Aesthetic Movement i stiilis tapeedid

Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor Loomemajanduse õppetool Sisekujunduse eriala Kadri Ilmjärv Aesthetic Movement i stiilis tapeedid Lõputöö Juhendaja : Ülle Linnuste Tartu 2013

Resümee Lõputöö kirjutati teemal Aesthetic Movement tapeedid. Töö käigus tutvuti Aesthetic Movement i stiiliga, stiili ajaloo ja eripäradega, põhjalikumalt käsitles autor Aesthetic Movement i tapeete. Autor käsitles Aesthetic Movement i tapeete ning nende omapärasid. Inglismaal kujunes Jaapani mõjudega anglo-jaapani stiil, mis oli Art & Crafts liikumisest kujunenud suund. 1850. aastal toimus Jaapani kunsti näitus Pariisis. Jaapani kultuur avaldas kogu Euroopas suurt vaimustust ning mõjutas ka Euroopa kunsti. Liikumist piiritletakse aastatega 1860 1880. Aesthetic Movement i päritolumaa on Suurbritannia. Stiili põhitunnusteks on päevalillemotiiv, sissepõimitud abstraktsed jaapanlikud kujundid ning puhtad selged jooned. Stiili mõjutasid samuti toona äsjaavastatud jaapani disaini kõrgel tasemel meisterlik käsitöö ning abstraktsed ja geomeetrilised kujundid. Aesthetic Movement mõjutas keskklassi elustiili, eelkõige furnituuri, rõivaid ning tarbeesemeid. Praktilise osa käigus teostati antud töös Aesthetic Movement i stiilivõtmes tapeetide kavandid. Käesolevast Movement i tapeetidest. lõputööst saab lugeja ammutada inspiratsiooni ja informatsiooni Aesthetic 2

Résumé Major project is about Aesthetic Movement wallpapers. In the process author got acquainted with Aesthetic Movement style, history and peculiarities of Aesthetic Movement. Major project is specialized in Aesthetic Movement wallpapers. In major project author introduces to readers Aesthetic Movement wallpapers and their peculiarities. With Japan influences Anglo-Japan style was born in England, which developed from Arts & Crafts Movement. In 1850 was Japans art exhibition in Paris. From this exhibition Japan culture had a huge impact in Europe art. Aesthetic Movement was from 1860 to 1880. Aesthetic Movement country of origin is United Kingdom. The key feature of Aesthetic Movement is sunflower ornament, embedded in abstract Japan shapes and clear lines. Style was affected with Japan design crafts, abstract and geometric shapes. Aesthetic Movement affected middle class lifestyle, primarily furniture, clothes and commodities. In practical part of work author makes Aesthetic Movement style twist designs of her own wallpapers. From this major project the reader can derive inspiration and get information about Aesthetic Movement wallpapers. 3

Sisukord Resümee...2 Résumé...3 Sissejuhatus...6 1. Ülevaade tapeetide ajaloost...8 1.1. Tapeetide valmistamise tehnoloogiad...8 1.2. Nahk- ja tekstiiltapeedid... 12 1.3. Pabertapeedid... 13 1.4. Süžeelised tapeedid... 14 1.5. Arts and Crafts Movement i tapeedid... 15 1.6. Aesthetic Movement i tapeedid... 16 1.7. Art Nouveau tapeedid... 17 1.8. Modernismiaja tapeedid... 18 1.9. Tapeedid kaasajal... 19 1.10. Tapeetide ajalugu Eestis... 20 2. Aesthetic Movemen i stiili tapeedid... 22 2.1. Aesthetic Movement i stiili kujunemine... 23 2.2. Aesthetic Movement i toetajad... 24 2.3. Aesthetic Movement i stiili esindavad kunstnikud... 25 2.3.1. James Abbott McNeill Whistler... 25 2.3.2. Christopher Dresser... 26 2.3.4. Edward William Godwin... 27 2.4. Aesthetic Movement Ameerikas... 28 2.5. Aesthetic Movement i tapeedid... 29 2.5.1. Christopher Dresser i tapeedid... 31 2.5.2. Edward William Godwin i tapeedid... 32 2.5.3. Walter Crane i tapeedid... 33 2.5.4. Bruce James Talbert i tapeedid... 33 3. Tapeedikollektsiooni kujundamine Aesthetic Movement stiili eeskujul... 35 3.1. Tapeedikavandite valmistamine... 35 3.2. Esimene kavandite komplekt... 36 3.3. Teine kavandite komplekt... 37 3.4. Kolmas kavandite komplekt... 38 Kokkuvõte... 40 4

Kasutatud allikmaterjalid... 41 Kasutatud pildiallikad... 43 Lisad... 44 Lisa 1. Jaapani maja ja japonism... 44 Lisa 2. Aesthetic Movement i tapeetide pildid... 47 Lisa 3. Minu tapeedikavandite põhjalik piltide valik... 48 5

Sissejuhatus Ruumikujunduses on tapeet kui seinakattematerjal leidnud viimastel aastakümnetel rohket kasutamist. 20. sajandi teisel poolel ruumikujunduses valitsenud modernistlik ja askeetlik suund välistas mustreid ja ornamente, mille tõttu kaeti seina pinnad enamasti värviga; alternatiivina olid kasutusel ülevärvitavad faktuurtapeedid. Mustriliste tapeetide populaarsus tõusis 20. sajandi lõpul, kui iseseisvunud Eestis hakati elamuid ja eluruume uute materjalide tulekuga remontima ja uuendama. See nn euroremondi buum tõi kaasa ka uutmoodi tapeetide kasutamise trendid: mitmeosalised tapeedid, bordüürid, lillemustrid ja ornamendid. Viimastel kümnenditel on tapeetide kasutamisel taandutud liialdustest ning hetkel on trendiks värvitud pindade kombineerimine mustrilise tapeediga. Tapeetidel on pikk ajalugu. Käesoleva uurimistöö eesmärk on tapeetide ajalugu ja tapeetide kasutamist dekoratiivsetel eesmärkidel. Kujunduskunsti ajaloost on meile teada üks väga dekoratiivne kujundusstiil Aesthetic Movement, mis 19.saj teisel poolel, olles tugevasti mõjutatud jaapani kunstist, tõusis Inglismaal esile. Selle stiili ajal kujundati ainulaadseid, mitmeosalisi tapeete. Töö teoreetilises osas keskenduti tapeetide ajaloo uurimisele ning põhjalikumalt Aesthetic Movement i tapeetidele. Töös toodi välja Aesthetic Movement i inspiratsiooni allikad ja stiili mõjutajad. Autor uuris ka sel perioodil kujunduses kasutatud materjale, levinumaid mustreid, mõjukamate disainerite tegevust. Praktilise osa käigus teostas autor Aesthetic Movement i stiilivõtmes tapeetide kavandid. Tapeedikavandite loomisel ei kopeerinud autor ühtki mustrit, vaid kasutas Aesthetic Movement i tapeedimustreid inspiratsiooni allikana. Autor usub, et see uurimistöö annab inspiratsiooni ja informatsiooni nendele, kes huvituvad Aesthetic Movement i stiilis tapeetidest. Inglismaal kujunes Jaapani mõjudega anglo-jaapani stiil, mis on Art & Crafts liikumisest kujunenud suund. 1850. aastal toimus Jaapani kunsti näitus Pariisis. Jaapani kultuur avaldas kogu Euroopas suurt vaimustust ning mõjutas ka Euroopa kunsti. Seda suunda on hakatud nimetama Aesthetic Movement. Liikumist piiritletakse aastatega 1860 1880. Aesthetic Movement i päritolumaa on Suurbritannia. Stiili põhitunnusteks on päevalillemotiiv, 6

sissepõimitud abstraktsed jaapanlikud kujundid ning puhtad selged jooned. Stiili mõjutasid ka jaapani kõrgetasemelisele disainile omased abstraktsed ja geomeetrilised kujundid ning toona äsjaavastatud jaapani meisterlik käsitöö. Aesthetic Movement mõjutas keskklassi elustiili, eelkõige furnituuri, rõivaid ning tarbeesemeid. Aesthetic Movement hõlmas kuninganna Anne i stiilis arhitektuuri, prerafaeliitlikku maalikunsti (nt Holman Hunt ja Edward Burne- Jones) ja leidis oma koha ka kirjanduses, eeskätt Oscar Wilde i teostes. Whistleri "Papagoituba" väljendab liikumise kõige eksootilisemat külge. Arengud Briti kunstis, arhitektuuris ja disainis üheksateistkümnenda sajandi teisel poolel viisid uue viktoriaanliku stiili Aesthetic Movement i tekkimiseni, mis levis suures osas paralleelselt Arts and Crafts liikumisega ning mille eesmärgiks oli ühendada kõike kunstiteose staatusesse. Tiivustatuna oma lipukirjast "kunst kunsti pärast", oli Aesthetic Movement, nagu ka Arts and Crafts, tekkinud reaktsioonina historitsistliku gootika liialdusele, ent erinevalt Arts and Crafts liikumisest eitas Aesthetic Movement kunsti võimalikku sotsiaalset või moraalset eesmärki. Arhitektuuri iseloomustasid lihtsad materjalid ja dekoratiivkunste jaapani- ja hiinapärane käsitöö. (Bhaskaran, 2005: 32) 7

1. Ülevaade tapeetide ajaloost Tapeet on paberist, riidest või nahast sisekujundusmaterjal, millega kaetakse ruumide seinu, harvemini ka lagesid. Tapeedi ülesanne on kaunistada ruumi, parandada selle soojapidavust ja hügieenilisust. Nüüdisajal valmistatakse peamiselt trükitud või pressitud mustriga ja lakiga või väärispuidust spooniga kaetud pabertapeeti. Lisaks toodetakse ka pestavat ja heli summutavat tapeeti. Tapeet võib olla ka värvi ja mustrita, nii et seda saab soovi korral ise värvida. Enamasti müüakse tänapäevaseid tapeete rullides. Seinale kinnitatakse need kliistri või spetsiaalse tapeediliimiga. 15. 18. sajandil kasutati tapeedi materjalina tekstiili (Prantsuse ja Flandria kootud pilttapeedid). 17. sajandil tulid moodi kuld- ja hõbemustriga nahktapeedid ning käsitsi trükitud riidetapeedid. 18. sajandil levis Hiinast Euroopasse pabertapeet, sajandi lõpus hakati seda tootma tööstuslikult. (Vikipeedia, 15.04.2013) Tapeedi ajalugu on täis auke. Seda on tihti interjööri kujundusest täiesti eraldi käsitletud või siis mainitud ainult möödaminnes (Saunders, 2002: 11). Paberist seinakatteid on interjööride kaunistamiseks järjepidevalt kasutatud juba üle 300 aasta. Vanim tapeedinäide pärineb 16. sajandi Inglismaalt. Hetkel Eestis teadaolevad vanimad tapeedid on Tallinna vanalinnast, Nunne 2 hoonest leitud nn etruski mustriga tapeedi fragmendid, mis on dateeritavad 1790ndatesse aastatesse. (Kallaste, 20.03.2013) Tapeeti on ikka peetud pigem taustaks, mitte põhilisemaks kujunduselemendiks, välja arvatud muidugi maalitud Hiina paberid ja Prantsuse maastikuvaated. Vaatamata sellele mängib tapeet üldises kujundusskeemis olulist rolli mõjutades nii ruumi meeleolu kui ka stiili ning avaldades mõju ka mööbli valikule. Tapeet võib osutada ruumi funktsioonile või peegeldada elanike vanust, staatust või sugu. (Saunders, 2002: 7) 1.1. Tapeetide valmistamise tehnoloogiad Jean-Michel Papillon, prantsuse graveerija, keda peetakse ka n-ö tapeedi leiutajaks, hakkas 1675. aastal tegema omavahel sobituvaid plokke ja jätkuvaid mustreid nii sai alguse tapeet umbes sellisena, nagu me seda tänapäeval teame (Schunck, 26.03.2013). 8

Trükitud mustriliste paberite kasutamine dekoratsioonidena seintel või laes sai alguse umbes 15. sajandi lõpus, kuid näidiseid esimesest kahest sajandist on väga vähe ja in situ leiud on pea olematud (Hoskins, 1994: 6). Võib leida mõningaid dokumentatsioone ja väga halvasti säilinud näidiseid 15. sajandi lõpu ja 16. sajandi alguse paberdekoratsioonide kohta, millele oli maalitud vaateid (Hoskins, 1994: 11). Vanimad tapeedid olidki monokroomsed ornamendilehed, mis trükiti väikestele kaltsupaberilehtedele musta trükitindiga. Nendega kaeti nii seinu kui ka kappide ja karpide sisemusi. Puidumustrit, intarsiat või heraldilisi motiive kujutavaid pabereid on leitud ka lagedelt. Lihtsaid, ühe-kahevärvilisi tapeete kasutati teenrite ja lihtrahva eluruumide viimistlemiseks, kuid trükitehnikate arenedes muutusid tapeedid tavaliseks ka uhkemates interjöörides. (Kallaste, 20.03.2013) 15. 16. sajandil maaliti tapeete käsitsi, kuid alates 16. sajandi lõpust hakati tapeedile mustreid trükkima puuplaadi abil (Kolk, Rand, Kriisi, Mäe, 2004: 20). Tapeedi abstraktne või süžeeline muster kanti materjalile šablooniga, trükiti või maaliti. Pabertapeet hakkas levides välja vahetama kalleid nahk- ja tekstiiltapeete ning sellist seinakatet said endale lubada ka vähem jõukad inimesed. (Kolk, Rand, Kriisi, Mäe, 2004: 20) Esimesed pabertapeedid, tõsi küll mitte rullidena, millega tänapäeva ettekujutuses oleme harjunud, vaid 38 x 52 sentimeetri suuruste lillemustriliste trükitud lehtedena, nägid ilmavalgust 1509. aastal Yorkshire is, Inglismaal. (Ashton, 1998: 44) 1557. a. anti Saksi õuemaalija Andreas Bretschneiderile Dresdeni Rae poolt privileeg tapeetide (nagu neid siis nimetati Flasern ) trükkimiseks. Umbes 1700 asutatakse üks esimesi tapeedivabrikuid Nothnageli tapeedivabrik Frankfurdis Maini ääres. 18. sajandi lõpul kasutatakse pabertapeete juba laialdaselt. 1800. aasta paiku tekivad tapeedifirmad Dufour ja Leroy Pariisis ning Zuber ja Cie Rixheimis Elsassid, mille jaoks valmistasid kavandeid kaunis nimekad kunstnikudki. Tapeedid kleebiti seina umbes 50 x 50 cm suuruste tükkidena. (Levin, 1974: 2) Sajandi lõpus hakati üksikuid paberilehti otsapidi kokku kleepima, et neid rullidena ladustada, trükkida ja müüa. Sel ajal kujunes välja tapeedirulli standardmõõt, mis on ligikaudsena kasutusel tänaseni (10 x 0,52 m). 1830. aastate lõpust alates oli võimalik toota paberit ühtse 9

rullina, mis hõlbustas tapeetide tootmist. Suurenenud toodangumaht tähendas kvaliteedi ja hindade langemist, mistõttu tapeet muutus kõigile kättesaadavaks. (Kallaste, 20.03.2013) Kui 1835. aastal hakati tapeete trükkima pikkadele paberirullidele, langes nende hind tunduvalt ning populaarsus muudkui kasvas. (Kolk, Rand, Kriisi, Mäe, 2004: 20) XVII sajandil hakati Hiinast Londonisse tooma 52 x 200 cm suurusi paberlehti, millele kohapeal "nägu pähe" trükiti. 1806. aastal osutus võimalikuks trükkida ka 3,6 meetriseid paane ja pea kolm aastakümmet hiljem, 1830. aastal, sai selgeks, et tapeedi võiks tegelikult keerata 1,8 meetrisesse rulli. (Ashton, 1998: 44) 17. sajandil hakati must-valgetele mustritele lisama värvi, mis kanti aluspaberile nahast lõigatud šabloonidega. Levinuimad toonid olid sinine, oranž, roosa ja roheline. Värvilisi tapeete trükiti enamasti kriidist, pigmendist ja loomsest liimist valmistatud värvidega. (Kallaste, 20.03.2013) Hiina pabertapeetide paigaldamiseks oli vaja tapeedid kas lõuendile või mingile paksemale pabertoele paigaldada viimased venitati siis puitraamidele, et need seina külge kinnitada. See meetod tegi tapeedid nö. kaasaskantavateks neid sai ümber paigutada kas teise ruumi või majja. Nii sai neid ka pisut niiskuse ja lagunemise eest kaitsta. Seetõttu ei kleebitud neid peaaegu mitte kunagi üle ja seetõttu on leida ka nii palju ja hästi säilinud näidiseid. (Hoskins, 1994: 46 47) Maaliliste loodusvaadetega tapeete prinditi kuni 30-le individuaalsele paanile, mis riputati üksteise kõrvale kindlas järjekorras. Kuigi neid trükiti puittahvlitega, olid need tihti niivõrd detailsed, et andsid täieliku illusiooni seinamaalingust. Nende printimine oli väga kulukas, seetõttu olid need tapeedid ka tunduvalt kallimad kui tavalised korduva mustriga tapeedid. (Kallaste, 20.03.2013) 19. sajandi lõpuks oli Inglismaal rohkem kui nelikümmend suurt firmat, kes tegelesid tapeetide tootmisega. 1899. aastal paljud firmad ühinesid suurteks manufaktuurideks. Olles majanduslikuks toeks väikestele liikmesfirmadele, kasutasid paljud suurfirmad käsitsi printimise meetodit. (Phillips, 1991:86) 10

Algas tootmise mehhaniseerimine, mis oli loomulikuks jätkuks, et rahuldada kasvavat nõudlust. Esimene õnnestunud tapeedimasin, mis patenteeriti 1839. aastal, pärineb Potters & Ross ist. Nad kasutasid rotatsiooni meetodit, kus paber tõmmati üle suure tsentraalse trumli, mille küljes oli mitmeid graveeritud metalseid silindreid, üle mille liikudes trükiti paberile muster. Iga silinder oli mõeldud erineva värvi jaoks ja nii palju kui oli silindreid, nii mitmevärviliselt sai tapeeti ka trükkida mida rohkem silindreid, seda kombineeritum muster. (Hoskins, 1994: 129, 135) Vaatamata tööstuse mehhaniseerimisele ei surnud aga plokk-trükk kaugeltki mitte välja, vaid jäi luksuslikuma tapeeditootmisharuna. 1840. aastatel hakati plokk-trükis trükkima kolmemõõtmelisi lillemustreid. (Hoskins, 1994: 178-179) Konstrueeriti tapeedi trükkimise masin, millega sai valmistada suuremal hulgal mitmevärvilist pabertapeeti. Saksamaal 1839. aastal trükiti juba nelja värviga samaaegselt. Päevatoodang ulatus 200 rullini. 1854. aastal oli trükitehnika juba sedavõrd arenenud, et trükkida oli võimalik samaaegselt kuni 54 värviga. Kuigi mitmevärvilise mustri trükkimine oli lahendatud, ei kasutatud hinna tõttu siiski korraga rohkem kui 12 värvi. Alles 1870ndatel aastatel, kui paberit hakati valmistama puidumassist, hakkasid ka pabertapeedid ulatuslikumalt levima ja sellest sai suhteliselt odav kaup. (Stroh, 19.03.2013) Selline trükimeetod õigustas end kuni 1974. aastani, mil fototrükimeetod lõplikult võidule pääses. Viimane tähendab aga ühtlasi ka seda, et paljude uute materjalide kõrval on uuenenud ja avaramaid võimalusi pakkuv tapeet endiselt menukas, eeskätt seepärast, et tema kvaliteet on suutnud ajaga sammu pidada. (Ashton, 1998: 44) Juba 1853. aastal printis John Stather tapeedimustrid õlivärvidega, et tapeet oleks vastupidavam sellest ajast alates hakkas tuntust koguma n-ö pestav tapeet. Disainikriitikutele pestavad tapeedid muidugi ei meeldinud, kuid vinüülkattega tapeete, st. tapeedile oli lisatud polüvinüülkloriidi (PVC) kiht, hakati tootma alles 1960. aastatel. (Hoskins, 1994: 154-156,208) Pestavate tapeetide väljatöötamine avaldas tööstusele väga suurt mõju. 19. sajandi lõpul oli tapeet Euroopas ja Ameerikas väga laialdaselt levinud ja seda peeti loomulikuks sisekujunduse osaks (Saunders, 2002: 13). 11

Teaduslikum lähenemisviis tapeetide uurimisele algas 20. sajandi algul. On leitud, et tapeedid, mis on säilinud, ja eriti in situ, on olnud oma aja parimad ja kvaliteetsemad mida odavam paber, seda lühem eluiga. (Saunders, 2002: 9) Tapeeti kahjustavad tegurid on järgmised: niiskus, UV-kiirgus, bioloogilised organismid (hallitus, putukad, närilised) ja mehhaaniline rikkumine (nühkimine, kraapimine, rebimine). Nendele võivad lisanduda inimtegevusega seotud kahjustused, näiteks tahm, pori- ja/või värvipritsmed jms. (Kallaste, 20.03.2013) 1.2. Nahk- ja tekstiiltapeedid Tänapäevastel pabertapeetidel on olnud muidugi mitmesuguseid eelkäijaid. Nii külma kaitseks kui ka ilu pärast kaeti Lääne-Euroopas varasel keskajal seinu karusnahkade, kalevi, mitmesuguste punutistega. Hiljem hakkasid nende aset täitma vaibad. (Levin, 1974: 2) Keskajast on teada nahktapeetide kasutamine mauride poolt. Hispaania kujuneski nahktapeetide peamiseks tootjaks ja eksportijaks. Neid nimetati ka "Cordoba vaipadeks" linna järgi, mis oli tähtsamaid nahktapeetide valmistamise keskusi. Peale Hispaania hakati neid tootma teisteski maades. Nahktapeedid kujutasid endast sissepressitud mustriga nelinurkseid tahvleid suurte õite ja lehtedega, eksootiliste lindude, arabeskide, vappide jt-ga., mis vastasid moesolevaile kangamustreile. Need olid sageli üle maalitud, kulla ja hõbedaga kaunistatud. Neid on säilinud näiteks Waveli lossis Krakovis, Moritzburgi lossis Dresdeni lähedal jm. Nahktapeetide mood taaselustus mõneks ajaks 19. sajandi keskel. Nahktapeetide fragmente on säilinud Tallinnaski. Vabariiklikus Restaureerimisvalitsuses hoitakse maalitud lopsaka naturalistliku taimeornamentikaga tapeeditükke, mis leiti Lai tn 5 asuvast majast. (Levin, 1974: 2) Seinu kaeti ka riidega, mille sort sõltus omaniku jõukusest. Lossides valitses siid, samet, brokaat. Rokokoo ajastul kasutati kangaid seinte katmiseks eriti alkoovides, kusjuures voodikatted ja -eesriided olid samast materjalist. Teatavasti olid eriti kuulsad Lyoni siidkudujad. 18. sajandi viimasel veerandil varustas näiteks Lyoni siiditööstur ja tekstiilikunstnik Philille de Laassalle Katariina II tellimusel dekoratiivkangastega Peterhofi ja 12

Tsarskoje Seloo losse. Käsitsi trükitud puuvillaste kangaste tootmine, mis oli tuntud juba keskajal, hoogustus 17. 18. sajandil india sitside mõjul, mida Ida-India kompaniide kaupmehed Euroopasse sisse vedasid. Odavuse tõttu olid need eriti laialdaselt kasutusel Saksamaal, kus siidi vähe toodeti ja imporditi. Kuid Prantsusmaalgi muutusid nad suurmoeks ning kippusid konkureerima traditsioonilise siiditööstusega, mistõttu nad pandi aastakümneiks keelu alla. Lõpuks tuli keeld siiski tühistada ning juba 1760. aastal asutati Joui manufaktuur Pariisi lähedal, mille kuulsamaid tooteid on seinakangad maastike, pastoraalsete ja olustikustseenidega ning idamaiste motiividega. (Levin, 1974: 2) Tekstiilimood oli põhiliseks eeskujuks ka tapeedidisaineritele (Saunders, 2002: 51). Kokkupuute mõjul indiaanlaste kultuuriga levisid 17. 18. sajandil mõnevõrra ka luksuslikud sulgtapeedid (Levin, 1974: 2). 1730. aastatel ilmusid turule flokktapeedid, mis olid otsesed brokaadi või sameti imiteeringud. Tegemist oli äärmiselt kvaliteetsete ja vastupidavate seinakatetega, mistõttu olid need oma kallist hinda väärt. (Saunders, 2002: 55) Suursugusematel flokktapeetidel oli väga suur mustrisamm, mis ulatus tihti 6 7 jalani. (Saunders, 2002: 57) Flokktapeete valmistatakse ka veel tänapäeval kunstsiidi kiududega (Saunders, 2002: 61). 1.3. Pabertapeedid Esimesed pabertapeedid, tõsi küll mitte rullidena, millega tänapäeva ettekujutuses oleme harjunud, vaid 38 x 52 sentimeetri suuruste lillemustriliste trükitud lehtedena, nägid ilmavalgust 1509. aastal Yorkshire is, Inglismaal. Et neil algelistel tapeeditükkidel oli menu, näitas hiljem ajalugu. Kohmakad lillemustrid vahetusid keerukamatega. Nii said 1600. aastatel populaarseks hollandlase Herman Schinkeli tapeedid, millel kujutati loomakarju ja linnuparvi. Esimesed "lakktapeedid" patenteeris Jerome Lanyer Londonis. (Ashton, 1998: 44) Nii selleaegsete kui ka hilisemate tapeetide puhul kehtis lihtne reegel: mida suurem muster, seda luksuslikum ja kallim tapeet. Suurimad mustrikordused olid 90 120 cm pikkused. Sellised mustrid olid kasutusel enamasti kabinettides, esindus- ja söögitubades. (Kallaste, 20.03.2013) 13

17. 18. sajandil hakkasid levima ka maalitud hiina pabertapeedid. Eriti läksid need moodi 18. sajandi keskel seoses hiina vaimustusega (chinoiserie). Need jõudsid Euroopasse, nagu ikka, osana suurest vahetuskaupade lastist koos portselani, siidi jm-ga. Ehtsad hiina tapeedid olid muidugi kallid, kuna need olid käsitsi maalitud ja tellimine ning kauba kohale jõudmine võis võtta aega isegi kuni 18 kuud. (Saunders, 2002: 63,70) Need Hiina tapeedid olid tegelikult loodud ja toodetud spetsiaalselt Euroopa turule ja maitsele, nagu ka paljud teised Hiina kaubad 17. 18. sajandil (Saunders, 2002: 68). See oli ka põhjus, miks need nii kaua moes püsisid, olenemata sellest, et need tegelikult võrdluses teiste tapeetidega üsna ebakvaliteetsed ja kallid olid. Hiina pabertapeete peeti isegi niivõrd väärtuslikeks, et neid tavaliselt seinale ei liimitudki. (Hoskins, 1994: 46-47) Stukki ja muid arhitektuurseid detaile imiteerivad tapeedid ilmusid turule 17. sajandi lõpus ja olid populaarsed kuni 19. sajandi keskpaigani. Kuna need tapeedid sobisid oma motiivikäsitluselt paremini suurematesse ruumidesse ja trepikodadesse, kasutati neid elutubades pigem harva. (Saunders, 2002: 75,78) Biidermeieri ehk kodanlasestiili lihtsustavas tagasihoidlikus ruumikujunduses olid seinad kas heledaks värvitud või tapeeditud. Laialt levisid heledale foonile kantud geomeetrilise, triibulise või väikese lillemustriga tapeedid. Kui 1835. aastal hakati tapeete trükkima pikkadele paberirullidele, langes nende hind tunduvalt ning populaarsus muudkui kasvas. (Kolk, Rand, Kriisi, Mäe, 2004: 20) Varasemad tapeedid olid ühevärvilised või marmorit imiteeriva mustriga. Klassitsistlikele tapeetidele oli iseloomulik üsna lihtne range muster, sageli triip. (Levin, 1974: 2) 1.4. Süžeelised tapeedid Hiljem hakatakse lilleornamendi kõrval looma süžeelisi tapeete. Süžeesid ammutatakse antiigist, kirjandusest jne, ka pastoraalid ja chinoiserie püsisid moes. 19. sajandi algul olid eriti armastatud seepiatoonides pilttapeedid, mis mõjuvad maalitud pannoodena. Näiteks 14

võiks tuua Lohu mõisa pilttapeedid "Don Quijote i" ainetel, arvatavasti prantsuse firma Jacqemart ja Bernard päritoluga. (Levin, 1974: 2) 18. sajandi lõpp 19. sajandi algus oli Prantsuse tapeedi kuldaeg (Hoskins, 1994: 56). Maaliliste loodusvaadetega tapeete prinditi kuni 30le individuaalsele paanile, mis riputati üksteise kõrvale kindlas järjekorras. Kuigi neid trükiti puittahvlitega, olid need tihti niivõrd detailsed, et andsid täieliku illusiooni seinamaalingust. Nende printimine oli väga kulukas, seetõttu olid need ka tunduvalt kallimad kui tavalised korduva mustriga tapeedid. Valitud motiivistik oli eriti meelepärane haritud, poliitiliste vaadetega kõrgemale eliidile. (Saunders, 2002: 89) 19. sajandi kunsti armastajad, kes ei saanud endale lubada originaalmaalide, -skulptuuride või -stukkdekoratsioonide ostmist, võisid samuti osta trükitud attiques sid või camée sid, millelt siis nautida ajaloolisi, mütoloogilisi või religioosseid stseene, vaase või lilli ja stukkornamente (Hoskins, 1994: 90). Peaaegu kõigil maastikuvaatelistel tapeetidel olid ühenduskohad tehtud sujuva üleminekuga, et ruumi ümber moodustuks üks koonduva vaatepunktiga terviklik pilt (Hoskins, 1994: 98). Selleaegsed Inglise sitskangaste lillelised mustrid ning maastiku- ja arhitektuurimotiivid on tänapäeva seintel taas ausse tõusnud. Kõrgele kunstilisele tasemele viis tapeedikujunduse William Morris (1834 1898) ning juugendiajastu suurmeistrid Alphonse Mucha (1860 1934) ja Hector Guimard (1867 1942). (Kolk, Rand, Kriisi, Mäe, 2004: 20) 1.5. Arts and Crafts Movement i tapeedid Püüd tõsta dekoratiivkunsti kunstilist taset ning vabastada see maitsetust eklektikast, oli ajendatud inglise kunstniku W. Morrise tegevusest, kelle poolt 1861. 62. aastal Londonis asutatud töökodades valmistati muuhulgas ka tapeete. Oma stiili kujundamisel sai W. Morris inspiratsiooni keskaegsetest kangamustritest, millele on iseloomulik suur, tasapinnaline ja pinda tihedalt täitev ornamentika. See oli omamoodi vastureaktsioon valitsevale tapeedikunstile, kus valitses seni süžeelis-illusionistlik tendents. Kui W. Morris piirdub taimeornamentikaga, siis Walter Crane ja C.J.A. Voysey lülitasid oma tapeedikavandeisse ka inim- ja loomafiguure. Nimetatud meistrite natuuri värskust näitas voogavajooneline 15

stiliseering, ka nende motiivid: veetaimed, tulbid, eksootilised linnud jne, mis on ühtlasi juugendstiili prelüüdiks. (Levin, 1974: 2 5) 1880. aastaks soovitati Morrise tapeete mitmetes kodukujundusalastes väljaannetes, kaasaarvatud Art at Home seeriates (1876 1878). 1890. võis Morrise tapeete leida ka juba mõnedes keskklassi kodudes. Üldiselt olid Morrise tapeedid enamuse jaoks liiga kallid, kuid 1880. hakkasid teised tapeedivabrikud tootma analoogse mustriga odavamaid versioone. Ajal, mil tapeedist sai põhiline töölisklassi kodude kujunduselement, muutus see jõukamates majapidamistes vähem soosituks ja isegi need, kes ise tapeetide disainimisega tegelesid, näiteks ka Morris ja Voysey, eelistasid muud sorti seinakattematerjale või siis lausa katmata seinu. Morris ei kasutanud oma kodus tegelikult nagunii eriti tapeeti, kuid tal oli jõukaid kliente, kes tihti soovisid tema firmalt enda kodule ümberkujundamist. Morris muutis inimeste mõttemaailma ja meetodeid kodu kujundamise suhtes. Samuti oli ta üks esimesi, kes lõi poe, kust inimene saab korraga kõik kodu sisustamiseks vajaliku. (Saunders, 2002: 8, 113 119) 1.6. Aesthetic Movement i tapeedid Tapeetidel oli tähtis roll Aesthetic Movement i ajaloos, kuna 1870. aastatel õitses tapeeditööstus paremini kui iial enne. (Victoria and Albert Museum, 16.04.2013) Aesthetic Movement i tapeetidele olid omased heledad toonid, eelkõige hallid, rohelised ja kuldsed. Kasutati veel punast, sinist, sinakas-rohelist ja vana-roosat. Aesthetic Movement i tapeete iseloomustas vähene muster, neile on omane tagasihoidlik taustavärv, aga muster on enamasti esile toodud silmapaistvamate värvidega. (Phillips, 1991:44) Rohelist värvi peeti Aesthetic Movement i värviks, eelkõige "sooja õunarohelist", mis oli populaarne värv juba 1830ndatest. Punane värv oli populaarne Victoria ajastu algusperioodil, kuid punakas-hall või siis Pompei punane oli sobilik värv ka Aesthetic Movement i tapeetides. Seda kasutati eelkõige söögitubade puhul. (Phillips, 1991: 44) Käsitlen sama teemat põhjalikumalt 2. peatükis. 16

1.7. Art Nouveau tapeedid 20. sajandi algust iseloomustavad juugendlikud suured lillemustrid heleda triibu ja geomeetriliste kujunditega ning ühevärvilised puitliistudega raamistatud tapeedid (Kallaste, 20.03.2013). Art Nouveau tapeedid püüdlesid välise dekoratiivsuse poole. Kaunistuste loomisel lähtuti taimedest; tihti olid taimemotiivid aga niivõrd moonutatud, et raske oli märgata nende tõelist algupära. Pearõhk oli kaunilt kujundatud, sujuvalt voogavatel joontel, mis üksikult või tervete kimpudena kulgesid mööda kaunistatavat pinda. Taimede kooldunud varred, longus kroonlehed, väänlevad vesikasvud, võhumõõgad ja igasugused eksootilised troopikalilled - kõik oli antud mingis närtsimisseisundis. Mõnikord oli taimede vahele sobitatud graatsilisi veidras rõivas naisi, õrnu tiivulisi haldjaid või muid elusolendeid. (Viirand, 1984: 27) Sajandivahetusel tekkisid uued sünteetilised värvi, millega oli võimalik palju täpsemalt kavandeid valmistada. Art Nouveau oli oma stiililt palju vabam kui Arts and Crafts Movement, sellepärast ei võetud Art Nouveau d Inglismaal väga omaks, see oli pigem populaarne mujal Euroopas. Stiili motiivid ja vormid ilmnesid tapeetidel, tekstiilil ning ornamentidel. Sillerdavaid toone kasutati pastelselt värvitud Jaapani siidil, selline kasutus oli eelkõige tüüpiline paabulinnusulgede kavandite puhul. (Phillips, 1991:48) Art Deco perioodile (alates 1920ndatest) olid omased eelkõige geomeetrilised ornamendid ja stiliseeritud lillornamendid. Konstruktivistlike katsetuste kõrval jäi kahe maailmasõja vahelisel perioodil tapeedis domineerima naturalistlik lilleornament, mida on viljelenud mõned nimekad kunstnikud, näiteks Raoul Dufy, kes tegi kavandeid Lyoni siidifirmale Bianchini ja Ferier. (Levin, 1974: 2-5) Art Déco tapeedid olid ilmelt dekoratiivsed, sisult sümbolirikkad ja materjalikasutuselt rikkalikud ning luksuslikud. (Kodres, 2001: 223) Art déco tapeetide põhitunnusteks on kuubilis-geomeetriline ja ka vabalt ekspressiivne vorm, mille pind on kohati või üleni kaetud geomeetrilise ornamendiga. (Kodres, 2001: 224) Samas kasutati ka erksaid värve ja lamedaid nurgelisi vorme. (Bhaskaran, 2005: 87) 17

Ameerika disainerid said inspiratsiooni ka masinatest ja tööstuslikest vormidest, võttes kasutusele korduvad ja kattuvad geomeetrilised mustrid, värviküllased sirgjoonelised kujundid, sarikamärgid ja piksenooled (mis sümboliseerisid elektrit) ning ka ülipopulaarsed siksak-kujundid. (Bhaskaran, 2005: 87) Art déco kujunemisse oma panuse ka Pariisi moeloojad, eriti Paul Iribe, kes oli hinnatud ka kangaste, tapeetide ja polstritekstiili kujundajana. Iseäranis üks kasutatud detail - roos - sai uue kujunduslaadi üheks enim kasutatud ornamendimotiiviks - nn. la rose Iribe. (Kodres, 2001: 223) 1.8. Modernismiaja tapeedid Modernismiaja funktsionalistlik stiil vältis mustreid ja kaunistusi. 20. saj 20 30. aastatel Saksamaal tegutsenud Bauhausi disainikoolis töötasid üliõpilased välja tapeedid, mis olid ühevärvilised ja mille pinda ilmestasid üksnes faktuuri- ja tekstuuri-mustrid. (Droste, 2006: 72). Modernismiaja tapeete iseloomustaski väike muster kas geomeetrilise - või lillornamendiga. 1940. aastatel võtsid aga turul võimust Skandinaavia tapeeditööstused, mis olid sõjast üsna vähe mõjutada saanud. Neil oli põhiliselt kahte tüüpi tapeete: ühed olid funktsionalistlikud väiksemustrilised ja rahulikud tapeedid, mis olid enamasti kas monokroomsed või pisut kõrgreljeefis; teised olid rohkem esinduslikud heledapõhjalised, kevadvärvilised ja delikaatselt lineaarsete lillemustritega. (Hoskins, 1994: 193) 1960. aastatel otsisid disainerid endiselt inspiratsiooni klassikalisest kunstist, kuid maailma hakkasid vallutama juba pop- ja op-kunst. Andy Warhol trükkis oma esimese tapeedi 1966. aastal siiditrükitehnikas ja selle nimi oli Cow. (Hoskins, 1994: 214) 1970. aastatel olid väga moes lamedad, suured, erksavärvilised mustrid; hakati kasutama ka metallik-värve. Üheaegselt arenesid nii disain kui ka tootmistehnoloogiad. (Hoskins, 1994: 226) 18

1970ndatel hakati tootma ka bordüüre, kuid populaarsemaks said need alles 1980ndatel. Vaatamata kõigele on tapeet tõestanud end ühe püsivaima moena ja seda on hinnatud kui kallist ja luksuslikku dekoratsiooni. (Saunders, 2002: 8) 1.9. Tapeedid kaasajal Pärast 1990. aastate täielikku minimalismipuhangut on ornament teinud jõulise tagasituleku. Arvutid mängivad tapeedi mustrite arengus nüüdseks samuti olulist rolli. Paljud disainerid kombineerivad traditsioonilisi käsitöönduslikke meetodeid ja viimase tehnoloogia saavutusi: digikunsti ja fotograafiat. (Blackley, 2006: 7) Tapeet pole tänapäeval enam kaugeltki lihtsalt moodne viis, et pindu katta, vaid lausa seinte haute couture. Tapeedikunst käib mööda õrna piiri, mis eraldab kunsti tegemist kunsti pärast, iroonilisi provokatsioone ja meeldivaid dekoratsioone. (Fischer, 2008: 7, 137) Tänases sisekujunduses on tapeedil täita oluline roll: ta kas peidab muu sisekujunduse nõrkused või vastupidi: võimendab neid. Tapeediga arvestatakse seetõttu kindlasti rohkem kui liistude, linkide, lukkude või isegi mööbliga. Tapeet annab interjöörile jume, võib peita ehituspraaki või tuua hoopis viimistleja käpardlikkuse esile. Tapeet on sageli asendamatu ning tänapäeval ammendamatu oma rikkaliku valiku poolest (Ashton, 1998: 44). Kaasaegse kodu seinad peavad olema harmooniliseks taustaks inimestele ja esemetele toas. Tapeetide valikul eluruumide jaoks tuleb lähtuda kõigepealt ruumist kui tervikust. Värv ruumis lahendatakse põrandast laeni, mööbel ja tekstiil kaasa arvatud. (Asi, 1960: 10) Kindlad reeglid tapeedivalikul puuduvad. Ühtemoodi sobiv võib konkreetsesse interjööri olla nii tehnitsistlikku muljet jättev vinüül-, spartalik klaaskiud- kui romantilise mustriga pabertapeet. Õnnestunud tapeedivalik sõltub siiski ja ennekõike sisekujundaja taotlusest. (Ashton, 1998: 44) 19

1.10. Tapeetide ajalugu Eestis Eestis on siiani ajaloolistele tapeetidele vähe tähelepanu pööratud. Suur hulk väärtuslikku materjali on enne restaureerimistöid seintelt maha kistud ning läbi uurimata ära visatud. Sellest on äärmiselt kahju, sest need fragmendid, mis meile jäänud on, annavad aimu väga rikkalikust tapeedivalikust ning huvitavatest seinakujundusskeemidest. (Kallaste, 28.03.2013) Teise Maailmasõja ajal ning pärast seda hakkasid Eestis levima Skandinaavia firmade tapeedid, mis olid enamasti monokroomsed ning kujutasid lihtsustatud taimornamente, geomeetrilisi ja abstraktseid kujundeid. Okupatsiooni ajal toodi tapeete Eestisse kõige enam Moskva, Kiievi ja Riia paberivabrikutest, erikaubana ka Soome, Ritola & Pihlgreni modernse kujundusega seinakatteid. (Kallaste, 28.03.2013) Eestis leidub ajaloolisi tapeete pea igal pool linnamajades, taludes, mõisates, valitsejahoonetes. Arvestades meie külma kliimat, on tapeete kasutatud nii ruume isoleeriva materjali kui ka kujunduselemendina. Sajandi vahetusele on iseloomulikud nii juugendlikud mustrid kui ka tikandeid ja kootud tekstiile imiteerivad tapeedid. 1920ndate tapeetidele on omased lihtsustatud geomeetrilised vormid, peened ja lõigutud servadega bordüürid. Valdavaks on sügavad soojad toonid. Detailide rõhutamiseks kasutati palju metalseid toone ja sädelevaid värve nii materjali kui ka kujunduselemendina. Elu- ja pereruumid on olnud enamasti tapetseeritud. Harvemini kasutatavates esinduslikes ruumides kaunistati seinu maalingute ja luksuslike tapeetidega. (Kallaste, 28.03.2013) Käsitsitrükitud tapeete leidub paljudes mõisates ja jõukates linnamajades, kuid antud tehnikas valminud bordüüre on kasutatud suurel hulgal ka miljööväärtuslikes piirkondades asuvates lihtsamates hoonetes. Valdav osa tapeetidest on toodetud valtstrüki tehnikas. (Kallaste, 28.03.2013) Kõige lihtsam on eristada koridoride, köökide ja vannitubade tapetseerimiseks mõeldud keraamilise plaadi või kivi imitatsiooniga seinakatteid, mida leidub paljude puithoonete üldkasutatavates ruumides. (Kallaste, 28.03.2013) 20

Enamik leitavast materjalist on dateeritav 19. sajandi lõpukümnenditesse ja II maailmasõja eelsesse aega. Enne sõda on tapeedi valikut kujundanud Kesk-Euroopa ja Venemaa mõjud. Keeruline on välja tuua just Eestile omast kujundusjoont. Sarnaselt Saksamaale domineerisid 19. sajandi lõpus Eesti interjöörides tumedad toonid ja suured mustrid, mis katsid kogu seinapinda. Magamistubades kasutati heledamaid lille- ja lehemustreid. Paljudel juhtudel on kasutatud laekarniisi või peegelvõlvi all jooksvat tapeedi toonist tumedamat peent bordüüri. Üksikutel juhtudel on kasutatud ka tahveldist imiteerivaid laiu bordüüre, mis asusid seina alaosas. (Kallaste, 28.03.2013) 20. sajandi algust iseloomustavad juugendlikud suured lillemustrid, heleda triibu ja geomeetriliste kujunditega ning ühevärvilised puitliistudega raamistatud tapeedid. Bordüüride laius varieerub väga kitsast (3 5 cm) väga laiani (15 20 cm). Neid on kasutatud nii tapeetidel kui ka värvitud seintel. (Kallaste, 28.03.2013) Jõgevamaal Puurmani mõisa söögisaali, Hiina salongi ja mõisaproua toa seinakatted on ühed vähesed in situ säilitatud ja restaureeritud tapeedid Eestis (Kallaste, 28.03.2013). Hiiumaal Suuremõisast leiti restaureerimistööde käigus barokne tapeet, spetsialisti väitel oli see pärit 18. sajandi lõpust. (Artiklid arheoloogiast ja ajaloost, 22.04.2013) 21

2. Aesthetic Movemen i stiili tapeedid Inglismaa oli 19. sajandil tööstuslikult kõige enam arenenud riik. Riiki valitses mõjukas kuninganna Viktoria (1837 1901), kelle pikka valitsemisaega on nimetatud Victoria ajastuks. Nii arhitektuuris, mööblikujunduses, tarbekunstis kui rõivastuses valitses 19. sajandi keskel kõikide varasemate stiilide segu historitsism. Victoria ajastu interjöörid olid kujundatud kindlate kujundusreeglite ja mustrite järgi. Elumaja oli jagatud kindlateks ruumideks, kus avalik elu ja eraelu hoiti rangelt eraldi. 1876. aastal anti ajakirjas Queen lugejatele nõu, kuidas oma interjööri sisustada ja milliseid tapeete ning värve pidi kasutama: Trepihall eelistatavalt kollane sein; kõrge seinapaneel (dado) punast värvi, kahe valge triibuga. Söögituba üksluised tumedad seinad kõrge seinapaneeliga, värvidest soovitati kahvatulillat seinapaneeli. Kardinad pidid olema tumedad, eelistatult sinakasrohelised. Kardina materjaliks soovitati musta sametit, millele sobis omakorda hästi ka paabulinnu sulgede motiiviga tikand. Buduaar sellesse ruumi soovitati värvustest kahvatusinist ja salveirohelist ning mööbliks eebenipuu imitatsiooniga tamme. Tapeetidel olid eelkõige eelistatud õunaning pesitsevate lindude motiivid. Buduaarile oli sobilik sidrunkollane lagi. Joonistustuba kardinad pidid olema kastanpruunist sametist, seinad tumerohelised ning lagedes kaunistusteks maalingud, kus oli kujutatud granaatõunu. Siin eelistati musta värvi mööblit. (Phillips, 1991:46) Teiste ruumide kirjeldused puudusid, kuna sellel ajal kasutati avalikel vastuvõttudel ainult neid ruume, mida just kirjeldasin. Teistesse ruumidesse võõraid ei lubatud. Selleaegne tapeediturg pakkus suurt valikut. Perekondlikes eluruumides kasutati heledal põhjal suureõieliste mustritega tapeete, karamelltrükis siidiimitatsioone, drapeeritud pitsi ja tülli kujutavaid mustreid. Raamatukogudesse, söögitubadesse ja piljardiruumi peeti sobilikuks tumedaid raamistatud tapeete, millel tihti kujutati tihedat lehestikku, gobelääne või kullatud nahka. Kamina- ja uksepealsed kaunistati dekoratiivsete paneelidega. Ka erinevaid illusionistlikke arhitektuurseid detaile sai tapeedina seina kleepida. Rikkam tarbija sai endale 22

lubada loodusvaateid, antiikmütoloogiat või ajaloolisi stseene kujutavaid panoraamtapeete. (Kallaste, 19.04.2013) Tapeete reklaamiti naisteajakirjades, ajalehtedes ja rahvusvahelistel näitustel. Keskklass ja jõukamad tarbijad konsulteerisid tapeedi valikul ruumikujundajatega. 19. sajandi lõpul hakkasid populaarsust võitma sünteetiliste lisanditega pestavad tapeedid (PVC kattega) ja linoleumi eellased. Esikutes, trepikodades, köökides ja vannitubades kasutati pestavaid keraamiliste plaate, puitu või kivi imiteerivaid tapeete. (Kallaste, 19.04.2013) Sajandi vahetusele on iseloomulikud nii juugendlikud mustrid kui ka tikandeid ja kootud tekstiile imiteerivad tapeedid. 1920ndatele on omased lihtsustatud geomeetrilised vormid, peened ja lõigutud servadega bordüürid. Valdavaks on sügavad soojad toonid. Detailide rõhutamiseks kasutati palju metalseid toone ja sädelevaid värve. (Kallaste, 19.04.2013) Kontrastiks ühevärvilistele seintele pakkus turg tapeete, mis pidid kujutama ajalooliste stiilide koopiaid, stiliseeritud taimornamente, maastikuvaateid ja hiinapäraseid mustreid. Tavalised olid ka murtud toonidega ja häguste kujunditega ning ühevärvilised tapeedid, mis pakkusid neutraalset tausta mööblile. (Kallaste, 19.04.2013) 2.1. Aesthetic Movement i stiili kujunemine Arengud Briti kunstis, arhitektuuris ja disainis üheksateistkümnenda sajandi teisel poolel viisid uue viktoriaanliku stiili Aesthetic Movement i tekkimiseni, mis levis suures osas paralleelselt liikumisega Arts and Crafts ning mille eesmärgiks oli tõsta kõike kunstiteose staatusesse. Aesthetic Movement, mille lipukirjaks oli "kunst kunsti pärast" ning ka Arts and Crafts tekkisid reaktsioonina historitsistliku gootika liialdustele, ent erinevalt liikumisest Arts and Crafts eitas Aesthetic Movement kunsti võimalikku sotsiaalset või moraalset eesmärki. Arhitektuuri iseloomustasid lihtsad materjalid ja dekoratiivkunste jaapani- ja hiinapärane käsitöö. (Bhaskaran, 2005: 32) Aesthetic Movement i kõrgaega piiritletakse aastatega 1860 1880. Aesthetic Movement, mille peamisteks joonteks on lihtsus, siirus ja selgus, pakkus algselt kontrasti ülevoolavatele klassikalistele stiilidele, ent nende originaalsete ideaalide puhtuse rikkusid lõpuks Jaapani jm 23

etnilist päritolu dekoratiivsed tõlgendused. Liikumisele panid aluse Christopher Dresser ja Owen Jones, kes mõlemad uskusid, et hea disain peaks lähtuma eseme otstarbest ja vastama selle eesmärgile. Samuti avaldasid stiilile mõju ka alles hiljuti läänemaailmale avanenud Jaapani disaini kõrgel tasemel meisterlik käsitöö ning abstraktsed ja geomeetrilised kujundid. Kui Edward William Godwin "läänestas" Jaapani ja Hiina kujundeid anglo-jaapani stiilis mööblit luues, siis toimus samal ajal ka Lääne kunstis vormide ja kujundite orientaliseerumine, nt Tiffany & Co., kes tootis New Yorgis Jaapani motiividega hõbeesemeid. Jaapani kunsti mõju levis üle Euroopa, eeskätt Prantsusmaale, kus japonism vallutas keraamika-, metall- ja klaasehistöö. (Bhaskaran, 2005: 32) 1850. aastal toimus Jaapani kunsti näitus Pariisis. Jaapani kultuur avaldas kogu Euroopas suurt vaimustust ning mõjutas ka Euroopa kunsti. Stiili põhitunnusteks on päevalillemotiiv, sissepõimitud abstraktsed jaapanlikud kujundid ning puhtad selged jooned. Stiili mõjutasid samuti toona äsjaavastatud jaapani disaini kõrgel tasemel meisterlik käsitöö ning abstraktsed ja geomeetrilised kujundid. Aesthetic Movement mõjutas keskklassi elustiili, eelkõige furnituuri, rõivaid ning tarbeesemeid. Aesthetic Movement hõlmas kuninganna Anne i stiilis arhitektuuri, prerafaeliitlikku maalikunsti (nt. Holman Hunt ja Edward Burne-Jones) ja leidis oma koha ka kirjanduses, eeskätt Oscar Wilde i teostes. Whistleri "Papagoituba" väljendas liikumise kõige eksootilisemat külge. (Vint, 1974: 27) Laiem huvi Jaapani vastu kasvas pärast aastat 1854, kui Jaapan ametlikult lõpetas oma pikaajalise isolatsiooni (mis oli alanud aastast 1637). See tõi kaasa Jaapani asjade sissevoolu Prantsusmaale ja sealt teistesse Euroopa maadesse. Jaapani kunsti (eriti ukiyoe koolkonna värviline puugravüür) mõju maalile ja dekoratiivkunstidele oli laialdane ning sealt laenatud elemendid olid tihti allikast eristamatuna tihedasti töösse liidetud. Aesthetic Movement kunstnikud olid jaapani kunstist sügavalt vaimustunud ja mõjutatud, mille tõttu seda stiili nimetati ka anglo-jaapani stiiliks. (Vint, 1974: 27) 2.2. Aesthetic Movement i toetajad Aesthetic Movement il oli palju toetajaid, keda kõiki ühendas uus kunsti- ja disaininägemus, mis oleks vaba varasemast viktoriaanlikust jäikusest. Sellel liikumisel õnnestus haarata masside tähelepanu aastatel 1871 1878 Londonis, Viinis, Philadelphias ja Pariisis korraldatud 24

rahvusvaheliste näitustega ning Morris & Co. (London) ja Cotter & Co. (New York) peetud kursustega. Oma sõnumi levitamisel olid neile toeks ka säärased kodukaunistuse käsiraamatud nagu "Hints on Household Taste" ja "The House Beautiful" ("Näpunäiteid maitsekaks kodukaunistuseks" ja "Ilus maja"). Viimane nendest, mille autoriks oli Clarence Cook, rõhutas jällegi erinevatest ajastustest valiku tegemise ning vastuolulistest elementidest sidusa, harmoonilise ja ilusa terviku loomise olulisust. Aesthetic Movement i alla mahtus ka E.W. Godwini arhitektuuristiil, mida iseloomustas dekoratiivsed motiivide laialdane kasutus, nt punased tellised, ebaloomulikult kõrged korstnad, astangulised viilkatused ning prerafaeliitlikud motiivid (nt. E. Burne-Jones) maalikunstis ja loomulikult O. Wilde i kirjandusteostes. Londoni Liberty Store ist sai koht, kus võis leida Aesthetic Movement i juhtfiguuride kõiki hilisemaid teoseid. Aesthetic Movement avaldas märkimisväärset mõju nii kunstile kui ka disainile ning sellest kasvasid välja lõpuks Art Nouveau ning setsessioon. (Bhaskaran, 2005: 32 33) Aesthetic Movement i käsitletakse kui üleminekuperioodi. See stiil kuulutas ette Art Nouveau ja hilisema art déco tulekut. Esteetiline liikumine mõjutas oma loodusmotiividega Art Nouveau stiili kujunemist ning Aesthetic Movement ile omased jaapani mõjud olid hiljem nähtavad ka style moderne is. 1880. aastal oli Aesthetic Movement end ammendanud. Kunstnikud hülgasid stiili, põhjuseks võib-olla ka see, et üks vaimsetest liidritest O. Wilde oli segatud skandaalidesse ja vangistati. 2.3. Aesthetic Movement i stiili esindavad kunstnikud Aesthetic Movement i liidrid olid A. Beardsley, E.W. Godwin, J.M. Whistler, C. Dresser ning kirjanikud Walter Pater ja O. Wilde. 2.3.1. James Abbott McNeill Whistler J.A.M. Whistler oli Ameerikas sündinud maalija ja graafik, kes elas ja töötas alates 1850. aastast Inglismaal. Tema loomingut mõjutasid jaapani värviline puulõige ning impressionism. J.A.M.Whistler oli intellektuaal, kelle kunstiteooriates väljendusid Arts and Crafts liikumisele muret tekitanud sotsiaalsed probleemid. J.A.M. Whistleri koht kunstiajaloos on rohkem Jaapani sidumine liikumisega kui tema puhtkunstiline looming. J.A.M. Whistler oli 25

jaapani kunsti koguja ja üks agaramaid selle kunsti propageerijaid Londonis. Pärast seda, kui J.A.M. Whistler oli Pariisis näinud Utamaro (1753-1806) ja Hokusai (1760-1849) töid, "importis" ta oma vaimustuse Londonisse, kuhu asus elama 1850ndate lõpus. (Vikipeedia, 15.04.2013) J.A.M. Whistler tuntuimaks loominguks on "Paabulinnu tuba" 1876, mis viis tema dekoratiivse ühtsuse otsingud loogilise lõpuni. Siin on kogu interjöör kujutletav pikendatud pildiraamina. 1876 oli Frederick Leyland (1831 1892) tellinud dekoratsioonid oma söögitoale, kus paiknesid tema portselani kollektsioon ja J.A.M. Whistleri maal "Pink and Silver: the Princess from the Land of Porcelain". J.A.M. Whistler tundis, et kallile vene nahast paneelile maalitud lillede värvused olid vastuolus tema maaliga. Ta saigi loa paneelid üle värvida. Leylandi ära olles maalis Whistler kiiresti kogu ruumi üle, kaunistades seda siniste ja kuldsete paabulindude kujutistega. Kui ta märkas, et põrandal oleva Pärsia vaiba servade värvid ei ole kooskõlas üldise pildiga, lõikas ta need servad lihtsalt ära. Tänapäeval tundub "Paabulinnu tuba" liigselt viimistletuna osaliselt ka tänu veidrale arhitektuurilisele lahendusele. Aga paabulinnu motiiv sai peamiseks inspiratsiooniallikaks Aubrey Beardsley le. See oli koos liilia, luige ja pikkade lehvivate juustega neitsitega üks tähtsamaid juugendi motiive. (Vikipeedia, 15.04.2013) 2.3.2. Christopher Dresser C. Dresser oli disainer ja disainist kirjutaja, hariduselt botaanik, avaldas 1857 seeria illustreeritud artikleid taimede kasutamisest kunstis. C. Dresser oli seotud Arts and Crafts Movement i ja Aesthetic Movement i tegevusega. Ta publitseeris mitmeid raamatuid: The Art of Decorative Design (1862), The Development of Ornamental Art (1862) ja Principles of Design (1871 72). C. Dresser kujundas tapeete, portselani ja klaasi, vaipu, metall- ja hõbenõusid. Ta tuletas disainimustreid looduslikest vormidest. Külmamuster aknal inspireeris tema vitraažakende kavandeid (1873). 1875. aastal külastas C. Dresser Jaapanit, hiljem avaldas sellest raamatu "Japan: It s Architecture, Art and Art Manufactures" (1882). Jaapanit külastades tõi C. Dresser kaasa suure kollektsiooni Jaapani kunstiesemeid. (Vikipeedia, 15.04.2013) 26

2.3.3. Aubrey Beardsley Aesthetic Movement i kuulsamaid graafikuid ja illustraatoreid oli inglane A. Beardsley. Teda peetakse lisaks O. Wilde'ile ja J.A.M. Whiltlerile üheks estetismi juhtfiguuriks. Ta kasutas lehekujunduses ebasümmeetriat, tema figuurid olid antud edasi hoogsate looklevate kurvidega, kogu pildi pind oli allutatud suurte mustade ja valgete pindade dramaatilisele vastasseisule. A. Beardsley stiili mõjutasid 19. sajandi lõpul Pariisis moes olnud jaapani puulõiked ja Henri de Toulouse-Lautreci plakatikunst. A. Beardsley arendas välja oma originaalse stiili, mille tunnused olid omased ka juugendstiilile, mistõttu teha on peetud ka juugendgraafikuks. A. Beardsley illustratsioonid (1894) O. Wilde "Salomé le" tõid A. Beardsleyle üleöö kuulsuse ja ka kurikuulsuse: tema tulised kriitikud nimetasid tema joonistusi groteskseteks, arusaamatuteks, eemaletõukavateks. "Salomé ga" astus A. Beardsley kunst küpsesse faasi. Tema elegantselt moonutatud figuurid olid kontrastis väga ornamentaalsete ja abstraktsete joontega ning puhaste mustade pindadega. Samal ajal muutusid figuurid nende loomuvastaste, paheliste, rikkaliku kujutlusvõimega kompositsioonide sisuks ja vormiks. Kuigi A. Beardsley looming oli enamasti must-valge, leidus tal ka mõningaid värvilisi illustratsioone. Üks tuntumaid on "Isolde" (1895). Hoolimata lühikesest loomeperioodist (A. Beardsley suri 25-aastaselt tuberkuloosi), oli tema panus Aesthetic Movement i ja plakatkunsti arengusse tähelepanuväärne. (Vikipeedia, 15.04.2013) 2.3.4. Edward William Godwin E.W. Godwin (1833-1886) oli arhitekt-disainer, kelle karjäär algas kooskõlas John Ruskini gootika vaimustusega. Tema kuulsaim ehitis oli 1861. aastal valminud Northamptoni Gildihoone. Lähem tutvus J.A.M. Whistleriga 1863 ning ühine jaapani-vaimustus kujundasid E.W. Godwinist ühe Aesthetic Movement i järjekindlama esindaja. E.W. Godwini mööbel demonstreeris Aesthetic Movement i kujunduspõhimõtteid: õhuline konstruktsioon, korduselemendid, vertikaal- ja horisontaalrütmid. E.W. Godwini puhvetkapp on üks tähtsamaid esemeid, mis demonstreerib anglo-jaapani stiili. (Vikipeedia, 15.04.2013) 27

2.4. Aesthetic Movement Ameerikas 19. sajandi alguses oli Ameerika Ühendriikides näputäis tapeetide tootjaid, aga sajandi lõpuks oli see arv viiekümne ringis. Philadelphia, Boston ja New York olid peamised tapeeditootmise keskused Ameerika Ühendriikides. Philadelphia firma Howell and Brothers tõusis suurimaks manufaktuuriks 1860ndatel ja 1870ndatel aastatel. Nemad olid esimesed, kes tõid Ameerika Ühendriikidesse tapeetide trükkimise masina 1844. aastal. Samal ajal toimus Euroopas kiire masstoodangu meetodite areng, mis laienes sellel ajal kiiresti. (Phillips, 1991: 86) Kuigi tapeetide müük oli 19. sajandil Inglismaal väga edukas, oli see veel suhteliselt väike Ameerika Ühendriikides. Enamik Ameerika Ühendriikides müüdavatest tapeetidest olid sisse toodud Inglismaalt. Paljud eredavärvilised, pigem geomeetriliste mustritega tapeedid Ameerika Ühendriikides olid inspireeritud Lähis-Ida ja mauride seinakaunistustest. Selliseid tapeete võib leida Owen Jones i raamatust The Grammar of Ornament. Teine läbikäiv tapeetide stiil Ameerika Ühendriikides põhines keskaja ornamentidel, mida eelkõige kasutas inspiratsiooniks Augustus Welby Northmore Pugin (1812 1852). 1870. aastatel olid inimesed juba rohkem teadlikud interjöörikujundusest ning ostsid rohkem neid tapeete, mis olid Inglismaalt Ameerika Ühendriikidesse toodud või siis millest oli tehtud kohapeal sarnaseid koopiaid, kuna Inglismaa tapeedid olid tollel ajal kvaliteetsemad. (Bolger, 1986:67) Ameerikas kujundasid Aesthetic Movenment i stiilis tapeete Gustave- ja Christian Herter. Nende kujunduste eripäraks oli mitmeosaline tapeet. Kaine mõistusega, tõsine ja väga edukas New York i tisler G. Herter hakkas koos oma noorema venna C. Herteriga 1864. aastal äripartneriks. See otsus tekitas harva esineva nähtuse Ameerika Ühendriikide disainis - kokku said piiramatu- kujutlusvõime ja rikkus. (Herter Brothers Tradition Wallpaper Collection, 22.04.2013) Järgneva 19. aasta jooksul, kuni G. Herteri ootamatu enneaegse surmani, kujundas C. Herter oma tapeetidega selliste tuntud miljonäride interjööre nagu Vanderbilt, Morgan, Gould (New York ist), Crocker (Stanford ist) ning Huntington (San Francisco st) (Herter Brothers Tradition Wallpaper Collection, 22.04.2013). 28

Seinad ja laed nendes grandioosetes mõisates muutusid C. Herter i silmis lõuendiks, mille abil sai ta edastada oma kunstilist nägemust (Lisa2). Mõnikord peegeldasid C. Herteri tapeedid peent, rafineeritud mööbliornamenti, millega G. Herter oli tuntuks saanud oma mööblit disainides. (Herter Brothers Tradition Wallpaper Collection, 22.04.2013) Isegi kui firma juhtimine, kus oli üle 600 disaineri ja käsitöölise, võttis palju aega, leidis C. Herter aega et isiklikult disainida tapeete, registreerides 14 kavandit 1879. aastal U.S Patent Office is. (Herter Brothers Tradition Wallpaper Collection, 22.04.2013) Kahjuks ainult mõned üksikud originaaltapeedid on Ameerika Ühendriikides säilinud. Suur hulk tapeete väljaspool Manhatten it hävisid 1906. aasta San Francisco maavärvina ja tulekahju käigus. (Herter Brothers Tradition Wallpaper Collection, 22.04.2013) New York is on Herter Brothers i disaini näitusetuba. See ei sisalda ainult C. Herter i tapeete vaid ka juhtivaid Aesthetic Movement i disainerite kavandeid Inglismaalt. Kahjuks ei ole võimalik seda tänapäeval enam näha, kuna 1906. aastal, kui Herterite firma lõpetas tegevuse, suleti näitusetoa avalik külastus. (Herter Brothers Tradition Wallpaper Collection, 22.04.2013) 2.5. Aesthetic Movement i tapeedid Tapeetidel oli tähtis roll Aesthetic Movement i ajaloos. Aesthetic Movement i tapeetidele olid omased heledad toonid, eelkõige hallid, rohelised ja kuldsed. Kasutati veel punast, sinist, sinakas-rohelist ja vana-roosat. Aesthetic Movement i tapeete iseloomustas vähene muster, neile on omane tagasihoidlik taustavärv, aga muster on enamasti esile toodud silmapaistvamate värvidega. (Phillips, 1991:44) Rohelist värvi peeti Aesthetic Movement i värviks, eelkõige "sooja õunarohelist", mis oli populaarne värv juba 1830ndatest. Punane värv oli populaarne Victoria ajastu algusperioodil, kuid punakas-hall või siis Pompei punane oli sobilik värv ka Aesthetic Movement i tapeetides. Seda kasutati eelkõige söögitubade puhul. (Phillips, 1991:44) 29

Jaapani stiilis Aesthetic Movement i tapeetidele on omane korduv muster. Mustris olid vaheldumisi geomeetrilised motiivid ja lillemuster. Eelistatuim on ainult geomeetriliste motiividega tapeet, kus lillemuster puudus. Paljud inglise disainerite loodud kavandid trükitigi Jaapanis, kuhu disainerid oma kavandid saatsid. Tuntuim oli Alexander Rottmann i tehas Yokohamas, seal trükiti eelkõige Silver Studio disainerite loomingut. (Phillips, 1991: 103) 19. sajandi lõpus pressitud ja kullatud tapeedid muutusid väga populaarseks, nende ideeks oli imiteerida Jaapani nahktapeete. Eelkõige olid sellised tapeedid moes seinapaneelide (dado) näol. Rikkaliku mustriga, pressitud ja kullatud tapeedid jõudsid Euroopasse islami mõjudega Põhja-Aafrikast. Sarnaseid nahast tapeete on ulatuslikult kasutatud 16. 18. sajandini. Nendel nahktapeetidel oli tavaks jutustada lugu läbi piltide. Tapeetidel oli tihti kujutatud inimesi, loomade figuure, lilli ja lehestikke. (Phillips, 1991: 137) Näitusel The Cult of Beauty: The Aesthetic Movement 1860 1900 lõi laineid Jeffrey & Co. vabrikus toodetud tapeet, mille autor on kahjuks teadmata. Tapeet meenutab 17. sajandi nahktapeeti, kuid on tegelikult pabertapeet. Tapeet on väga värvirikas ning reljeefne. Taust on punane, detailid aga kuldsed. Disainerid soovitasid sellist luksusliku tapeeti eelkõige kasutada söögitubades. (Victoria and Albert Museum 2, 16.04.2013) Joonis 1. Imiteeritud nahktapeet. (Victoria and Albert Museum 2, 21.04.2013) Tapeet on tehtud 1890. 1900. aastatel, The Cult of Beauty: The Aesthetic Movement 1860 1900 näituse jaoks. Kahjuks on autor teadmata. Oscar Wilde (1854 1900) eelistas nahaimiteeringuga tapeete tavalistele tapeetidele, kuna nahaimiteeringuga tapeedid olid luksuslikud ja rikkaliku väljanägemisega. Ta rõhutas nende vajalikkust paljudes oma 30

sisekujundusalal peetud loengusarjades. O. Wilde riputas Jaapani nahaimiteeringuga tapeedi oma joonistustuppa. See oli üks paljudest nahaimiteeringuga tapeetidest, mida müüdi Liberty and Co. salongis. Arvatavasti oli see tapeet tehtud Jaapanis, kus asetses suur hulk töökodasid, kes olid spetsialiseerunud just nahaimitatsiooniga tapeetidele, müüki läksid need aga siiski Inglismaal. (Victoria and Albert Museum 4, 16.04.2013) Joonis 2. Imiteeritud nahktapeet - Paabulinnusuled. (Victoria and Albert Museum 4, 21.04.2013) 2.5.1. Christopher Dresser i tapeedid C. Dresser il oli uus lähenemine ruumide sisustamisele. Tema arvates pidid tapeedid lähtuma üldisest ruumi kujundusest. Põhirõhk oli inimestel ja mööblil. Tapeedid pidid nendest lähtuma. Samas ütles ta, et see ei tähenda, et tapeedid oleks sellepärast ruumis vähemtähtsamad. Kuigi C. Dresseri jaoks oli põhirõhk inimestel ja mööblil, pidas ta väga oluliseks ka värvilahendusi ruumis. Alles hiljem, kui inimene on ruumi sisenenud ja seal ringi vaadanud, hakkab ta märkama tapeetide mustreid ja omapärasid (Lisa2). (Whiteway, 2004:61) C. Dresseri tapeedid olid 1862. aastal Maailmanäitusel Londonis. C. Dresseri tapeete esindas selline firma nagu Jeffrey & Co., eraisikutest Scott Cuthbertson, William Woollams ja William Cooke. C. Dresser disainis tapeete terve oma karjääri jooksul. Tegelikult eelistas C. Dresser värvitud seinu šabloonidest kaunistustega, kuid ta teadis, et inimesed kasutavad tapeete rohkem, kuna nende hind on taskukohasem. (Whiteway, 2004:68) 31

C. Dresseri arvates oli nii suure hulga paberi kasutamine raiskamine, et katta terveid seinu. Seda arvesse võttes kavandas ta oma tapeedid kolmeosalisena. Alumine osa oli seinapaneel (dado), keskmine osa oli tapeedi põhiosa, mis kattis ka suurema osa seinast ning ülemine osa oli simss. Kõik need kolm osa olid omavahel kontrastis. Selline kolmeosaline tapeet hakkas kuulsust koguma 1850. aastatest, ning säilis populaarsena kuni 1870. aastateni. Owen Jones kasutas sellist tehnikat väga laialdaselt ning on oma suure edu eest tänu võlgu C. Dresseri geniaalsele ideele, mis vallandas kolmeosaliste tapeetide leviku üle kogu Inglismaa. (Whiteway, 2004: 69) 2.5.2. Edward William Godwin i tapeedid E.W. Godwin oli üks juhtivamaid Jaapani stiili disainereid Inglismaal. Tema looming oli inspireeritud Jaapani mustritest. 1870ndtel disainis ta lisaks tekstiilidele ka Jaapani stiilis tapeete. Eriti meeldis talle tapeetide kavandite puhul kasutada lindude, putukate ja õite motiive. Neid kasutas ta tihtipeale stiliseeritud väikse mustri kordusena. Värvid mängisid olulist rolli E.W.Godwini loomingus, eriti tema Jaapani mõjutustega disainis. (Phillips, 1991:157) Tuntuim E.W. Godwini tapeet on nimega Bamboo. Tapeet on kavandatud 1872. aastal. Toodetud on see Jeffrey & Co. vabrikus. Tapeedil on kujutatud bambuslehti ja Jaapani stiilis lilli. Algne tapeedinäidis on joonistatud akvarellvärvidega, mis asub tänapäeval Victoria and Albert i muuseumis. Jaapani motiivid ja loodus olid E.W.Godwini kavandatud tapeedi inspiratsiooniks. Tapeet on väga detailirohke ja meisterlikult maalitud. (Victoria and Albert Museum 1, 16.04.2013) Joonis 3. E.W.Godwini 1872 aastal kavandatud tapeet Bamboo. (Victoria and Albert Museum 1, 21.04.2013) 32

2.5.3. Walter Crane i tapeedid W. Crane oli tuntud lasteraamatute illustraator ning tunnustatud tekstiilikunstnik. W. Crane oli disainer, kes lõi esimesed lastetoa tapeedid. Tema esimesed lastetubadesse mõeldud tapeedid toodeti 1875. aastal. (Phillips, 1991:83) Üks tema tuntuim lastetapeet oli 1879. aastal loodud Briar Rose. See oli omapärane tapeet, kuna oli pestav. Sellisel kujul pestavad tapeedid oli populaarsed kuni kahekümnenda sajandini. Pestavatele tapeetidele oli iseloomulik pisut pruunikas värv. Briar Rose tapeedil on kujutatud uinuvat kaunitari, koera ja paabulinde rooside keskel. Tapeet oli kemikaalivaba, mis oli oluline omadus, kuna see oli mõeldud lastetuppa. Briar Rose tapeeti on olemas neljas erinevas toonis: valgel, beežil, kollakas-rohelisel ning oranžil taustal. (Victoria and Albert Museum 3, 16.04.2013) Joonis 4. Walter Crane i 1879 aastal kavandatud tapeet Briar Rose. (Victoria and Albert Museum 3, 21.04.2013) Tuntumad lastetoa tapeetide disainerid olid veel Kate Greenaway, Randolph Caldecott, Mabel L. Attwell, Cecil Aldin, John Hassall ja Will Owen (Phillips, 1991:83). 2.5.4. Bruce James Talbert i tapeedid B.J. Talbert i (1838 1881) on peetud üheks Inglismaa Aesthetic Movement i kõige mõjukamaks tapeedikunstnikuks. Ta oli üks nooremaid professionaalseid mööblidisainereid, kes sai ülemaailmselt tuntuks. 1860ndatel lõpus kasvas tema tuntus veelgi tänu tööstuse arengule. Ta oli väga suure kujutusvõimega disainer mitte ainult mööbli, vaid ka tekstiili, vitraaži ja tapeetide vallas. (Pinterest, 16.04.2013) 33

Bruce James Talbert i 1878. aastal disainitud pabertapeet toodeti Jeffrey & Co. vabrikus. Sellel on kujutatud heledal taustal päevalille. Vahelduvate plokkidena annavad isikupära vertikaalsed ja horisontaalsed jooned. Päevalillede kujutamine on Aesthetic Movement ile väga omane. 1878. aastal Rahvusvahelisel Pariisi näitusel autasustati selle tapeedi loojat selle tapeedi eest kuldmedaliga. (Victoria and Albert Museum 5, 21.04.2013) Joonis 5. B.J. Talbert i 1878 aastal kavandatud tapeet Päevalilled. (Victoria and Albert Museum 5, 21.04.2013) 34

3. Tapeedikollektsiooni kujundamine Aesthetic Movement stiili eeskujul Lõputöö praktilise osana kujundasin Aesthetic Movement stiilivõtmes tapeetide kavandid. Tegin tapeetide kavandeid kolmes erinevas variandis ja neile kõigile andis inspiratsiooni Aesthetic Movement. Kuigi inspiratsiooni ammutasin Aesthetic Movement i tapeetidest, ei ütleks ma, et minu loodud kavandid ise oleks Aesthetic Movement i aegses stiilis, sest loodud kavandites on esindatud ka teiste stiilide jooni, nt historitsism ja modernism. Ainult Aesthetic Movement i stiilis loodud kavandid mõjuks tänapäeval ilmselt liiga kirjult ja võõralt, et inimesed nendega oma interjööre kaunistaksid. Samas ei piiritleks ma enda loodud kavandeid ühegi konkreetse stiiliga, vaid ütleksin, et need on sobivad tänapäevasesse interjööri, neid ühe stiili alla lahterdamata. Eeskujuks ei ole võetud kindlat autorit, vaid erinevaid Aesthetic Movement i esindavaid kunstnikke. Kuna Aesthetic Movement ile on omased geomeetrilised- ja lillemustrid, üritasin neid motiive edasi anda ka oma loomingus. Samuti on stiilile omased pastelseid ja õrnad värvid, mida soovisin oma kavandites järgida. 3.1. Tapeedikavandite valmistamine Tapeetide kavandite tegemisel ei kasutatud ühtegi kindlat meetodid, vaid teostasin kavandid segatehnikas. Alguses visandasin erinevaid ideid ning nende teostamise käigus arenes neid palju juurde. Valisin parimana tundunud variandid ning joonistasin need uuesti, korralikult ülesse. Kõikide kavandite mustrid tegin valge markeriga käsitsi. Käsitsi teostasin mustrid sellepärast, et need jääksid loomulikud ja unikaalsed. Kui kavandite mustrid olid valmis, skaneerisin pildid arvutisse. Arvutis töötlesin kavandeid vastava töötlusprogrammiga. Kavandid trükkisin Unique Home Art stuudios. See on firma, mis tegeleb nii fototapeetide trükkimise kui ka klassikaliste rulltapeetide tegemisega. Sealt on võimalik tapeeti tellida 35

klassikalise rullina või lähtudes seina mõõtmetest. Firma trükib ja lõikad paanid ise mõõtu, nii et endal pole vaja selle pärast muretseda. Mina trükkisin oma tapeedid klassikalise rulltapeedina, mitte fototapeedina. Võimalik oli valida, kas fliis- või vinüültapeedi vahel. Kuna olen varasemal praktikal tapeetidega kokku puutunud, tean, et fliistapeet on sellel juhul parem valik. Fliistapeedi puhul on hea see, et tehniliselt on tapeedile juba liim külge töödeldud ja seina kinnitamiseks peab paani ainult märjaks tegema. Fliistapeet on tugevdatud aluspõhjaga tselluloosi- ja polüesterkiudu sisaldav, väga lihtsalt käsitletav nn. "hingav" tapeet. See tapeet on mitteveniv ja mitterebenev. Fliistapeet muudab tapetseerimistööd oluliselt lihtsamaks, puudub vajadus spetsiaalse tööpinna järele ning jääb ära ka mööbli ümberpaigutamine ruumides. Tapeeti võib seinale kinnitada kasvõi otse rullist, mõõtes parajad paanipikkused juba seinal. 3.2. Esimene kavandite komplekt Esimeses kavandite komplektis mängisin erinevate värvusevariatsioonidega. Inspiratsiooni sain C. Dresser i tapeedist, mis on segu geomeetrilistest motiividest ja lillemustrist (Lisa2). Proovisin luua erinevaid variatsioone, kuid lõpuks otsustasin lillemustri ära jätta, kuna tapeet oleks tänapäevases interjööris liiga kirjuna mõjunud. Kuna minu loodud kavandid on suhteliselt minimaalsete geomeetriliste mustritega, sobivad need erinevatesse interjööridesse ja ei sea kasutamisele piiranguid. Isiklikult mõtlesin, et need võiks sobida eelkõige noortetuppa. Kavandite koloriit on väga erinev, mis tagab ka suurema valikuvõimaluse. Tapeet lisab ruumile mängulisust ja iseloomu, kuid samas jääb ka taustaks ning ei ole väga domineeriv. Värvitoonidega mängides kasutasin peamiselt kaht moodust. Ühtedel kavanditel domineerib mustri värv taustavärvi üle ning teistel on see täpselt vastupidi. Selline lahendus annab võimaluse rõhutada kas siis värvi või vastupidiselt hoopis mustrit. Samuti on võimalik kasutada ka mõlemat varianti ühes ruumis, mis muudaks ruumi väga omapäraseks. Kasutatud on selliseid toone, mida saab hõlpsasti vastavalt kliendi soovidele omavahel sobitada. 36

Joonis 6. Esimeste kavandite koloriidi näide vähendatud suuruses. Autorijoonis. 3.3. Teine kavandite komplekt Teises kavandite komplektis on kasutatud rahulikumaid toone. Inspiratsiooni kavandite tegemiseks sain erinevaid Aesthetic Movement i tapeete põhjalikult uurides. Üritasin leida erinevatest tapeetidest mingisuguseid iseloomulikke tunnuseid ja lõin nende põhjal oma teise kavandite komplekti. Aluseks minu kavanditele on geomeetriline muster, mis on niivõrd muudetud, et seda enam geomeetriliseks nimetada poleks mõttekas. Samas üritasin kavanditesse lisada ka midagi taimeornamentikast. Loodud kavandeid kasutaksin eelkõige elutubades, aga kindlasti ei väida ma, et neid ei võiks kasutada ka mujal. Nagu ka eelmiste kavandite puhul, mängisin seekordki erinevate toonidega. Valida on võimalik tumedamate ja heledamate toonide vahel, kuid kuna muster on kõikidel kavanditel samasugune ja samas suuruses, on võimalik ka erinevate toonide ühes interjööris kombineerimine. Isiklikult liigitaksin oma teise kavandite komplekti pigem klassikaliste tapeetide alla. 37

Joonis 7. Teise tapeedikavandite komplekti koloriidi näide vähendatud suuruses. Autorijoonis. 3.4. Kolmas kavandite komplekt Kolmandas kavandite komplektis on kasutatud pastelseid ja väga õrnu toone. Inspiratsiooni ammutasin Aesthetic Movement ile omasest paabulinnusule motiivist, mille loomisel proovisin kasutada ka taimeornamente. Niisiis valmisid need motiivid kombineerituna taimelehtedest ning paabulinnusule motiividest. Motiiv jookseb läbivalt paani keskelt. Interjööris jookseks loodud motiiv ülevalt alla. Nende kavandite puhul on võimalik kasutada mitut erinevat lahendust. Üks variandina kataks ruumi silmatorkava mustriga jaanalinnu motiividega tapeet. Selline interjöör oleks pompoosne ja sellist varianti soovitaksin kasutada eelkõige ühiskondlikes hoonetes või siis äärmisel juhul väga suurtes ruumides. Teine variant oleks natuke tagasihoidlikum. Seda soovitaksin kasutada ka eramutes. Selle variandi puhul jookseks jaanalinnumuster ülevalt alla ühe paanina, teised paanid oleks samas toonis ühevärvilise tapeedina. Selle variandi puhul on võimalik kombineerida erinevaid võimalusi. Kas siis korrata mustrilist paani aeg-ajalt, või teha üks sein interjööris mustrilisena ja teised ühevärvilisena. Mänguruum on väga suur. Kolmanda tapeedikavandite komplekti juures on kasutatud paljusid omavahel harmoneeruvaid toone, mida soovi korral on võimalik omavahel kombineerida. 38

Joonis 8. Kolmanda tapeedikavandite komplekti koloriidi näide vähendatud suuruses. Autorijoonis. Rohkem pilte kavandite kohta on võimalik vaadata lisadest. 39

Kokkuvõte Lõputöö kirjutati teemal Aesthetic Movement tapeedid. Töö käigus tutvuti Aesthetic Movement i stiiliga, stiili ajaloo ja eripäradega, põhjalikumalt käsitles autor Aesthetic Movement i tapeete. Aesthetic Movement i tapeedid pakuvad huvitavaid lahendusi sisekujunduses, muutes interjöörid pilkupüüdvateks ja omapärasteks. Stiiliga on loodud märkimisväärseid interjööre. Töö teoreetilises osas keskenduti tapeetide ajaloo uurimisele ning põhjalikumalt Aesthetic Movement i tapeetidele. Töös toodi välja Aesthetic Movement i inspiratsiooni allikad ja stiili mõjutajad. Autor uuris ka sel perioodil kujunduses kasutatud materjale, levinumaid mustreid, mõjukamate disainerite tegevust. Lõputöö praktilise osana teostasin Aesthetic Movement i stiilivõtmes tapeetide kavandid. Teostasin kolmes erinevas variandis tapeetide kavandeid, mille kõigi teostamisel sain inspiratsiooni Aesthetic Movement 'i tapeetidest. 40

Kasutatud allikmaterjalid 1) Artiklid arheoloogiast ja ajaloost. [Online] http://aerling.blogspot.com/2011/11/hiiumaa-kroonijuveel-luuakse-laikima.html [22.04.2013] 2) Ashton, D., 1998. Tapeet: tekstiil, vinüül või paber?.diivan, 3. 3) Asi, V., 1960. Tapeet. Kunst ja Kodu, 1. 4) Bhaskaran, L., 2005. Design of the Times: Useing Key Movements and Styles for Contemporary Design. Switzerland: Roto Vision SA. 5) Blackley, L., 2006. Wall paper. London: Laurence King Publishing Ltd. 6) Bolger,D., 1986. In pursuit of beauty : Americans and the aesthetic movement. New York: Rizzoli. 7) Droste, M., Bauhaus: 1919-1933. Köln: Taschen. 8) Fischer, J., 2008. Wallpaper. Tapeten. Pepiers Peints. Königswinter: Tandem Verlag GmbH. 9) Herter Brothers Tradition Wallpaper Collection. [Online] http://issuu.com/bradbury/docs/bradbury_herter_bros_catalog [22.04.2013] 10) Hoskins, L., 1994. The papered wall. The history, patterns and techniques of wallpaper. London: Thames and Hudson Ltd. 11) Kallaste, K., 2010. Ajaloolised tapeedid. [Online] http://www.muinas.ee/files/ajaloolised%20tapeedid.pdf [20.03.2013] 12) Kodres, K., 2001. Ilus maja, kaunis ruum. Tallinn: Prisma Print. 13) Kolk, T., Rand, J., Kriisi, A., Mäe., 2004. Tapeedi tuhat võimalust. Maakodu, 2. 14) Levin, M., 1974. Mõnda tapeedi ajaloost. Kunst ja Kodu, 2. 15) Pevsner, N., 2007. Kaasaegse disaini pioneerid William Morrisest Walter Gropiuseni. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. 16) Phillips, B., 1991. Fabrics and wallpapers: design sources and inspiration. London: Ebury press. 17) Pinterest. [Online] http://pinterest.com/bradburywall/bruce-james-talbert/ [16.04.2013] 18) Saunders, G., 2002. Wallpaper in Interior Decoration. London: V&A Publications. 19) Schunck, R. Wallpaper history. [Online] http://www.wallpaperinstaller.com/wallpaper_history.html [20.03.2013] 20) Stroh, L, 2000. Tapeetide ajaloost. [Online] http://www.tapeedil.com/tapeedid/tapajal.htm [19.03.2013] 41

21) Victoria and Albert Museum 1. [Online] http://collections.vam.ac.uk/item/o78224/design-godwin-edward-william/ [16.04.2013] 22) Victoria and Albert Museum 2. [Online] http://collections.vam.ac.uk/item/o73440/wallpaper-jeffrey-co/ [16.04.2013] 23) Victoria and Albert Museum 3. [Online] http://collections.vam.ac.uk/item/o74077/the-sleeping-beauty-wallpaper-crane-walter/ [16.04.2013] 24) Victoria and Albert Museum 4. [Online] http://collections.vam.ac.uk/item/o11927/wallpaper-liberty-co-ltd/ [16.04.2013] 25) Victoria and Albert Museum 5. [Online] http://collections.vam.ac.uk/item/o724393/the-sunflower-wallpaper-design-talbertbruce-james/ [21.04.2013] 26) Viirand, T., 1984. Kunstiraamat noortele. Tallinn: Kunst. 27) Vikipeedia. [Online] http://et.wikipedia.org/wiki/tapeet [15.04.2013] 28) Vint, T., 1974. Tühi ruum. Kunst ja Kodu, 2. 29) Whiteway,M., 2004. Christopher Dresser: A design revolution. London: V&A. 42

Kasutatud pildiallikad 1) Joonis 1. Imiteeritud nahktapeet. (Victoria and Albert Museum 2, 21.04.2013) 2) Joonis 2. Imiteeritud nahktapeet - Paabulinnusuled. (Victoria and Albert Museum 4, 21.04.2013) 3) Joonis 3. E.W.Godwini 1872 aastal kavandatud tapeet Bamboo. (Victoria and Albert Museum 1, 21.04.2013) 4) Joonis 4. Walter Crane i 1879 aastal kavandatud tapeet Briar Rose. (Victoria and Albert Museum 3, 21.04.2013) 5) Joonis 5. B.J. Talbert i 1878 aastal kavandatud tapeet Päevalilled. (Victoria and Albert Museum 5, 21.04.2013) 6) Joonis 6. Esimeste kavandite koloriidi näide vähendatud suuruses. Autorijoonis. 7) Joonis 7. Teise tapeedikavandite komplekti koloriidi näide vähendatud suuruses. Autorijoonis. 8) Joonis 8. Kolmanda tapeedikavandite komplekti koloriidi näide vähendatud suuruses. Autorijoonis. 43

Lisad Lisa 1. Jaapani maja ja japonism Euroopa ja Aasia kunsti mõistmise erinevused olid suured, seda demonstreerib ilmekalt näiteks Katsura imperaatoripalee (1620-1647) arhitektuur ja kujundus. Katsura palee arhitektuurses lahenduses nähakse tavaliselt paralleele Ida filosoofiale omase mõtteviisiga, mis käsitles elu kulgemisena, teena - ka Katsura on nagu "tee", mida ei kammitse ega sulge liialt konkreetne, igaveseks fikseeritud, suletud ja püsiv arhitektuur. Palee on karkasshoone, kus kandvate ja toestatavate puitkonstruktsioonide sõrestik on nähtav nii välis- kui ka siseruumis. Palees katab ruumi poole avatud toolvärgile toetuv viilkatus. Teiseks oluliseks eripäraks euroopaliku arhitektuuriga võrreldes on arhitektuurse kompositsiooni asümmeetrilisus. Lisaks on paleekompleksi hooned Jaapani arhitektuurile iseloomulikult "läbipaistvad", läbivaadetega, sest mitmed seinad on liigutatavad. See võimaldab vaadata ruumidest läbi maja ja eesõuest tagaõue. Liikumisele, "teel olekule", viitab palees kõik: asümmeetrilisele plaanile ja mahule lisaks transformeeritav sisemus, "voolav" ruum, eri kõrgusega põrandapinnad, paberseintest ja muudest avadest kumav, kellaajale vastavalt muutuv valgus. Samas on kogu see liikuvus harmooniline, eksalteerimata, mediteeriv. Tasakaalustatust aitab luua iidne kivari - konstruktiivsete elementide proportsioneerimise moodulsüsteem, osaliselt on seda kasutatud ka Katsuras. Ollakse arvamusel, et kivari l polnud algusest peale midagi pistmist ökonoomiataotlusega, ei materjali ega töövaeva osas, vaid et eesmärgiks oligi esteetiliselt täiusliku proportsioonisüsteemi loomine. Tatami - proportsioneeringust, mida kasutati tavalise elumaja puhul, erines kivari sellega, et tema aluseks võeti alati telgmõõdud. (Kodres, 2001: 157) Katsura oli muidugi suurejoonelisem kui tavaline elamu, paleelikkust rõhutasid kohatine mitmekorruselisus ning tseremooniate tarvis kujundatud sammassaalid. Siiski ei mõju hoone pompoosselt pidulikuna, kas või juba seetõttu, et nii konstruktsioonidel kui ka materjalidel lastakse mõjuda nende eheduses, nad on värvimata, tavamõttes dekoreerimata, "järeleaitamata", nende kvaliteet on n.-ö. avali. (Kodres, 2001: 157) Mis puutub Jaapani interjööri, siis mõjus see 19. sajandi eurooplasele küllap eriliselt tühjana. Ruumimulje lõi Jaapani majas liigutatav ja raamistatud pabersein shoij või soliidsem ja kallim 44

fusuma, mille korral oli kasutatud lakitud puupaneeli. Seinte liigutamise võimalus ja - paberseinte puhul - valgust läbilaskvad pinnad muutsid ruumid mahedaks, ka lisavalgustuseks kasutatavad lambid -andon id- olid paberseintega. Euroopa elamus oli alati ruumi mõtteliseks, enamasti ka vormilt atraktiivseks keskpunktiks kamin (ahi), ent Jaapanis see puudus. Kasutati "konteinerahju", mida sai ruumis liigutada vastavalt vajadusele. Põrand oli juba alates 14. sajandist kaetud riisikõrtest või pilliroost punutud mattidega - tatami tega. Tatami normaalmõõdud olid 190 x 95 cm ning nende arv kajastas nõnda ka ruumi suurust; öeldi: see on nii ja nii mitme tatami ne ruum jne. Tatami pehmus ei lubanud siseruumis kanda jalatseid ja see muutis Jaapani interjööri eriliselt tolmuvabaks ja puhtaks. Kui istuti, siis laotati tatami le värvirikas maalitud kangas. (Kodres, 2001: 157-158) Teine ruumi struktuuri suhtes oluline element oli takonoma - seinas asuv alkoov, millesse paigutati kas kunstiteos - kakemono - või ikebana. Maalilisust lisasid interjöörile sirmid byobu d, 1-,2-,4- või 6-osalised tekstiilid või lakkplaadiga kaetud paneelid, kõrgemad neist olid 2,5-meetrised. Kasutati ka kokku- ja lahtirullitavaid riputatud sirme. Sirmimaalingud olid Euroopas seinamaalingute jaapanlik analoog, kuid nad demonstreerisid põhimõttelist erinevust - kujundusliku stabiilsuse puudumist, muudetavust, "teel olekut". Üldiselt torkab silma, et kujunduse ja sisustusega püüti Jaapani majas delikaatselt rõhutada kõrvuti eksisteerivate maailmade olemasolu - looduse ja inimese ühist olemist: interjööri looduslikkusel oli oma vastaspoolus - inimkäte tehtu. Oli tüüpiline, et ruumis leidus üks-kaks eriti peent käsitööeset - sirm, mõni laud, vaas vms. (Kodres, 2001: 158) Jaapani maja sisustus oli eurooplase silmale samuti harjumatult kasin. Vähe oli istmeid ja voodeid, sest nende rolli täitis edukalt tatami. Ka mööblile, nagu arhitektuurile, oli iseloomulik selle liigutatavus, väiksus, ažuursus ja madalus - kogu elu toimus ju sisuliselt põrandal. Siit tulenes ka mööbli kerguse nõue: mööbli materjaliks kasutatigi palju kerget bambust. Mööbli dekooritehnikatest oli olulisim lakktehnika, kuid sellele lisaks kasutati ka katmist mustriliseks graveeritud metallplaatidega. Igapäevamööblit ei kaunistanud jaapanlased aga üldse: see oli valmistatud naturaalsest töötlemata puust. (Kodres, 2001: 158-159) Enim leidsid kasutust lauad. Need olid vaid 20-40 cm kõrgused, kandikut meenutavad pisikesed lauad, hinoki d, mida kasutati toidu ja tee serveerimiseks. Vanimatel hinoki del (8. sajand) oli kaheksa kaarduva lehekujulist jalga - üllatavalt lähedane motiiv Euroopa 45

rokokoole -, lauaplaat oli maalitud või lakitud. Madalad olid ka kirjutuslauad, neil oli plaadi all mõnikord sahtel. Üsna "laualikud" olid Jaapani riiulid, mis kujutasid endast otsekui mitut üksteise peale tõstetud lauda, milles osa riiulivahesid võis sisaldada ka sahtleid. (Kodres, 2001: 159) Jaapani kapp meenutas kõrget sahtlitega kummutit; selles hoiti nii riideid kui ka raamatuid. Kimono te jaoks olid spetsiaalsed, jalgadega varustatud aknaraami meenutavad nagid, mille vorm oli püsinud muutumatuna alates vähemalt 11. sajandist. (Kodres, 2001: 159) 19. sajandi japonism nagu 18. sajandi chinoiserie gi kasutas enamikku kirjeldatud kujundusvõtetest, lisades neid fragmentidena nii euroopalikule arhitektuurile kui ka esemetele. Arhitektuuri mõjutas eelkõige Jaapani maja asümmeetriline ja tühi ruum, interjöörikujundust monokroomsus ja lihtsus, mööblit konstruktsiooni selgus ja dekoori puudumine. Oluline oli aga arusaam, et majad ja asjad võivad välja näha ka hoopis teisiti, kui seda oli nõudnud senine Euroopa klassikaline kaanon. Idee, et saab teha teisiti ja ometi "kaunilt", süvenes. (Kodres, 2001: 159) 46

Lisa 2. Aesthetic Movement i tapeetide pildid 1. C. Dresseri tapeet. (Whiteway, 2004:61) 2. C. Herter i tapeedid. (Herter Brothers Tradition Wallpaper Collection, 22.04.2013) 47

Lisa 3. Minu tapeedikavandite põhjalik piltide valik 1. Esimene kavandite komplekt, beež. Autorijoonis. 2. Esimene kavandite komplekt, beež, tume muster. Autorijoonis. 48

3. Esimene kavandite komplekt, kollane. Autorijoonis. 4. Esimene kavandite komplekt, valge, tume muster. Autorijoonis. 49

5. Esimene kavandite komplekt, roosa. Autorijoonis. 6. Esimene kavandite komplekt, lõheroosa. Autorijoonis. 50

7. Esimene kavandite komplekt, türkiis, tume muster. Autorijoonis. 8. Esimene kavandite komplekt, oranž, tume muster. Autorijoonis. 51

9. Esimene kavandite komplekt, lilla. Autorijoonis. 10. Esimene kavandite komplekt, lilla, tume muster. Autorijoonis. 52

11. Teine kavandite komplekt, beež. Autorijoonis. 12. Teine kavandite komplekt, beež, tume muster. Autorijoonis. 53

13. Teine kavandite komplekt, hall. Autorijoonis. 14. Teine kavandite komplekt, hall, tume muster. Autorijoonis. 54

15. Teine kavandite komplekt, punane. Autorijoonis. 16. Teine kavandite komplekt, punane, tume muster. Autorijoonis. 55

17. Teine kavandite komplekt, roheline. Autorijoonis. 18. Teine kavandite komplekt, roheline, tume muster. Autorijoonis. 56

19. Teine kavandite komplekt, sinine. Autorijoonis. 20. Teine kavandite komplekt, sinine, tume muster. Autorijoonis. 57

21. Kolmas kavandite komplekt, beež, tume muster. Autorijoonis. 22. Kolmas kavandite komplekt, beež. Autorijoonis. 58

23. Kolmas kavandite komplekt, kollane, tume muster. Autorijoonis. 24. Kolmas kavandite komplekt, kollane. Autorijoonis. 59

25. Kolmas kavandite komplekt, lilla, tume muster. Autorijoonis. 26. Kolmas kavandite komplekt, lilla. Autorijoonis. 60

27. Kolmas kavandite komplekt, punane, tume muster. Autorijoonis. 28. Kolmas kavandite komplekt, punane. Autorijoonis. 61

29. Kolmas kavandite komplekt, roheline, tume muster. Autorijoonis. 30. Kolmas kavandite komplekt, roheline. Autorijoonis. 62

31. Kolmas kavandite komplekt, sinine, tume muster. Autorijoonis. 32. Kolmas kavandite komplekt, sinine. Autorijoonis. 63