Haridusleksikon Toimetaja Rain Mikser Eesti Keele Sihtasutus 2013
Toetanud Haridus- ja Teadusministeerium Toimetaja Rain Mikser Keeletometaja Tiina Laansalu Kujundaja Anna Kaarma ISBN 978-9985-79-558-3 Trükitud AS Pakett trükikojas
221 Praktika practice; Praxis; pratique; käytäntö; практика Rein Vihalemm 1 (kr praxis tegevus, tegutsemine, tegelemine, toiming, tegu ) filosoofia, eriti marksismi ja pragmatismi ning neist mõjutatud suundade, aga ka psühholoogias, pedagoogikas jt sotsiaalteadustes arendatavate tegevusteooriate põhimõisteid. Alates 1980. a test on praktika kontseptsioon omandanud sotsiaalteadustes ja teadusfilosoofias keskse koha. Haridus- ja kasvatusalase mõtlemise ning pedagoogika kui teadusdistsipliini jaoks on praktika ja teooria vahekord alati olnud üks keskseid küsimusi. Sellele taan duvad alates antiikajast paljud olulised erinevused hariduse ja kasvatuse olemuse, eesmärkide, sisu ja meetodite käsitlustes. Teadusliku arutelu teemaks kujunes praktika ja teooria suhe pedagoogikas alates 18. saj lõpust, mil hakkas tekkima arusaam pedagoogikast kui iseseisvast teadusdistsipliinist. Kesksel kohal oli see teema nt saksa teoloogi ja filosoofi Friedrich Schleiermacheri (1768 1834) ning saksa filosoofi, pedagoogi ja psühholoogi Johann Friedrich Herbarti (1776 1841) töödes. 20. saj I poolel ilmnes see teema kõige selgemalt saksa vaimuteadusliku pedagoogika (sks geisteswissenschaftliche Pädagogik) ning USA progressiivse pedagoogika esindajate, eriti filosoofi, psühholoogi ja pedagoogi John Dewey (1859 1952) töödes. Teatud rohkem või vähem eksplitsiitset arusaama praktikast ja selle suhtest teooriaga sisaldavad kõik pedagoogilised seisukohavõtud. Filosoofiaterminina on praktika leidnud kasutamist alates vanakreeka filosoofist Aristotelesest (384 322 ekr). Aristoteles eristas inimtegevuses kolme põhivormi: 1 Artikkel on kirjutatud ETF grandiprojekti nr 7946 raames. Autor tänab Endla Lõhkivi ja Rain Mikserit abi eest selle valmimisel.
222 Praktika a) praktika; b) teooria (kr theoria) ehk kontemplatsioon, sisekaemus, mõtisklus, tõe äranägemine seesmise vaatlusega; c) millegi valmistamine (kr poiēsis) ehk esiletoomine, loomine, tootmine. Praktika on Aristotelese järgi tahtlik, eesmärgipärane ja eneseteadlik tegevus. Sellest lähtub filosoofia traditsiooniline jaotus praktiliseks (eetika, sotsiaalfilosoofia ning selle erinevad harud) ja teoreetiliseks (loogika, metafüüsika, tunnetusteooria ja mitmesugused kitsamad distsipliinid). Saksa filosoof Immanuel Kant (1724 1804) eristas teoreetilist ja praktilist mõistust, pidades viimast inimtegevuses olulisemaks ja seda üldisemalt iseloomustavaks. Praktiline mõistus, mis tegeleb moraaliküsimusega Mida ma pean tegema?, juhib Kanti järgi inimese vaba tahtlikku tegevust. Mõistetuna teadmisest erineva nn mõistuse faktina (sks Faktum der Vernunft) ning moraaliseadusena, annab praktiline mõistus tegevusele puhtalt mõistuspärase põhjenduse ja suudab, erinevalt teoreetilisest mõistusest, inimest tegutsema panna. Teoreetiline mõistus seevastu iseloomustab üksnes inimtegevuse tunnetuslikku aspekti, selgitades, mida on võimalik maailmast teada saada (teadmine ei suuda ületada empiirilisi tingimusi, olla ülemeeleline). Tähistamaks tunnetust või muud eesmärgipärast tegevust, mis on suunatud antud tingimustes mingite tulemuste saavutamisele, ei kasutanud Kant terminit praktiline (sks praktisch), vaid pragmaatiline (sks pragmatisch). Kanti loodud eristusest lähtus oma teaduslikku meetodit ja ideede selgust käsitlevates töödes ka pragmatismi kui filosoofilise koolkonna rajajaks peetav USA filosoof Charles S. Peirce (1839 1914). Ta sõnastas printsiibi, mida hakati nimetama pragmatismi maksiimiks (ingl pragmatic maxim). Selle kohaselt tuleb vaadata, milliseid sääraseid tagajärgi, mis võiksid praktikas kuidagi avalduda, me oma kontseptsiooni objektile kujutleme siis meie kontseptsioon neist tagajärgedest ongi kogu meie kontseptsioon sellest objektist. Tegelikult kasutas terminit pragmatism esimesena USA filosoof ja psühholoog William James (1842 1910). Ta rõhutas 1907 avaldatud loengusarjas, et see on Peirce i termin, nimetades Peirce i ka pragmatistliku filosoofia rajajaks. Peirce ise püüdis hiljem juurutada terminit pragmatitsism (ingl pragmaticism), sest leidis, et pragmatism kippus omandama vulgariseeritud tähendust, mis ei seostu enam tema filosoofilise meetodiga. 2 James ja hilisemad pragmatistid ei pidanud pragmatismi puhul tingimata vajalikuks eristada termineid praktiline ja pragmaatiline. Nad viitasid sellele, et termin pragmatism on tuletatud samast tegevust tähistavast kreekakeelsest sõnast pragma, millest on tulnud ka sõnad praktika ja praktiline. Samuti on pragmatismile iseloomu- 2 Ka tänapäeval seostuvad mõisted pragmatism ja pragmaatiline tavatähenduses pigem kitsa otstarbekusega, omakasu nimel aadete eiramisega jms. Praktika ja praktiline aga on tavatähenduses täielikud vastandid mis tahes tähenduses teooriale ja teoreetilisele ning seostuvad üksnes millegi n-ö puhtpraktilisega, rakenduslikuga.
Praktika 223 lik, et praktikakesksust rõhutades ei vastandata teooriat ja praktikat, vaid nähakse neid ühtsuses. Nagu selgitas Dewey, ei ole küsimus selles, kas eelistada teooriat või praktikat, vaid selles, kas teatud praktika on arukas või võhiklik. Dewey on teravalt kritiseerinud teooria ja praktika vastandamist traditsioonilises filosoofias ning ekslikku arusaama teadmisest kui millestki, mis on olemuslikult erinev ja kõrgem kui tegemine ja toimimine. Ta on nimetanud oma pragmatismi versiooni ka instrumentalismiks. Instrumentalismi on sageli tõlgendatud subjektivistlik-empiristlikult kui mõistete ja teooriate taandamist pelgalt uute kogemuste ettenägemise vahendiks. Dewey aga pidas instrumentidena silmas eelkõige eksperimendiseadmeid, mille vahendusel sekkutakse uuritavasse reaalsusesse ja konstrueeritakse teadmise objekt nii, et oleks võimalik jälgida ja mõõta selle objekti käitumist kontrollitavalt muudetavates tingimustes. Olulised on Dewey praktikapõhised haridusfilosoofiaja pedagoogikaalased tööd. Pragmatismi versiooniks on samuti USA füüsiku Percy Bridgmani (1882 1961) rajatud operatsionalism, mis rõhutab vajadust defineerida mõisteid mõõtmisoperatsioonide kaudu. Tänapäeval on pragmatismi kui praktikakeskse filosoofia edasiarendajaid ja sellest otseselt või kaudselt mõjutatud filosoofe üsna palju, eriti USA-s. Enamasti on nende valdkonnaks teadusfilosoofia, aga ka nt keelefilosoofia. Keelefilosoofias võib pragmatismi alusidee omistada austria-briti filosoofile Ludwig Wittgensteinile (1889 1951), keda sageli peetakse 20. saj mõjukaimaks mõtlejaks. Tema filosoofias eristub kaks perioodi: varajane, mis seostub eelkõige teosega Tractatus logico-philosophicus (1921, ee Loogilis-filosoofiline traktaat ), ning hiline (alates aastast 1929), mis seostub postuumse teosega Philosophische Untersuchungen (1953, ee Filosoofilised uurimused ). On leitud (Pihlström 1996: 33), et erinevus pragmatismi ja sellest mittelähtuva käsitluse vahel ongi antud juhul vaadeldav erinevusena nende kahe teose vahel. Kui esimene neist käsitleb keelt inimtegevusest abstraheeritult ning maailma keele loogilise struktuuriga vastavuses olevana (nn pilditeooria, sks Abbildungstheorie), siis teise järgi määratlevad nii keelekasutuse kui ka reaalsuse struktureerimise paljuski inimtegevus ja need erinevad inimelu vormid (sks Lebensformen), millesse inimesed on kaasatud. Kuigi pragmatism on juba nime poolest praktikakeskne, pole see esimene ega ainus filosoofiasuund, mis praktikat filosoofia põhimõistena käsitleb. Praktika on lähte- ja alusmõisteks saksa filosoofi ja majandusteadlase Karl Marxi (1818 1883) filosoofias. Eriti olulised on selle teema puhul tema teosed Thesen über Feuerbach (1845, ee Teesid Feuerbachi 3 kohta ) ja koostöös saksa filosoofi Friedrich Engelsiga (1820 1895) valminud Die deutsche Ideologie (1845 1846, ee Saksa ideoloogia ). Marxi põhiidee on selles, et praktika võimaldab ületada kogu senisele filosoofiale iseloomuliku ühekülgse arusaama tegelikkuse (reaalse maailma) ja inimese mõtlemise (üldisemalt teadvuse) vahekorrast. Ühelt poolt on materia- 3 Saksa filosoof Ludwig Feuerbach (1804 1872) on tuntud kui Hegeli idealismi kriitik, kes püüab filosoofiat mõista empiirilise antropoloogiana.
224 Praktika listid käsitlenud maailma, eeskätt loodust, kui inimesest ja mõtlemisest sõltumatut objekti (ehk kõige üldisemas mõttes mateeriat), mis nii või teisiti kajastub inimese kui subjekti teadvuses, tema mõtlemises ja teadmistes. Teiselt poolt on aga idealistid lähtunud sellest, et subjektile, tema mõtlemisele ja teadvusele on (eriti tunnetusprotsessis, teadmiste saamisel, teooriate loomisel jms) iseloomulik ideaalsus, aktiivsus ning loovus. Need on karakteristikud, mida on raske või võimatu mõista materialistlikult. Seetõttu on idealistid, vastupidiselt materialistidele, võtnud lähtekohaks mõtlemise, teadvuse. Marxi järgi on subjekti aktiivsuse rõhutamine idealistidel küll õige, ent jääb poolikuks, kuna piirdub mõtlemisega, mistõttu objektidki jäävad üksnes mõttelisteks, nagu ka tegelikkus (maailm) üldse oma määratletuses. Seevastu materialistid, kes rõhutavad küll õigesti, et maailm ei ole üksnes mõtteline objekt, jäävad hätta mõistmisega, kuidas see inimesest/subjektist sõltumatu maailm määratletuks saab, mõtlemises/teadvuses vastavaks objektiks osutub. Marxi leitud lahendus seisneb selles, et subjekti aktiivsust ehk inimese tegevust praktikana mõistes ei ole see enam üksnes teadvuse või mõtlemise kaudu määratletud ja subjektiivsena objektiivsele tegelikkusele (reaalsele maailmale) kui objektile vastandatud. See kuulub ka ise tegelikkusesse, on reaalse maailma enda aspekt. Ekslik on tegelikkust käsitada ainult objekti vormis, mitte aga inimese reaalse tegevusena ehk praktikana. Niisama ekslik on inimest käsitada väljaspool praktikat, välismaailmale kui objektile vastanduva abstraktse subjektina. Inimene on mõistetav praktika kaudu. Praktika on ühiskondlik-ajaloolise iseloomuga. Ajalugu mõistetakse nii looduse kui ka inimajaloona. Seejuures rõhutatakse, et neid kaht külge ei saa teineteisest lahutada, kuna alates inimese tekkimisest tingivad nad vastastikku teineteist. Lühidalt võib Marxi praktikakäsituse kokku võtta järgmiselt: praktika on inimtegevus kui ühiskondlik-ajalooline, teadlik-eesmärgipärane ja materiaalne sekkumine ning koostoime looduse ja ühiskonnaga, mis loob ja säilitab looduses inimmaailma kultuuri. Praktika levinuim vorm on tootmistegevus. Teaduses on praktika vormiks eksperiment. Marksistliku ja pragmatistliku praktikakäsituse erinevust nähakse enamasti selles, et esimene rõhutab inimtegevuse (sealhulgas üksikindiviidi tegevuse) ühiskondlikku ja ajaloolist iseloomu, selle vahendatust materiaalse ja vaimse kultuuri poolt. Teise puhul aga käsitletakse tavaliselt tegevust (sealhulgas ühiskondlikku tegevust) indiviidi seisukohast. Marksistlikust ajaloolis-kultuurilisest praktikast lähtub Nõukogude psühholoogiakoolkond, mille peaesindajad olid vene-juudi psühholoogid Lev Võgotski (1896 1934), Sergei Rubinstein (1889 1960) ja Aleksandr Luria (1902 1977) ning vene psühholoog Aleksei Leontjev (1903 1979). Selle koolkonna ideestik sai tuntuks tegevusteooriana, millel on tähtis koht pedagoogikas, aga see levis ka väljapoole psühholoogiat ja pedagoogikat. Samuti on marksistlik praktikakäsitus üheks allikaks nn sotsiaalsele konstruktivismile (kuigi see kaldub antud allikast hälbima).
Praktika 225 Sotsiaalkonstruktivismis on marksismist mõjutatud eeskätt nn Edinburghi koolkonna programm, mille tuntuim esindaja on briti sotsioloog ja filosoof David Bloor (snd 1942), aga ka nt saksa keeleruumis levinud fenomenoloogiast lähtuv suund, mille tuntuim esindaja on austria sotsioloog Karin Knorr-Cetina (snd 1944). Praktikat on nii marksismis kui ka pragmatismis ja eriti nende retseptsioonis filosoofias laiemalt üsna mitmeti mõistetud. N-ö ametlikus Nõukogude marksismis oli filosoofia arendamine järjekindlalt praktikakesksena üldiselt taunitud. Eriti palju lahkarvamusi on tekitanud praktikakeskse filosoofia vahekord realismiga filosoofilise arusaamaga, mille kohaselt eksisteerib maailm reaalselt, sõltumatult mõtlemisest või teadvusest. Marksismis kasutatakse terminit materialism, millega peetakse silmas materialistlikku realismi, kuid mitte selles tähenduses, et reaalselt eksisteerivaks peetakse üksnes ainelist või füüsikalist maailma. Terminiga rõhutatakse hoopis, et reaalsuse puhul ei ole tegemist vaimse maailmaga või mingil vaimsel alusel põhineva, mõtlemise poolt loodud maailmaga, nagu see võiks olla idealistlikult mõistetud realismi puhul, nt mõnes religioosses õpetuses või saksa filosoofi Georg Wilhelm Friedrich Hegeli (1770 1831) objektiivses idealismis. Teadvus, mõtlemine, vaimne ei saa kuidagi eksisteerida ühiskondlik-ajaloolisest praktikast sõltumatult ja see praktika ei saa asuda väljaspool reaalsust. Praktikakeskne käsitlus kritiseerib naiivset, st mittekriitilist realismi ja metafüüsilist realismi, sest nende puhul peetakse võimalikuks kogeda maailma kuidagi väljaspool praktikat. Samuti toob praktikakeskne käsitlus välja raskused teadmise, keele ja tõe traditsioonilises mõistmises. Need raskused tulenevad sellest, et kui teadmist käsitletakse abstraktselt üksnes keeles väljendatud mõistete ja tõeste väidete sisuna, seostamata seda praktikaga, milles teadmine ja keel reaalsuses formeeruvad, siis jääb seletamatuks, mis see teadmine, see keeleväljendite tõene sisu õieti on, kuidas see leitakse ja kuidas või kas see üldse reaalsusega seostub (keel ja selles kuidagi sisalduv teadmine on nagu väljaspool reaalset maailma). Järjekindel praktikakeskne käsitlus on aga omakorda raskustes selgitamisega, kas üldse või mis tähenduses õnnestub mõista maailma objektiivselt, kui see on kättesaadav üksnes praktika vahendusel. Teadusfilosoofias vaieldakse tänini USA teadusajaloolase ja -filosoofi Thomas S. Kuhni (1922 1996) paradigma-kontseptsiooni üle, mis on sisuliselt just praktikakeskne arusaam. Kuhni algatatud (kuigi tema poolt lõpule viimata jäänud) traditsioonilise teadusfilosoofia ümberkujundamist on mõistetud kui teadusliku realismi, teaduse ratsionaalsuse ja objektiivsuse eitamist. Viimasel ajal nii teadusfilosoofias kui ka sotsiaalteadustes arendatav praktikateooria (vt Rouse 2007) võimaldab hakata neis küsimusis selgust saama. USA teadusfilosoof Joseph Rouse (snd 1952) kritiseerib, nagu paljud teisedki, representatsioonilist ehk esituslikku teadusfilosoofiat ning paneb ette asendada see teaduse käsitamisega praktikana. Ta rõhutab, et praktika on maailma teatav reaalne tähendust omav konfiguratsioon. Inimesed omandavad toimija ja teadmiste looja identiteedi praktika käigus. See-
226 Praktika tõttu ei ole mõttekas rääkida teadusest kui praktikavälise maailma tõese kirjelduse poole pürgimisest, vaid kui tegevusest, mille tähendus kujuneb mingil ajastul mingis ühiskonnas inimeste eesmärke silmas pidavas praktikas. Nii traditsiooniline realism kui ka empirism koos arusaamaga, et teaduse areng seisneb maailma kohta järjest uute faktide avastamise ja neid loogiliselt seostavate teooriate loomise kaudu üha täielikuma ja täpsema teadmise saamises (st eelnimetatud representatsiooniline mõistmine), on teadusekäsitusest taandunud, kuigi mitte päriselt kadunud. Enamasti ongi Kuhni-järgne teadusfilosoofia nii või teisiti praktikakeskne. Lähtutakse tõdemusest, et teadmist ei saa mõista tunnetavast subjektist sõltumatu maailma representatsioonina ega ka tunnetavat subjekti sõltumatuna tunnetatavast maailmast. Nii teadmine, tunnetav subjekt kui ka tunnetatav maailm kujunevad praktikas. Üksnes praktikas ilmneval viisil saab objektiivne maailm inimese jaoks reaalselt määratletuna olemas olla. Teadmist tuleb seetõttu mõista arusaamisena sellest, kuidas maailm praktikas määratletuks saab. Tavapärase realismi vaatekohalt näib, et see tähendab realismist ja maailma tunnetatavusest loobumist asumist Kanti seisukohale, mille järgi subjektist sõltumatu objektiivne maailm jääb asjaks iseeneses ning teadmisele kättesaadav on üksnes tunnetuses subjekti poolt formeeritav empiiriline maailm. Ent praktika positsioon erineb põhimõtteliselt Kanti omast. Praktikast lähtumine selgitab, et objektiivne maailm ei saa reaalsuses olla teadmisele kättesaamatuks jääv asi iseeneses, vaid ilmneb asjana meie jaoks. Asi iseeneses on n-ö tühi abstraktsioon. See on saadud subjekti ja objekti vahekorra väära mõistmise tõttu, mida on eespool selgitatud. Kui objektiivset maailma mõistetakse väljaspool praktikat, st niimoodi, et teadmisi omandav, tunnetav subjekt sellesse kuuluda ei saa, siis on teadmiste saamine objektiivsest maailmast välistatud. Niisuguse mõistmise puhul pole alust rääkida objektiivsest maailmast kui millestki määratletust. Loomulikult ei tähenda aga maailma tunnetatavus üksnes praktika vahendusel seda, et eitatakse maailma eksisteerimist enne inimest. Küsimus on ikka ainult selles, kuidas saab kujuneda mis tahes teadmine reaalsest maailmast, kaasa arvatud ka maailmast enne inimest. Ka tavapärane tõe vastavusteooria, mis käsitleb teadmist, maailma ja nende vahekorda väljaspool praktikat, vajab ümbervaatamist. Praktikast lähtumisel tuleb tõde kui teadmise vastavust maailmale mõista mitte kui teadmise mõttelist vastavust praktikavälisele objektile ( asjale iseeneses ), vaid kui teadmise reaalset vastavust praktikas määratletud objektile. Siin on asjakohane Engelsi sageli tsiteeritud tõdemus praktikast kui tõe kriteeriumist: Kui me suudame oma õiget arusaamist teatavast loodusnähtusest tõestada sellega, et me seda loodusnähtust ise esile kutsume, et me tekitame ta tema tingimustest ja sunnime pealegi teenima meie eesmärke, siis on Kanti tabamatul asjal iseeneses lõpp. Taimede ja loomade kehades tekkivad keemilised ained jäid niisugusteks asjadeks iseeneses seni, kui orgaaniline keemia hakkas neid üksteise järel valmistama; seega muutus asi iseeneses asjaks meie jaoks (Engels 1981: 16).
Praktika 227 KIRJANDUS Dewey, John 1930. The Quest for Certainty: A Study of the Relation of Knowledge and Action. (Clifford Lectures 1929). London: George Allen & Unwin Ltd. Engels, Friedrich 1981. Ludwig Feuerbach ja klassikalise saksa filosoofia lõpp. Tallinn: Eesti Raamat. Engeström, Yrjö, Reijo Miettinen, Raija-Leena Punamäki (toim.) 2004. Perspectives on Activity Theory. Cambridge: Cambridge University Press. James, William 2005. Pragmatism ja elu ideaalid. Tallinn: Vagabund. Langewand, Alfred 2004. Theorie und Praxis. Historisches Wörterbuch der Pädagogik. Toim. Jürgen Oelkers, Dietrich Benner. BELTZ Verlag, 1016 1030. Marx, Karl 1985. Teesid Feuerbachi kohta. Saksa ideoloogia. Karl Marx, Friedrich Engels. Tallinn: Eesti Raamat, 513 515. Peirce, Charles Sanders 1997. Kuidas muuta meie ideid selgeks. Akadeemia, 2, 1679 1701. Pihlström, Sami 1996. Structuring the World: The Issue of Realism and the Nature of Ontological Problems in Classical and Contemporary Pragmatism. Helsinki: Societas Philosophica Fennica. Rouse, Joseph 2007. Practice Theory. Philosophy of anthropology and sociology. Toim. Stephen P. Turner, Mark W. Risjord. Amsterdam: Elsevier, 499 540.