasvases kirjas. Autori nimi esitatakse rasvases kirjas ja vasakjoondusega, nime ette ja järele jäetakse üks tühi rida. Töö mahtu käsitlevate andmete ning resümee põhiteksti vahele jäetakse üks tühi rida. Resümee optimaalseks mahuks on ca 2/3 sissejuhatuse ja kokkuvõtte mahtude summast (3 4 lk). Resümee näidis on toodud lisas (vt Lisa 3). 2.12. Autorideklaratsioon Töö viimase lehena esitatakse autorideklaratsioon (vt Lisa 4), kus autor tõendab oma allkirjaga töö iseseisvat koostamist, korrektset viitamist teiste autorite töödele ning fakti, et esitatud tööga ei ole varem taotletud akadeemilist kraadi või diplomit. Töö juhendaja kinnitab samal lehel oma allkirjaga, et töö vastab kehtivatele nõuetele. Enne lõputöö kaitsmist lisatakse kaitsmiskomisjoni esimehe poolt kinnitus töö kaitsmisele lubamise kohta. Autorideklaratsiooni ei kajastata töö sisukorras. Töö elektroonses eksemplaris peab sisalduma ka autorideklaratsiooni leht, kuid allkirjakohad võivad seal olla täitmata (soovi ja võimaluse korral võib elektroonses eksemplaris olla lisatud autori skaneeritud allkiri). 23
3. TEKSTI ERIOSAD 3.1. Loetelud Loetelud võimaldavad teksti liigendada ning muuta visuaalselt paremini jälgitavaks. Loetelu moodustavad vähemalt kaks ühise tunnusega (loetellu sobivat) elementi. Loetelu elementide ühine tunnus tuuakse välja loetelu sissejuhatavas lauses. Loetelu punktid tähistatakse kas numbrite, väiketähtede või mõne muu tähisega (näiteks kriipsuga). Loetelus kasutatakse nummerdamist enamasti siis, kui on oluline nende järjekord, elementide arv või kui tekstis mõnele loetelu elemendile viidatakse, muudel juhtudel võib järjekorra tähistuse (numbrid või tähed) ära jätta ning asendada need kriipsu või mõne muu tähisega. Loetelude vormistamisel tuleb lähtuda järgmistest nõuetest: loetelu igal tasandil peab olema vähemalt kaks alapunkti; loetelus kasutatakse reavahet 1.0 ning lõiguvahet 6 punkti; loetelu punktid esitatakse väikese vasaktaandega. Kogu töö ulatuses tuleb kasutada ühtset loetelude esitust ning vältida liiga paljude erinevate tähiste kasutamist. Kui loetelu koosneb üksikutest sõnadest või lühikestest fraasidest ning loetelu kokku moodustab ühe tervikliku lause, võib loetelu punktid kirjutada üksteise järele ning eraldada komaga; järjekorra tähistuse (numbrid või tähed) kasutamisel lisatakse tähise järele ümarsulg ning loetelu sissejuhatav lauseosa lõpeb kooloniga. Tootmise sisendid on töö, kapital ja maa. Tootmise sisendid on: 1) töö, 2) kapital, 3) maa. Tootmise sisendid on: a) töö, b) kapital, c) maa. Kui kasvõi üks loetelu punkt sisaldab koma, tuleb eraldusmärgina kasutada semikoolonit. Kui loetelu punktid koosnevad pikematest fraasidest, kuid loetelu tervikuna moodustab siiski ühe 24
lause, siis lõpeb loetelu sissejuhatav lauseosa kooloniga, järjekorra tähise järele lisatakse ümarsulg, loetelu punktid algavad väikese algustähega ning lõpevad semikooloniga (v.a viimane, mis lõpeb lauset lõpetava punktiga). Turule pääsemine on lihtne järgmistel juhtudel: 1) turg on piisavalt suur; 2) turg on kasvav; 3) positsioon sobib täpselt sellele firmale. Turule pääsemine on lihtne järgmistel juhtudel: a) turg on piisavalt suur; b) turg on kasvav; c) positsioon sobib täpselt sellele firmale. Turule pääsemine on lihtne järgmistel juhtudel: turg on piisavalt suur; turg on kasvav; positsioon sobib täpselt sellele firmale. Kui kasvõi üks loetelu punktidest koosneb mitmest lausest, siis peab loetelu sissejuhatav lauseosa lõppema punktiga, järjekorra tähise järele lisatakse ümarsulu asemel punkt ning kõik loetelu punktid algavad suure algustähega ja lõpevad punktiga. Teooria all mõistetakse definitsioonide, eelduste ja hüpoteeside süsteemi. Teooriaid võib jaotada vastavalt alltoodule. 1. Klassifitseerivad teooriad selgitavad majanduslikke realiteete mõistete defineerimise kaudu. 2. Nomoloogilised teooriad suunatud protsesside sisemiste reeglite avastamisele. 3. Otsustusteooriad käsitlevad teatud inimkäitumise viise. Kui mõni loetelu punkt sisaldab omakorda loetelu, siis tähistatakse üldisema loetelu punktid numbritega ning alluva loetelu punktid kas tähtede või näiteks kriipsudega (vastavalt sellele, kas järjestus on oluline või mitte). Järjekorra tähise järel ümarsulu või punkti kasutamine, suure ja väikese algustähe kasutamine ning loetelu punkti lõpus semikooloni või punkti kasutamine lähtub sellest, kas loetelu tervikuna moodustab ühe lause või moodustab iga punkt eraldiseisva lause. Loetelude viitamisel tuleb tähele panna, et kui soovitakse viidata tervet loetelu, tuleb viide märkida vahetult enne loetelu algust (kooloni ette), kui aga viidatakse loetelu ühte elementi, märgitakse viide vastava elemendi järele. 25
3.2. Tabelid Tabelid võimaldavad arvandmeid esitada süstematiseeritult ja ülevaatlikult. Töötlemata andmete tabelid (autori poolt mõõdetud või teiste autorite poolt avaldatud andmed) esitatakse vajadusel eraldi lisana. Ka töö raames arvutatud või koostatud suuremahulised tabelid (pikkusega üle ühe lehekülje) esitatakse töö lisana. Kõik töös esinevad tabelid nummerdatakse araabia numbritega kas kogu töö ulatuses (lihtnumeratsioon) või üksikute peatükkide ulatuses (liitnumeratsioon). Näiteks Tabel 1 või Tabel 3.4, kusjuures viimane tähendab kolmanda peatüki neljandat tabelit. Sama moodust tuleb kasutada ka jooniste ja valemite tähistamisel. Vormistuslikult tuleb tabeli juures järgida allolevaid nõudeid. Tabeli pealkiri joondatakse vasakule ning tema ette ja järele lisatakse lõiguvahe 18 punkti. Tabeli pealkiri algab sõnaga Tabel, selle järele tabeli number (mõlemad rasvases kirjas) ning seejärel tabeli sisu kirjeldav pealkiri. Pealkirja lõppu punkti ei panda. Pealkirja kirjasuurus on 12 punkti. Tabelisse kantavad tähised, arvud ja sõnaline tekst tuleb trükkida suurusega mitte üle 11 punkti, reavahega 1.0 ja lõiguvahega 6 punkti. Tabel joondatakse lehe keskele, veergude pealkirjad joondatakse veeru keskele. Tekst joondatakse tabelis vasakule või keskele, arvud üldjuhul paremale, jälgides, et samas veerus olevad arvandmed oleksid esitatud sama täpsusastmega. Tabelile järgneb allikaviide, kus on kasutatud kirjasuurust 10 punkti ning lõiguvahet 6 punkti lõigu ette ja 6 punkti lõigu järele. Allikaviide algab sõnaga Allikas (kaldkirjas), sellele järgneb koolon ning seejärel viide töös kasutatavas viitesüsteemis. Kui tabel on võõraste andmete alusel, kuid sisaldab autori arvutusi või kui tabeli andmed on kogutud mitmest alliakst, siis lisatakse viitele semikooloni järel fraas autori arvutused või autori koostatud. Kui kõigi tabelis toodud andmete kohta saab kasutada ühesugust mõõtühikut, siis tuuakse see ära tabeli pealkirja lõpus, eraldades mõõtühiku pealkirjast komaga. Mitme mõõtühiku kasutamisel esitatakse need vastavate veergude või ridade nimetuste juures, eraldades nad eelnevast tekstist komaga. Tabeli veerge üldjuhul ei nummerdata, nummerdamine on vajalik juhul, kui tekstis viidatakse tabeli konkreetsele veerule või on mõne veeru nimetuses näidatud, kuidas sinna tulemus on saadud (näiteks veerg 2 veerg 3). Veergude nummerdamisel tähistatakse tekstilised veerud 26
vastavalt suurtähtedega A, B jne ning arvandmetega veerud araabia numbritega 1, 2, 3 jne. Tabelites esitatud andmed tuleb siduda töö tekstiga, kõikidele tabelitele tuleb töös viidata enne selle esinemist töös. Tabel 1. Tabeli pealkiri (sisu, objekt, ajavahemik), mõõtühik Allikas: Perekonnanimi 2013, lk 27; autori arvutused Märkused: 1. Esimene märkus tabeli sisu kohta. Kui on pikem märkus, mille tekst ei mahu ühele reale, siis järgmisel real paigutatakse tekst nii, et märkuste numbrid oleksid tekstist eristuvad. 2. Teine märkus tabeli andmete kohta, seekord veidi lühem ja mahub ühele reale. Siit järgneb töö sisu tekst. Ühtegi tabeli lahtrit ei tohi jätta täitmata. Kui mingit näitajat loogiliselt ei esine, tuleb lahtrisse kanda keskmise pikkusega kriips ( ); kui näitajat ei ole teada, siis kolmpunkt ( ); kui näitaja esineb, kuid on väga väike, siis tuleb lahtrisse null antud veeru täpsusega. Üldjuhul lisatakse tabelile ka kokkuvõtte rida või veerg. Protsentarvude kasutamisel tabelis tuleb need kindlasti võtta kokku vastavas kokkuvõtte reas või veerus. Sageli tuleb tabelis oleva info kohta teha märkusi, mis on sobiv paigutada tabeli alla. Kui märkusi on üks, siis pärast sõna Märkus (kaldkirjas) pannakse punkt ja seejärel selgitav tekst. Kui märkusi on mitu, siis pärast sõna Märkused (kaldkirjas) pannakse koolon ja märkused esitatakse numereeritult üksteise all. Märkuse(d) võib esitada ka joonealuse viitena. Sel juhul sõna Märkus ei kirjutata. Märkuste puhul kasutatakse kirjasuurust 10 punkti reavahega 1.0 ja lõiguvahega 6 punkti lõigu ees ja 6 punkti lõigu järel. Tabel tuleb lehele paigutada üldjuhul nii, et selle lugemine oleks võimalik ilma tööd pööramata või erandjuhul pöörates tööd 90 kellaosuti liikumise suunas (tabeli päis jääb köiteserva poole). 27