Sotsioloogia peatükk Eesti kultuuriloost

Sotsioloogia peatükk Eesti kultuuriloost Käesolev tekst on valminud aastal 2007, peatükina ulatuslikuna mõeldud koguteosele Eesti kultuuriloost XX sajandil. Rahaliste raskuste tõttu jäi juba valmimisjärgus raamat ilmumata. Vahepeal kulunud kümne aastaga on Eestis jõudsalt arenenud nii sotsioloogia kui ka sotsiaalteadused üldisemalt. Käesolev tekst käsitleb peamiselt teaduse arengut 20. sajandit, ja sellisena nagu see paistis kirjutamise ajal. Teiste sõnadega, see ei käsitle hilisemaid sündmusi ega viita pärast 2007. aastat ilmavalgust näinud allikatele. Teksti ei ole pärastpoole parandatud ega toimetatud. Viimases peatükis öeldud kokkuvõtlikud hinnangud distsipliini arengule ja hetkeolukorrale peavad autori arvates siiski enamuses paika veel praegugi (jaanuaris 2017). Rääkides Eesti sotsioloogia arengust nõukogude perioodil on samuti siiamaani kehtiv märkus: Täpse pildi saamine toonasest olukorrast nõuaks arhiivimaterjalide uurimist ja intervjuude tegemist sündmustes osalenutega. Tegemist on mahuka uurimistööga, mis seni veel ootab tegijat. Käesolevale tekstile tuleb tsiteerides viidata järgnevalt: Lagerspetz, Mikko (2007): Sotsioloogia peatükk Eesti kultuuriloost. Kättesaadav aadressil: http://users.abo.fi/mlagersp/sotsajaleestis2007.pdf (viidatud [kuupäev]) 1

Sotsioloogia Peatükk Eesti kultuuriloost 1. Sissejuhatuseks 1 Käesoleva peatüki eesmärgiks on anda ülevaade sotsioloogia arengust 20. sajandi Eestis; mõne sõna lisamisega ka 19. sajandil toimunu kohta püüan kõigepealt raamistada selle Eestis noore teaduse kogu siinse ajaloo. See ei ole väga pikk ega ka järjepidev: Teine Maailmasõda ja iseseisvuse kaotus katkestasid sotsioloogilise mõttevahetuse, uurimis- ja õppetöö arengu Eestis. Nende taastekkimine alates 1960. aastate keskpaigast toimus juba uutel alustel, ja Eestis varem tehtud sotsioloogiaalased tööd olid tolleks ajaks unustatud. Tuleb tunnistada, et seni ei ole süstemaatiliselt uuritud Eesti esimese iseseisvuse aegset ja sellele eelnenut teadus- ja vaimuelu sellest seisukohast, kuivõrd ja millistel viisidel selles kajastusid sotsioloogilised küsimuseasetused, mõisted ja teooriad. Ka käesolevas peatükis piirdub varasema perioodi käsitlus ainult mõnede autorite ja tööde nimetamisega; nende sisu üle arutlemine nõuaks omaette uurimustööd. Keskendume niisiis perioodile 1960. aastate keskpaigast kuni 2000. aastate alguseni. Ka Eesti sotsioloogia nüüdsemaid arenguid ei ole seni põhjalikult uuritud; võib siiski täheldada, et Eesti sotsiaalteaduste ajaloo vastu tuntud huvi on viimati kulunud aastatel selgesti kasvanud. See on väljendunud Eesti Sotsiaalteadusliku Andmearhiivi loomises ja arendamises, sotsiaalteaduste ajaloo küsimustele pühendatud seminaride ja arutluste korraldamises ning ka üksikutes eesti- ja inglisekeelsetes publikatsioonides (Kiin/Vooglaid 1995; Lagerspetz 2002; Lagerspetz & Pettai 2003; Ruutsoo 2000; Saar, Titma & Kenkmann 1994; Titma 2002; Vihalemm 2004). Taolise huvi tekkele võib näha mitmeid põhjusi. Üks nendest on Eesti teadlaste lülitumine rahvusvahelisse diskussiooni oma erialadel, mis on tekitanud võimaluse ennast teistega võrrelda ka ajalooliste arengute osas. Olulisim põhjus on võib-olla akadeemiliste õppekavade ja ülikoolide osakondade tekkimine sotsioloogias alates 1989. aastast. Sellega on praeguseks loodud sotsioloogia erinevaid uurimussuundi ja rakendusalasid ühendavate arutlusplatvormide tekkeks eeldused, mida nõukogudeaegne teaduse ja õppetöö praktika ei pakkunud. Varem oli iseloomulik sotsioloogide jagunemine üksteisest suhteliselt eraldatult tegutsevatesse, spetsialiseerunud uurimusrühmadesse, kellel üksteise tegevusest (ja üldse sotsioloogia erinevatest uurimussuundadest) head ülevaadet ei olnud. Sotsioloogia ajaloo ja hetkeseisu uurimist ei soodustanud ka see, et ülepea oli välistatud võimalus ühiskonnateaduste rolli ja areguvajaduste üle arutleda. Sotsioloogia ajaloo kirjutamisel on esimeseks probleemiks teema piiritlemine. Ühiskonna empiirilise uurimisega tegeleb mitu erinevat teadust, ja nendevaheline tööjaotus ei ole alati selge; sotsioloogia on üldine ühiskonnateadus, ja selle 1 Käesoleva peatüki mitmed olulised osad põhinevad koos Iris Pettaiga kirjutatud, 2003. aastal inglise keeles avaldatud artiklile (Lagerspetz & Pettai 2003). Tänan Iris Pettaid toonase koostöö eest, samuti neid inimesi ja asutusi, kes artikli jaoks meile andsid teavet ja materjale. Lisaks tänan kommentaaride ja ettepanekute eest professor Rein Ruutsood. Artikkel on temaatiliselt seotud Eesti Teadusfondi grandiga nr. 5854. 2

uurimusobjekt pole eristatav nt. politoloogia, ajalooteaduse või sotsiaalpoliitika uurimusobjektist. Üks võimalus sotsioloogiat defineerida on viidata teatud iseäralikele küsimustele, teooriatele ja mõistetele, millele see kui teadusliku uurimise ja arutelu praktika tugineb. Norra sotsioloog Dag Østerberg (1989) peab sotsioloogiale omasteks uurimisteemasid, mis puudutavad ühiskondi, kooskondi, interaktsiooni jne. niisiis nähtusi, mis ei ole üksikindiviidi tasandile redutseeritavad. Osa empiirilisi sotsiaaluuringuid aga käsitlevad üksikindiviidide tegevusi, arvamusi ja elutingimusi; seda sotsiaalteaduse tüüpi nimetab Østerberg sotsiaalstatistikaks. Distsipliini umbes samasuguse piiritluseni jõuame, kui käsitleme sotsioloogiana selliseid empiirilistel alustel põhinevaid analüüse ja aruteluid, milles on rakendatud ühiskonna, kooskonna ja väikegrupi tasandeid puudutavaid mõisteid (nagu näiteks normid, väärtused, kultuur, rollid, identiteedid). Kuigi teadustöö empiiriliseks aluseks võib olla üksikindiviidide uurimine (näiteks küsitluse teel), peaksid sellest tehtud järeldused niisiis seostuma siin mainitud, sotsioloogiliste mõistetega; statistika esitamine ja kommenteerimine iseenesest veel ei kujuta ennast sotsioloogilist uurimust, aga võib olla sellise alusmaterjaliks. Teine võimalus sotsioloogiat defineerida oleks lähtuda selle sõna praktilisest kasutamisest. Ajaloolistel põhjustel on Eestis sotsioloogilisteks uurimusteks harjutud nimetama ka töid, milles eelpool mainitud klassikalisi sotsioloogiliseid mõisteid ei ole rakendatud. Eestis (nagu võib tegelikult öelda kõigi Kesk- ja Ida-Euroopa endiste sotsialismimaade kohta) on sõnakasutus siinkohal kujunenud mõnevõrra teistsuguseks kui Lääne-Euroopas. Sotsioloogilise uurimusena käsitletakse igasuguseid empiirilisi ühiskonnauuringuid, mis enamasti sisaldavad statistilisi, tavaliselt ankeetküsitluse abil kogutud andmeid. Sellise käsitlusviisi tugevusel ja kestmisel meie regioonis on omad põhjused, mida käsitletakse allpool. Võib öelda, et suur osa Eestis (ja Ida-Euroopas) tehtud sotsiaalteaduslikest uurimustest liigituksid Østerbergi jaotuses sotsiaalstatistika, mitte sotsioloogia hulka. Selleks, et kajastada võimalikult paljude teadlaste ja akadeemiliste asutuste tegevusi, püüan aga käesolevas artiklis sotsioloogiat käsitleda avaralt ja kajastada nii töösid, milles sotsioloogilisi mõisteid on rakendatud, kui ka teisi uurimusi, mida praktikas sotsioloogiaks on nimetatud. Käesoleva ülevaate teemaks on seega nii sotsioloogilisi mõisteid kasutavad uurimused olenemata nende autorite institutsionaalsest seotusest kui ka institutsioonid mille tegevus on formaalselt määratletud kui sotsioloogiateadusega seonduv olenemata selle tegelikust täpsemast suundumusest sotsiaalteadusliku teabe tootjana. Seetõttu on järgnevas esitluses kasutatud sõnu sotsioloogia ja sotsiaalteadused ilma iga kord neid üksteisest täpselt eristamata. Paljud siin kirjeldatud arengud puudutavad kõiki sotsiaalteadusi. 2. Eesti sotsioloogia sünd ja taassünd Teadusliku distsipliini ja sellele põhineva uurimustöö nimetusena esineb sotsioloogia teadupoolest esimest korda prantsuse positivistliku filosoofi Auguste Comte i (1798-1857) töödes. Teadusharu tegelik välja kujunemine toimus siiski kas varem (kui peame selle all silmas sotsioloogia jaoks tüüpiliste küsimuste esitamist) või märgatavalt hiljem, ehk 20. sajandi alguses (kui meie kriteeriumiks on teadussuuna institutsionaliseeritus vastavate ajakirjade, teadusseltside, uurimisasutuste, õpikute, ülikoolide kateedrite ja õppekavade näol). Järgnevail aastakümneil tekkis sotsioloogia omaette akadeemilise distsipliinina Euroopa ja Ameerika ülikoolides. Tolle ja 3

eelnenud ajale ongi iseloomulik, et sotsioloogilisi teemasid käsitlesid teadlased, kes oma ettevalmistuse ning institutsionaalse kuuluvuse poolest esindasid teisi teadusi. Sotsioloogia kui teadusharu ja akadeemiline eriala institutsionaliseerus Eestis märgatavalt hiljem kui Lääne- ja Põhja-Euroopas. Teatud mõttes on taoline protsess Eesti sotsioloogial siiamani lõpuni läbimata sellele viitavad näiteks juba eelpool mainitud raskused sotsioloogia eristamisel teistest sotsiaalteadustest, sotsioloogide vanema ja keskmise põlvkonna kirev, enamasti muude erialadega seotud hariduslik taust ning sotsioloogiale pühendatud kodumaiste teaduskonverentside ja teadusajakirja puudumine. Pärast 19. sajandil ja 20. sajandi esimesel poolel võetud esimesi samme katkestasid Teine Maailmasõda ja nõukogude režiimi kehtestamine 1940. aastal sotsioloogia tekkimise Eestis. Eesti sotsioloogia nõukogudeaegse arengu võib omakorda jagada kahte perioodi. Esimene nendest ulatub 1960. aastate keskpaigast TRÜ sotsioloogialabori sulgemiseni 1975. aastal. Sealt alanud teine periood jõudis lõpule esimeste sõltumatute avaliku arvamuse uurimusasutuste loomisega 1980. aastate lõpul, veidi enne Eesti taasiseseisvumist. Taasiseseisvumise eel ja 1990. aastate alguses toimunud muutused nii ühiskonnas, Eesti asendis kui ka teaduses olid niivõrd sügavad, et on põhjendatud käsitleda 1990. ja 2000. aastaid uue, kiireid ja huvitavaid muutusi sisaldanud perioodina. Nõukogudeaegse sotsioloogia esimese perioodi jooksul tehti tutvust empiirilise sotsiaalteaduse võimalustega ja ühtlasi kombati neid piire, mida sellele asetasid võimukandjad. 1970. aastate teisel pool ja 1980. aastatel keskendusid sotsioloogid oma meetodite ja uurimuspraktika lihvimisele, püüdes hoiduda võimude poolt kitsamaks ahendatud piire ületamast. 1990. ja 2000. aastatel on jätkunud paljud varem alustatud uurimussuunad ja tegevused. Samas on Eesti sotsioloogia üldine pilt aga tugevasti muutunud: on lisandunud uued rahvusvahelised mõjutused ja eelkõige on põhjaliku muutuse läbi elanud nii sotsiaalteadusliku uurimustöö tingimused kui ka uurimuse objekt ise Eesti ühiskond. Enne 1960. aastaid tegelesid sotsioloogia valdkonda kuuluvate küsimustega Eestis peamiselt teoloogid, filosoofid ja loodusteadlased. Ennast nimelt sotsioloogina määratlenud varajaseks erandiks oli Eestist pärit Paul von Lilienfeld-Toal (1829-1903), kes arendas organismianaloogiale põhinevat sotsioloogilist teooriat vene, saksa ja prantsuse keeles kirjutatud teostes ning oli Pariisis tegutsenud Rahvusvahelise sotsioloogiainstituudi (Institut International de Sociologie) president aastatel 1897-98 (Cohen 1994: 94, viide 181). Tema ametnikukarjäär aga kulges Peterburis ja otsest mõju sotsioloogia arengule Eestis ta ilmselt ei avaldanud. Tartu ülikooli teoloogiaprofessor Alexander von Oettingen (1827-1905) avaldas 1869-1874 kaheköitelise teose Die Moralstatistik und ihre Bedeutung für eine Sozialethik ning 1881. aastal teise uurimuse Ueber acuten und chronischen Selbstmord, mida mõlemat Émile Durkheim tsiteerib oma klassikalises uurimuses Le Suicide. 1920.- 1930. aastatel käsitlesid Eestis sotsioloogilist temaatikat nt. teoloog Hugo Rahamägi ( Eesti rahva sündivuse vähenemise põhjused ja teed selle nähtuse kõrvaldamiseks, 1924), geograaf Edgar Kant ( Tartu. Linn kui ümbrus ja organism, 1927), filosoof Alfred Koort ( Max Weberi sotsioloogia küsimuseseadest, 1934), ja teoloog Eduard Tennmann ( Usk ja majandus, 1938). Ajakirjanik ja ühiskonnategelane Eduard Laaman (1888-1941) avaldas populaarteaduslikke Eesti ühiskonna ja lähiajaloo käsitlusi, kus ta rakendas muuhulgas Max Weberi ja Werner Sombarti mõisteid ja meetodeid. Soomlane Eino Kuusi (1880-1936), kes hiljem avaldas tugevat mõju 4

sotsiaalteaduste, eriti sotsiaalpoliitika uurimise arengule Soomes, töötas Tartu Ülikooli praktilise majandusteaduse professorina aastatel 1928-1931. 1930. aastate lõpul luges ülikooli filosoofia õppetoolis sotsioloogiaalaseid kursusi Ilmar Tõnisson (1911-1939), kes oli end sellel alal täiendanud London School of Economics is. Sotsioloogia niisiis ei jõudnud end sõjaeelses Eestis omaette teadusharuna kehtestada. Eelpool nimetatud raamatud, samuti 1930. aastate teisel pool ajakirjas Akadeemia avaldatud mõttevahetused siiski annavad tunnistust, et haritlaste hulgas leidus inimesi, kes olid kursis eelkõige saksa sotsioloogide töödega. Pärast II maailmasõda, kui Eesti oli NSV Liidu osa, ei olnud esialgu enam võimalik tegelda ühiskonna empiirilise uurimustööga. Ühiskonna mõningane liberaliseerumine nn. sulaajal siiski vähendas seda keelanud poliitilisi ja administratiivseid takistusi. Selle tulemusel tekkis nõukogude sotsioloogia looteperioodiks nimetatud faas (Vihalemm 2004). Majanduse plaaniline arendamine ei saanud põhineda ideoloogilisele doktriinidele, vaid võimalikult õigele teabele ühiskonna tegelikust seisust. Seda aga ei saanud pakkuda ka ametlik statistika, mis juba oma tekkemehhanismide tõttu oli moonutatud (Ruutsoo 1991). Tegelikkuse usaldusväärsemat kajastamist loodeti saavutada elanikkonnaküsitluste ja teiste sotsiaalteaduslike meetodite abil. 1958. aastal loodi NSV Liidu Sotsioloogia Assotsiatsioon ja selle järel esimesed sotsioloogilised uurimuskeskused Moskvas, Leningradis ja Novosibirskis. Kuuekümnendate aastate esimesel poolel tekkis mitu sotsioloogilist uurimusgruppi ka Eesti NSV-s. Sündmustes osalenud Erkki Ranniku sõnul tegutses Tallinnas juba kaksteist ja Tartus kaks uurimusrühma aastal 1965, kui EKP Keskkomitee juures loodi sotsioloogilisi uurimusi koordineeriv ja kontrolliv komitee (Rannik 1998). Millised kõigi erinevate uurimisrühmade ülesanded täpselt olid, on seni uurimata ja tagantjärele arvatavasti raske tuvastada. Esimeste sotsiaalteaduslike uurimuskeskuste tähelepanu all olid igal juhul massiteabevahendite sisu ja publik. 1965. aastal alustas tegevust Eesti Raadio sotsioloogiateenistus, mis koos Eesti Televisioonis moodustatud uurimisgrupiga tegi uurimusi raadio ja televisiooni publiku struktuuri ja huvide kohta. 1970. aastate alguses hakati tegema igas kvartalis korduvaid raadiokuulajate küsitlusi ning loodi ülevabariigiline küsitlejate võrk (Saar, Titma & Kenkmann 1994: 157). Samal, 1965. aastal alustati sotsioloogilisi meediauuringuid ka Tartu ülikoolis, esimese ülesandena ajalehe Edasi lugejaskonnaküsitlus; sellele järgnesid lisaküsitlused ning ajalehe toimetamispraktika analüüs (Kiin/Vooglaid 1995; Vihalemm 2004). Ülo Vooglaiu juhtimisel tegutsenud uurimisrühma baasil moodustati 1967. aastal TRÜ sotsioloogialabor, mis sai tegutseda 1975. aastani. Labori uurimussuunad täienesid töömotivatsiooni, tööstusettevõte organisatsioonivormide ja tarbijauuringutega (Kiin/Vooglaid 1995: 117). Kaheksa aasta jooksul jõudis labori tegevuses osaleda suur hulk inimesi, kellest paljudest kujunesid aktiivsed, oma eriala arengut järgnevatel aastakümnetel mõjutanud sotsiaalteadlased. Teine oluline sotsiaalteaduslike uuringute ja kraadiõppe keskus tekkis Tallinnas. Aastal 1966 loodi ENSV TA Ajaloo Instituudi koosseisu sotsioloogia sektor, mida juhatasid Juhan Kahk ja Erkki Rannik. Juhan Kahki sotsiaalajaloolised uurimused käsitlesid Eesti talunikkonna arengut, aga samuti nõukogude rahva sündi ka Eestis. Sotsioloogia sektori kõrvale loodi 1975. ja 1976. aastal noorsoosotsioloogia ja sotsiaalse struktuuri (hiljem sotsiaalse aktiivsuse) sektorid. Instituudi Sotsioloogia 5

Osakonna (mis koosnes mainitud kolmest sektorist) uurimusteemadeks olid töösuhted ja tööpsühholoogia ning teiselt poolt teemad, mida võiks paigutada elulaadi nimetuse alla kultuuri tarbimine ja kultuurielus osalemine; vaba aeg; perekond; ning väärtusorientatsioonid (Rannik 1998). 1989. aastal moodustati ENSV TA juures tegutsenud neljast osakonnast ENSV TA Filosoofia, Sotsioloogia ja Õiguse Instituut (1994. aastast: Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituut (RASI)). Instituut on 1998-2005 kuulunud Tallinna Pedagoogikaülikooli ja aastast 2005 Tallinna Ülikooli koosseisu. Nõukogude Liidu, sh. Eesti sotsioloogia taassünd 1960. aastatel sai võimalikuks eelkõige seepärast, et võimud lootsid saada usaldusväärset, kvantitatiivset teavet mis võimaldanuks ühiskonna teadlikku juhtimist ja planeerimist. Matemaatiliste analüüsimeetodite arendamisele pandi suurt rõhku; psühholoogia ja sotsiaalpsühholoogia mõjud olid tuntavad, kuna paljud uurijad olid oma hariduse saanud selles vallas. Ankeetküsitluse (survey) olulisus uurimusmeetodina on ajastule iseloomulik; nagu teistes sotsialistlikes maades, hakati kogu sotsioloogiat ajuti samastama selle ainsa meetodiga. Kui eesti keeles 1967. aastal avaldati tõlkena valitud peatükke Elisabeth Noelle ankeetküsitluse korraldamise õpikust, muutus originaalis kasutatud termin Demoskopie lihtsalt sotsioloogiaks (vt. Noelle 1967). Sotsiaalteaduste nägemine eelkõige sotsiaalse insenerikunsti osana oli toona tüüpiline ka Läänes, kuigi seal hakati 1960. aastatel juba rohkem toonitama nende teistsugust, ühiskonnakriitilist rolli. Paljud Eesti sotsiaalteadlased lootsid ka ise, et sotsialistliku ühiskonna sihipärane uuendamine teaduse abil oleks võimalik. Praktilises tegevuses pidid nad aga varsti illusioonidest loobuma: umbusk sotsioloogide tegevuse vastu oli üldine nii üldsuse kui võimukandjate hulgas ja takistas nii loa saamist uurimustööle kui ka uuritavate inimeste koostööd uurijatega. Olulisim takistus teaduse arengule oli aga ideoloogiline monopol. Osa teostatavatest uuringutest olid otseselt suunatud teenima režiimi püüdeid manipuleerida elanikkonnaga ja mõjutada selle meelsust nt. propaganda tõhustamise abil. Suur osa uurimustest oli salastatud; EKP Keskkomitee juures tegutsenud sotsioloogia keskusel oli võimalus kõiki uurimusi kontrollida ja nt. küsitlusankeetidest poliitiliselt sobimatuid küsimusi kõrvaldada. Teoreetilised arutlused, isegi igasugused empiirilistele uurimusandmetele põhinevad üldistused pidid varem või hiljem sattuma konflikti ametliku, marksistlik-leninistliku ühiskonnakäsitlusega. Seetõttu võis nii mõnigi kord teooriat asendada marksistlik retoorika, ja võimalikud ühiskonnakriitilised järeldused jäid uurijate endi teada. Teoreetilise diskussiooni katseid siiski tehti. Ülo Vooglaiu juhtimisel tegutsenud massikommunikatsiooni uurijad alustasid 1966. aastal igaaastaste seminaride korraldamist Kääriku spordibaasis. Kääriku seminaridest viimane toimus 1970. aastal. Seminaridele kutsuti osa võtma nii noori sotsioloogiahuvilisi kui ka tuntud teadlasi Nõukogude Liidu teistest uurimuskeskustest, nende hulgas tuntuimana Vladimir Jadov. Diskussioonides aga käsitleti ka Lääne sotsioloogia teooriasuundi, nagu struktuurfunktsionalismi ja sümbolilist interaktsionismi. Diskussioonide stenogrammid avaldati väikses tiraažis, aga neid lugesid paljud (Kiin/Vooglaid 1995; Stolovitš 2006). Kääriku seminaridele omistatud ideoloogiliselt kahtlane kuulsus ning korraldajate seosed dissidentideks arvatud inimestega, aga eelkõige ideoloogilise kontrolli üleüldine tugevnemine Nõukogude Liidus viisid lõpuks TRÜ 6

sotsioloogialabori sulgemiseni 1975. aastal. Sotsioloogiat jäid ülikoolis esindama eraldiseisvad väiksemad uurimusrühmad, sh. Mikk Titma juhtimisel tegutsenud Noorsoo Kommunistliku Kasvatuse Laboratoorium ning teiselt poolt Ajakirjanduse kateeder, kus mõned endised Sotsioloogialabori töötajad (näiteks Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm) jätkasid varem alustatud uurimissuundasid. TRÜ Sotsioloogialabori saatus on näidiseks kogu Nõukogude Liidu sotsioloogide hulgas 1970. aastate keskel aset leidnud puhastuste ajast ning üldisemalt sotsiaalteaduste võimaluste piiratusest ideoloogiliselt kontrollitud riigis. 1970. aastate teisel poolel organiseeriti omaette uurimuskeskusteks, -sektoriteks vms. mitu tegutsevat uurimusrühma, nende hulgas juba mainitud Ajaloo Instituudi uued sektsioonid ning Tallinna Polütehnilise Instituudi juurde loodud Linnauuringute instituut, ning mitu majandusorganisatsioone ja tarbimist uurivat keskust (Saar, Titma & Kenkmann 1994: 159-60). Konjunktuuriinstituudis tegeleti tarbijakäitumise uurimisega, kus empiiriliste uurimuste kõrval arendati ka teoreetilist suunda. Teema raames kirjutati mitmeid majandussotsioloogia valdkonda kuuluvaid väitekirju. Kuni uute avaliku arvamuse ja turuuuringute keskuste loomiseni 1980. aastate lõpul jäi Eesti sotsioloogia institutsionaalne raamistik püsima ilma suurte muudatusteta. Nüüd alanud, Nõukogude Eesti sotsioloogia arengu teist perioodi iseloomustasid professionaliseerumine ja huvi pöördumine meetodite, eelkõige statistiliste analüüsimeetodite suunas (Pettai 2000). Vaatamata jätkuvale ideoloogilisele survele oli vähemalt kaks põhjust, miks sotsiaalteaduslike uuringute jätkamist siiski lubati. Kõigepealt ei olnud kadunud võimude soov avaliku arvamuse arengust teadlik olla ja seda võimalust mööda mõjutada; olulise sihtgrupina nähti noori. Teiseks tunnetasid nii ministeeriumid, majandusorganisatsioonid kui ka Tallinna linnavõimud vajadust majandus- ja organisatsioonialase teabe järele. Kuna valitsev marksistlik-leninistlik ühiskonnateoreetiline doktriin ei võimaldanud teiste makrotasandi teooriate st. ühiskonda tervikuna käsitlevate teoreetiliste vaatenurkade arendamist, said empiirilise teabe kogumist ja tulemuste tõlgendamist suunama nn. keskastme teooriad (pms. süsteemiteooria, organisatsiooni- ja juhtimisteooriad ning väärtusorientatsioonide teooriad). Samal ajal alustati keerukamate statistiliste meetodite rakendamist (nagu klastrianalüüs, faktoranalüüs ja regressioonianalüüs). Pöörati ka senisest rohkem tähelepanu andmete kogumise standardiseerimisele, näiteks valimi moodustamisel, intervjueerijate koolitamisel jne. (samas). Eesti sotsioloogia toonane kogupilt on uurimusteemade ja meetodite valiku osas üpris sarnane samaaegse olukorraga nt. Lätis (Tabuns 1996/1997: 35-7) või üldiselt Nõukogude Liidus. 3. Eesti sotsioloogia institutsionaalne raamistik 1990. ja 2000. aastatel Nõukogude Liidus 1987. aastal välja kuulutatud nn. uutmine (perestroika), Laulev Revolutsioon, taasiseseisvumine ja sellele järgnenud reformiaastad muutsid põhjalikult tingimusi, milles toimusid avalik arvamus, poliitika ja majandus. Kiire reaktsioonina muudatustele tekkisid uued asutused, mis sotsioloogiliste meetoditega (pms. küsitlusega) hakkasid uurima avalikku arvamust, poliitilisi hoiakuid, sissetulekuid ja tarbimist. Nendest esimene oli 1988. aastal asutatud hilisem osaühing EMOR, mille järel loodi varsti ka teisi (Saar, Titma & Kenkmann 1994: 160). Praegu on EMOR osaliselt Soome ettevõtte MDC Gallup Finlandia omandis, ja on turuuringutega tegelevatest asutustest suurim. Teiste hulgas tuntuimad on Faktum OÜ, ES Turuuuringute AS ja AS Saar Poll, mis kõik tegutsevad eraettevõtetena ja 7

omavad üleeestilist küsitlejate võrgustikku. Nad teenindavad nii ettevõtteid, riigiasutusi kui ka kodu- ja välismaiseid teadlasi. 1993 aastal asutati Eesti Avatud Ühiskonna Instituut, mis samuti tegeles sotsiaaluuringutega. 2 Teistest institutsionaalsetest muudatustest olulisimad on seotud ülikoolide kasvava rolliga teaduskeskustena. Ühelt poolt tekkisid esimest korda Eestis sotsioloogiaalase kõrghariduse õppekavad; teiselt poolt tegi Eesti valitsus 1995. aastal põhimõttelise otsuse endiste Teaduste Akadeemia uurimusinstituutide administratiivsest ühendamisest ülikoolidega. Sotsiaalteaduste vallas puudutas see otsus Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute instituuti (RASI) (vt. eelpool). 1996. aastal loodi Tartu Ülikooli Sotsiaalteaduskonna juurde Eesti Sotsiaalteaduslik Andmearhiiv, eesmärgiga säilitada ja teha uurijatele kättesaadavaks võimalikult suur osa sotsiaalteaduslike uurimuste käigus tekkinud andmekogudest. Aastakümne alguses toimunud muutuste hulgas oli oluline ka teadusasutuste rahastamise üldise korra muutus: senise riigieelarvelise otsefinantseerimise asemele loodi projektipõhise finantseerimise mehhanismid. Tulemuseks oli teadlaste koguarvu vähenemine, aga samas järele jäänud teadlaste suurem teadlikkus vajadusest oma uurimustulemusi ka publitseerida, eelistatavalt rahvusvaheliselt. Sotsioloogide formaalne harimine oli Nõukogude Eestis leidnud aset kandidaadiväitekirjade ette valmistamise vormis (sotsioloogiaalase doktoriväitekirja kaitsmiseni jõudis eestlastest Mikk Titma Moskvas 1975. aastal). Väitekirja kirjutav aspirant kasutas materjalina uurimustulemusi, mida ta kogus mõne tegutseva uurimusrühma koosseisus. Kuna sotsioloogiaalast ülikoolidiplomit ei olnud olemas, olid aspirandid oma varasema akadeemilise hariduse saanud teistel erialadel (nagu psühholoogias, matemaatikas või ajaloos) ning täiendasid seda mõne sotsioloogiaga seotud uurimusteemaga tegeledes. Selle praktika üheks tagajärjeks oli paljude sotsiaalteadlaste üsna kitsas spetsialiseerumine kindlale teemale, samas kui teised uurimusteemad ja sotsioloogia üldisemad küsimused jäid nende jaoks võõraks. Olukord hakkas muutuma alles Eesti vabanemise künnisel. Esimene sotsioloogiaalane diplomiõppe (hiljem bakalaureuseõppe) koolitusprogramm avati Tartu Ülikoolis 1989. aastal, ja teisena jõudis õppekava avamiseni Eesti Humanitaarinstituut 1992. aastal. Tallinna Pedagoogikaülikoolis avati sotsioloogia bakalaureuseõpe 1997. aastal. Mõlemad viimatimainitud kuuluvad 2005. aastast Tallinna Ülikooli koosseisu ja ühendasid kaks seni eraldi töötanud õppekava sügissemestril 2006. Tartu Ülikooli sotsioloogia õppekava juures töötasid professoritena noorsoo uurimusega tegelenud Paul Kenkmann (1945 2001) ja statistik Liina-Mai Tooding, ning aastatel 1999 kuni 2005 Mikk Titma, kes samaaegselt töötas ka Stanfordi ülikoolis USA-s. Eesti Humanitaarinstituudi sotsioloogia õppekava käivitas Soome teadlane Mikko Lagerspetz, kes esialgu töötas lektorina ja aastast 1997 sotsioloogia professorina; 2006. aastast on ta ühtlasi sotsioloogia professor Åbo Akademi ülikoolis Soomes. Tallinna Pedagoogikaülikoolis on õppekava käivitamist ja arendamist juhtinud keskkonnapsühholoogiast oma doktoriväitekirja kirjutanud Jüri Kruusvall (aastatel 1994-98 korraline, 1998-2004 erakorraline professor) ning hariduse, töö ja kihistumise sotsioloogiale keskendunud Ellu Saar (sotsiaalse stratifikatsiooni professor aastast 2005). 2 Vaatamata nimesarnasusele ei olnud sellel seost 1990. aastal asutatud Avatud Eesti Fondiga. 8

Sotsioloogiaalaseid õppeaineid sisaldub ka teiste erialade, näiteks meedia, majanduse, õigusteaduse, teoloogia, psühholoogia, kasvatusteaduse ja politoloogia eksaminõuetes. Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonnas asub majandussotsioloogia osakond, mida on juhtinud professor Marje Pavelson, ja Tallinna Ülikooli Kasvatusteaduskonnas haridussotsioloogia instituut. Samas ülikoolis tegutseb Eesti Demograafia Instituut (professor Kalev Katuse juhtimisel) ning Eesti Naisuurimise Teabekeskus. Nii Tartu Ülikooli Õigusinstituudis kui ka Sisekaitseakadeemias õpetatakse sotsioloogiat ja kriminoloogiat (professorid Ivar Aimre ja Jüri Saar). Kõik sotsioloogia õpetamisega seotud akadeemilised üksused on suhteliselt väikesed, nende hulgas suurim on praegu ilmselt TÜ Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakond (professorid Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm). 3 Kuni praeguse ajani (detsember 2006) on Eesti ülikoolides kaitstud ainult viit sotsioloogia õppeainesse kuuluvat doktoriväitekirja, kuigi sotsioloogia doktoriõppekavad on avatud nii TÜs kui TLÜs. Samas on muudel erialadel kaitstud väitekirjade hulgas selliseid, mis on sisult sotsioloogilised või mis vähemalt mõnel määral puudutavad sotsioloogiale lähedasi teemasid. Üsna mitmed Eesti sotsiaalteadlased on kaitsnud doktorikraadi välismaal, nendest enamus Soomes. Doktoriõpe suhteliselt madal efektiivsus Eestis ei ole tüüpiline ainult sotsiaalteadustele, vaid on tuntav ka teistes teadusvaldkondades. Eestikeelsed sotsioloogia ülikooliõpikud puudusid kuni 2000. aastani, millal ilmus Hessi jt. (1993/2000) Ühendriikides kirjutatud õpiku tõlge. Teine, briti päritolu väiksemamahuline tõlkeõpik ilmus 2002. aastal (Bruce 1998/2002). Eestikeelse originaalõpiku kirjutamise üks katse pärineb küll juba aastast 1997, aga tookordne tulemus on lugeja jaoks pigem eksitav, defineerides sotsioloogia teadusena ühiskonna formaalsest korraldusest ja samastades kogu distsipliini omalaadse süsteemiteoreetilise mudeliga (Graf & Paul 1997). Esimese tõsiseltvõetava eestikeelse originaalõpiku on kirjutanud Sisekaitseakadeemia professor Ivar Aimre (2001). Eesti keeles ei ilmu sotsioloogia või sotsiaalteaduste alast teaduslikku ajakirja. Eesti Teaduste Akadeemia Toimetiste sotsiaal- ja humanitaarteaduste seeria ühendati 1996. aastal Tartu Ülikooli toimetiste seeriaga ajakirjaks Trames, mis aga avaldab ainult ingliskeelseid materjale. Eesti Kirjanike Liidu kuukirjad Vikerkaar (asutatud 1986) ja Akadeemia (asutatud 1989) ning aastast 2000 ilmuv Riigikogu Kantselei väljaanne Riigikogu Toimetised on muude materjalide kõrval avaldanud ka sotsiaalteaduslikke uurimusi. Soouuringutele on pühendatud aastast 2000 ilmuv ajakiri Ariadne Lõng, mida avaldab Eesti Naisuurimuse Teabekeskus. ÜRO Arenguprogramm ja RASI andsid aastatel 1995-2003 välja aastaraamatut Eesti Inimarengu Aruanne, mis sisaldas igal aastal veidi erineva temaatilise suunaga tehtud valikut Eesti ühiskonna hetkeseisu kajastavaid teadusartikleid. Kuigi aastaraamat saavutas suhteliselt suurt meediatähelepanu, tuli selle väljaandmine lõpetada kuna Vabariigi valitsus seda enam rahaliselt ei toetanud. Eesti Sotsioloogide Liit (aastani 1999 Eesti Akadeemiline Sotsioloogide Liit) asutati 1990. aastal. Sellel on olnud nii aktiivsemaid kui passiivsemaid perioode, aga liikmete arv on jätkuvalt olnud umbes 60. Liikmete enamus on tegelenud uurimustööga kas 3 Osa siinmainitud teadusasutuste tegevust hinnati Eesti Kõrghariduse Akrediteerimiskeskuse poolt teostatud evalvatsiooni käigus (vt. Evaluation 2002). Lisateave siin mainitud ja teiste Eesti teadlaste kohta on hõlpsasti kättesaadav Eesti Teaduse Infosüsteemi kaudu (www.etis.ee/portaal/isikud.aspx) (vaadatud 5. jaanuaril 2007). 9

ülikoolides ja teadusasutustes või uuringufirmades. Liit on Rahvusvahelise Sotsioloogiaassotsiatsiooni (ISA) liige. Liit on korraldanud koosolekuid ja arutlusõhtuid; aeg-ajalt toimusid ka ühepäevased teaduskonverentsid, kuni 2000. aastal alustati Eesti Sotsiaalteadlaste Aastakonverentside seeriat. Aastakonverentside korraldajateks on erinevad sotsiaalteadustega tegelevad akadeemilised institutsioonid, ja nendes on esindatud lisaks sotsioloogiale ka teised sotsiaalteadused. 4. Uurimusteemad ja meetodid Suur osa sotsioloogilisest teadustööst Eestis on 1990. ja 2000. aastatel jätkunud samades teemavaldkondades, mille uurimist eelnevatel aastakümnetel alustati. Samas on tehtud ka mõned uued temaatilised ja teoreetilised avangud, mis on tihti seotud uue teadlaspõlvkonna esilekerkimisega. Osa uurimusteemasid pärineb juba 1960. aastatest; neid võib liigitada neljasse laiemasse teemavaldkonda, mida kõiki on uurinud rohkem kui üks teadlasterühm. Meedia kuulub nende valdkondade hulka, mida on Eestis kõige kauem järjepidevalt uuritud. 4 Eesti Raadio sotsioloogiateenistus alustas oma tegevust juba 1960. aastate keskel; samuti kuulusid meediauuringud Tartu Riikliku Ülikooli sotsioloogialabori uurimusteemade hulka. Meedia sisu ja tarbimise uuringutega tegeleb praegu mitu turuuuringuettevõttet. Meedia akadeemilise uurimise keskuseks on olnud eelkõige praegune Tartu Ülikooli Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakond. Üks uurimustöö suundadest on puudutanud massiteabevahendite ajalugu Eestis; kuna arengutele on tihti otsitud tõlgendusi lähtudes modernisatsiooniteooriatest, on ka see uurimussuund seotud sotsioloogiaga. Eesti, Läti ja Leedu Laulvate Revolutsioonide käigus oli massiteabevahenditel oluline roll. Seetõttu avaneb meediauuringute läbi võimalus revolutsioonilist protsessi ka üldisemalt vaadelda. Samuti võivad meedia sisu ja tarbimise muutused 1990. ja 2000. aastatel anda olulist teavet poliitika ja väärtuste kiirest muutusest, mis uut iseseisvusaega on iseloomustanud. Taolistele küsimustele pühendatud, ajalooliselt orienteerunud sotsioloogilise uurimustöö tulemusi on avaldatud näiteks koostöös Põhjamaade teadlastega ilmunud artiklikogumikes. Eriti aastal 1997 ilmunud kogumik Return to the Western World (Lauristin & Vihalemm 1997) on leidnud sagedast tsiteerimist; see on ühtlasi esimesi Eesti uurijate katseid tõlgendada 1990. aastate arenguid makroteoreetilisest perspektiivist lähtudes. Autorid toetuvad oma tõlgendustes Ronald Ingleharti postmateriaalsete väärtuste teooriale ning Samuel P. Huntingtoni Eestis suurt tähelepanu ja poolehoidu leidnud arusaamale tsivilisatsioonide kokkupõrkest. Uurimusrühma hilisemas mahukamas uurimusprojektis Mina. Maailm. Meedia (Kalmus jt. 2004) on Huntingtoni arusaamad aga juba kõrvale jäetud. Samas võib sellegi tulemustes ära tunda juba eelmisi uurimusi iseloomustanud tugevusi: tulemuste seostamist laiema teoreetilise tagapõhjaga ja ajaloolise arenguga; vahel üllatavalt, aga alati hoolikalt valitud näitajate kasutamist; rahvusvaheliste võrdluste esitamist; ning informatsioonitihedate lisade pakkumist huvitatud lugejale. Meediauuringute ajaloolist suunda on teise rõhuasetusega jätkanud Maarja Lõhmus (2002), kes on keskendunud nõukogude meediat suunanud kontrollimehhanismide selgitamisele. Oma uurimustes kasutab ta nii semiootilise kui kriitilise diskursuse analüüsi meetodeid. Meedia poliitilist rolli ja poliitilist kallutatust on oma doktoriväitekirjas 4 Põhjaliku ülevaate Eestis tehtud meediauuringutest annab Peeter Vihalemma (2004) artikkel. 10

käsitlenud Raivo Palmaru, praegune (2007) kultuuriminister ja Akadeemia Nord professor. Massiteabevahendid on olnud uurimismaterjali osaks ka muude teemade uurimisel. Sotsiaalsete probleemide diskursust uurinud Mikko Lagerspetz (1996) on kasutanud allikatena muuhulgas ajalehti ja põrandaaluseid ajakirju. Raivo Vetik (1999) on ajakirjanduse analüüsi abil uurinud etniliste identiteetide kujunemist. Noorsoo ja hariduse sotsioloogiat on samuti uuritud juba 1960. aastatest alates. Erakordselt järjepidevalt on jätkunud 1966. aastal alustatud keskkoolilõpetajate longituuduurimise traditsioon. Esimene taoline uuring alustati 1966. aastal Mikk Titma juhtimisel; kogu Eesti NSV keskkoolilopetajate aastakäik intervjueeriti, eesmärgiga saada teavet noorte väärtustest, haridusplaanidest jne. Samade vastajatega tehti veel viis kordusintervjuud umbes viieaastaste vahedega (Helemäe jt. 2000). Samasugune longituuduuring uue vanusekohordiga alustati aastal 1983, seekord võrdleva projektina milles osalesid sotsioloogid Noukogude Liidu 16 erinevast rajoonist. Uurimust on siiamaani jätkatud (praegu peamiselt USA-st pärit rahastamisel), kuigi osalevate uurimusrühmade arv on jäänud väiksemaks kui see oli alguses (Titma 1999: 18). Longituuduuringud on pakkunud võimaluse uurida seoseid selliste tegurite vahel nagu haridus, väärtused, eluplaanid, migratsioon, perekonnasuhted, tööalane karjäär, sissetulekud jne. Lisaks pakub andmestik teavet 1990. aastate alguse kiire sotsiaalse mobiilsuse kohta; uurimus isegi käivitas ajakirjanduses diskussiooni nn. võitjate põlvkonna olemasolu kohta Eestis. Noorsoosotsioloogiliste uurimusteemade hulka on kuulunud noorte väärtushinnangud ning noorte hälbeline käitumine. 1990. aastatel on aga pööratud tähelepanu ka viimati mainitud nähtuse teisele küljele, nimelt sotsialiseerivatele institutsioonidele ja deviantsuse kontrollile. Samas on uurimusmetoodikat täiendatud n-ö. etnograafiliste meetoditega (Strömpl 2002). Noorsoo subkultuurid on uurimusteemana kerkinud esile suhteliselt hiljuti, seoses illegaalsete uimastite tarvitamise uurimisega. Airi-Alina Allaste uurimused osutavad subkultuuriliste normide olulisusele selles, kas noorte katsetused uimastitega viivad probleemse tarbimise ja uimastisõltuvuseni või mitte (Allaste 2006). Rahvastiku elutingimuste uurimine kuulus seegi empiiriliste sotsiaalteaduste tähtsaimate uurimusteemade hulka Nõukogude Liidus. ENSV TA Sotsioloogia sektor teostas 1966. aastal esimese tööealise elanikkonna esindusliku ankeetküsitluse, mille eesmärgiks oli selgitada vastajate töö- ja elutingimusi ning vaba aja veetmise viise. Viieaastaste intervallidega on sama uurimusrühm (praegu TLÜ RASI koosseisus) jätkanud sarnaste küsitluste korraldamist. Kogutud andmestik võimaldab osa küsimuste vastuseid võrrelda rohkem kui kolmekümneaastase perioodi vältel. Andmete abil on analüüsitud suurt hulka erinevaid nähtusi, nagu tööd, majanduslikku toimetulekut, tervist ja seda puudutavaid hoiakuid, vaba aega, kultuuri tarbimist ja kultuurielus osalemist, perekonda ja väärtushoiakuid. Küsitlusandmed on võimaldanud neid seostada erinevate sotsiaaldemograafiliste näitajatega (sugu, vanus, rahvus, haridus, sissetulekud, elukoht). Mh. seoses Soome sotsioloogidega tehtud koostööga vaadeldi tulemusi elulaadi laiemas mõistelises raamistikus; esimesed kontaktid soomlastega said alguse juba 1960. aastate lõpus ja nendel oli oluline osa Eesti sotsioloogide informeerimisel mujal maailmas toimuvast. RASIs töötanud Anu Naruski (1948-1999) juhtimisel täienes elulaadi uurimine 1990. aastatel uute, 11

subjektikesksemate vaatenurkadega. Kui esimese eesmärgina oli kujunenud elutingimusi puudutava usaldusväärse statistika kogumine, lisandus sellele (Østerbergi mõistes sotsioloogilisem ) püüe selgitada ühiskonna liikmete motiive, ressursse ja tegutsemisstrateegiaid kiire sotsiaalse muutuse tingimustes. Tavapärastele ankeetküsitlustele lisaks on viidud läbi avatud intervjuusid, mida on tõlgendatud kvalitatiivselt (Narusk & Hansson 1999). Pärast Anu Naruski lahkumist on uurimusrühm töötanud edasi Leeni Hanssoni juhtimisel. Küsitlusandmeid ja kvalitatiivselt analüüsitud materjale on ühendatud ka nt. sama instituudi uurimusprojektis Eesti väikesaarte elust (Assmuth & Kelam 1998). Varem Tallinna Linnauuringute Instituudis töötanud ja praegu Tallinna Tehnikaülikoolis töötav Katrin Paadam on uurinud elulaadi koduloomise strateegiate seisukohast (Paadam 2003). Oma tulemusi on ta tõlgendanud sümbolilisele interaktsionismile ning Pierre Bourdieu teooriatele toetudes; ta kuulub kvalitatiivsete uurimusmeetodite kõige järjekindlamate rakendajate hulka Eesti sotsioloogias. Dagmar Kutsar (Tartu Ülikool) on uurinud postsotsialistliku muutusega kaasas käinud majanduslike ja sotsiaalsete probleemide mõju perekonnale (nt. Kutsar 1995). Statistikale ja küsitlusandmetele toetudes on ka paljud teised sotsiaalteadlased osutanud kiire sotsiaalse muutuse negatiivsetele mõjudele Eesti suhtelisel makromajanduslikul edu eest on makstud kõrget hinda erinevate sotsiaalsete probleemide näol. Töö ja stratifikatsiooni sotsioloogias on Statistikaameti igaaastane tööjõuuuring saanud paljukasutatud andmestikuks, mis on võimaldanud analüüsida majanduse, tööjõuturu ja haridussüsteemi vahelisi seoseid (nt. Saar 2002). Pärast taasiseseisvumist tekkinud nähtuste hulka kuuluvad mittetulundusühendused ja organiseerunud kodanikualgatus nn. kolmas sektor. Nagu elulaadi uuringute puhul, võib ka siin näha uurimustöö keskme nihkumist. 1990. aastate alguses oli eesmärgiks sektori arvuline kaardistamine (Proceedings, 1993). Hiljem on pööratud üha rohkem tähelepanu mittetulundusühenduste ressursidele, eesmärkidele ja tegutsemiskeskkonnale, seostades uuritavaid nähtusi eelkõige demokraatia kinnistumise ja kodanikeühiskonna tekkimisega (Rikmann 2007; Ruutsoo 2002). Küllalt mahukaks on 1990. ja 2000. aastatel kujunenud rahvussuhete ja etnilise integratsiooni uurimine. Teemat on peetud poliitiliselt oluliseks, ja teadustööd on toetatud nii välismaise kui ka riikliku rahastamisega. Uuritud on rahvusvähemuste demograafiat, erinevate rahvusrühmade identiteeti ja suhtumist integratsiooni (Vetik 1999) ning elanikkonna suhtumist rahvussuhteid ja integratsiooni puudutavatesse küsimustesse. Viimaks on püütud ka hinnata võimalikke poliitilisi strateegiaid etnilise integratsiooni soodustamiseks (Lauristin & Heidmets 2002). Vabariigi Valitsuse poolt 2000. aastal vastu võetud mitte-eestlaste integratsioonikavale viidatakse tihti kui poliitikute ja sotsiaalteadlaste koostöö õnnestunud näitele. Teadlaste ettepanekutele toetumine andis poliitikutele vajalikul hetkel võimaluse pehmendada oma varasemaid legalistlikke ja etnotsentrilisi seisukohti. Samas tuleb märkida, et tööjõuuuringud (Saar 2002) osutavad selliste segreerivate ja vähemuste võimalusi nõrgendavate mehhanismide olemasolule tööjõuturul, millele ei ole pööranud tähelepanu mainitud riiklik integratsioonikava ega ka enamus rahvussuhteid puudutavaid uurimusi. 12

Uueks suunaks on kujunenud soouuringud. Korraldatud on kaks soolise võrdõiguslikkuse alast monitooringut. Eesti Avatud Ühiskonna Instituut on uurinud peresuhteid konfliktide ja vägivalla aspektist. Sotsioloogia teoreetiline areng oli 1960.-1980. aastatel piiratud marksismi-leninismi kohustuslike raamidega. Kui parafraseerida C. Wright Millsi (1959), võib öelda et ka selle näol oli tegemist hiigelteooriaga, mis oma kõikehõlmavuse tõttu ei suutnud anda suuniseid teaduslikule uurimistööle. Praktikas juhindus uurimustöö pigem konkreetsest uurimusülesandest ja -meetodist kui teooriast niisiis jõuti tihtipeale Millsi krititseeritud abstraktse empiritsismini. Teoreetiline diskussioon on Eesti sotsioloogias ka 1990. ja 2000. aastatel jäänud suhteliselt väheseks. Laiemate üldistuste jaoks on 1990. ja 2000. aastatel tagapõhja kõige sagedamini otsitud ühiskondlikku muutust evolutsiooniliselt tõlgendavatest teooriatest. Nende hulgas on mõjukad olnud Ronald Ingleharti väärtuste postmaterialistliku muutuse teooria ning teised moderniseerumise, postmoderniseerumise ning postkommunistliku siirde (transition) teooriad. Elulaadi, sotsiaalsete probleemide ja kultuuri uuringutes on umbes 1990. aastate teisest poolest alates esinenud katseid rakendada sümbolilise interaktsionismi ja sotsiaalse konstruktsionismi teooriaid. Jõudsalt on 2000. aastatel hakanud esile kerkima feministlik teooria ja sootemaatika. Seni domineerinud kvantitatiivsete uurimusmeetodite kõrval on alates 1990. aastate lõpust üha rohkem võetud kasutusele ka kvalitatiivseid meetodeid, mis on sotsioloogiat lähendanud teistele kultuuri uurivatele teadustele. Tõsi küll, kvalitatiivseid materjale on tihti kasutatud pigem illustreerimaks järeldusi, milleni on jõutud kas intuitiivselt või kvantitatiivse analüüsi teel; 2000. aastatest on aga juba rohkem näiteid uurimustest, kus kvalitatiivset analüüsi tehakse süstemaatiliselt, näiteks nn. põhistatud teooria (Strauss & Corbin 1998) vaimus. Kvalitatiivselt analüüsitud andmestikud on tavaliselt kogutud avatud intervjuude teel, aga kasutatud on ka nt. osalusvaatlust (nt. Allaste 2006; Strömpl 2002), autobiograafiaid (nt. Aarelaid 1998; Altnurme 2005; vt. ülevaadet Hinrikus 2003), diskursuse analüüsi (Ruus 2000), rühmaintervjuud ning erinevaid kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete meetodite kombinatsioone. 5. Sotsioloogid ühiskondliku rolli otsingutel Sotsioloogia kui ühiskonda uuriva teaduse olukord oli autoritaarses riigis paratamatult keeruline, ja selle areng otseses sõltuvuses režiimi muudatustest. Eesti sotsioloogia uuema ajaloo jooksul on sotsioloogide ja muu ühiskonna suhe mitu korda ümber kujunenud. 1960. aastatel oma tööd alustanud Tartu Ülikooli teadlased pidasid oma kutsumuseks osaleda ühiskonna ja majanduse ratsionaalses ümber kujundamises. See tähendas ka vähemalt põhimõttelist võimalust ühiskonnateadustel leida arutlusplatvorm, mis erines seni veel ainuvalitsenud ametlikust ideoloogiast. Ühiskonna empiirilist uurimist keelanud takistuste pehmenemine oli suurel määral tingitud majanduse vajadustest, aga selle tagajärjel avanes korraks võimalusi ka muu ühiskonna kriitiliseks analüüsiks. 1975. aasta sündmuste valguses aga osutusid sulaaja lootused illusoorseteks. Kuni hiliste 1980. aastateni oli igasugune ühiskonna empiiriline uurimine hoolikalt kontrollitud ja kindlatele uurimusteemadele suunatud. Võimukandjad kasutasid 13

sotsioloogide uurimustulemusi valikuliselt viisidel, mis aitasid õigustada kehtivat režiimi lugeva publiku silmes, tõestades nõukogude rahva kujunemist, ideelisuse kasvu jne. Poliitiliste rahvaliikumiste tekkimisel 1987. aastast alates said sotsiaalteadlastest jälle aktiivsed ühiskondlikus muutuses osalejad. Paljud nendest olid aktiivsed iseseisvust taastava vabariigi poliitilises elus, alates Isemajandava Eesti kontseptsiooni väljatöötamisest ning lõpetades osalemisega Põhiseaduslikus assamblees ja iseseisva Eesti Riigikogus ja valitsuses. 1990. aastate majanduslik ja poliitiline areng tõstsid esile hulgaliselt sotsiaalseid probleeme, millele sotsiaalteadlased oma uurimustes osutasid. Potsotsialistliku reformipoliitika suunaks oli aga valitud nn. šokiteraapia, mille tagajärgi valitsus ei suutnud või soovinud aktiivse sotsiaalpoliitika abil pehmendada. Kuigi rahvussuhete poliitikas tekkis sotsiaalteadlaste ja valitsuse vaheline koostöö (vt. eel), tunnetasid muudes uurimusvaldkondades töötanud sotsioloogid pigem oma uurimustulemuste ignoreerimist poliitiliste otsustajate poolt. Nagu Margaret Thatcher, paistsid Eesti poliitikud juhinduvad väitest, mille kohaselt ühiskonda ei ole olemas. Sotsiaalteadlaste pettumus poliiliste otsustajate suhtes leidis väljenduse 2001. aasta aprillis avaldatud avalikus kirjas (vt. Postimees, 23. aprill 2001). Kirjale oli alla kirjutanud 26 sotsiaalteadlast, nende hulgas mitu sotsioloogi. Kirjas räägiti karmide sõnadega rahva jagunemisest kaheks Eestiks, millest teine oli ilma jäetud võimalusest enda ja riigi arenguid mõjutada: Kaks kolmandikku Eesti lastest kasvavad üles vaesuses, inimestel puudub elementaarne turvalisus, paljud noored soovivad lahkuda mujale. Poliitika enesekesksus ja ebaeetilisus on muutunud igapäevaseks ja iseenesestmõistetavaks, hägustunud on vastutuse mõiste. Riigi jaoks oluliste majanduslike ja strateegiliste otsuste tegemine toimub ilma nende sotsiaalseid tagajärgi analüüsimata. Raudteede ümber toimunu näitab, et rahvas on marginaliseeritud «tädi Maaliks», kelle arvamust eiratakse isegi teda kõige vahetumalt puudutavates küsimustes. [---] Eesti riigi kesksed institutsioonid ei täida oma funktsiooni. Riigijuhtide elitaarne ja minakeskne käitumine on kujundanud olukorra, kus rahvas ei suuda oma riiki enam tõsiselt võtta. Kirjutajate väitel oli olukorrast väljumiseks vajalik objektiivne kriitiliste valupunktide kaardistamine ehk sotsiaalteaduslik uurimustöö ja selle tulemustega arvestamine. Kiri käivitas mahuka ja ajuti emotsionaalse avaliku diskussiooni eesti ühiskonna ja eesti sotsiaalteaduste olukorra üle. Sotsiaalteadlaste soovitud läbimurret siiski ei saavutatud. Võib ütelda, et sotsiaalteadlased ei ole Eestis õnnestunud ennast samal moel avalike intellektuaalidena ühiskonna poliitilisi ja väärtushinnanguid puudutavate arutluste algatajatena ja nendes aktiivselt osalejatena kehtestama, nagu on juhtunud paljudes pikema demokraatliku traditsioonidega maades. Sotsiaalteadlaste ja poliitiliste otsustajate suhteid tänases Eestis ja Baltimaades on püütud hinnata rahvusvahelise uurimusrühma poolt (Purju jt. 2005). Ühelt poolt näib, et teadlaste ja poliitikute vahelised ametlikud ja mitteametlikud kontaktid on suhteliselt sagedased. Samas ei paistnud sotsiaalteaduslikel uurimustulemustel olevat olnud suurt mõju poliitilistele otsustele. Purju jt. (2005: 25-27) hinnangul võis üheks põhjuseks olla kolme riigi EL liikmelisus (ja sellele eelnenud kandidaatliikme staatus), mistõttu oli paljude poliitikute arvates otsustusvabadus ja seetõttu ka avaliku diskussiooni vajadus mitmes küsimuses piiratud. Teine põhjus oli välismaise uurimusteabe olemasolu, mis ajuti võis vähendada huvi kodumaise teabe vastu. Ootamatult oluliseks osutus aga nõukogude ajast pärit arusaam sotsiaalteaduste ülesannetest. Teaduse empiirilist külge on rõhutatud teoreetilise arvelt; selle 14

ülesandena on nähtud varustada otsustajaid faktide, mitte analüüsiga. See arusaam surub aga poliitilises protsessis nõuandjatena osalevad sotsiaalteadlased üsna kitsasse rolli. Selle püsimises on muidugi süüdi ka sotsiaalteadlased ise. 6. Lõpetuseks Käesoleva peatüki autor on teadlik, et ta selle kirjutamist alustades võttis endale ülesande, mida tema või arvatavasti ka keegi teine ei saa piisaval tasemel täita. Sotsiaalteadused on olnud palju suuremas sõltuvuses poliitilisest olukorrast ja selle asetatud piirangutest kui enamus teisi kultuuri valdkondi. Sellest tulenevalt toimus Eesti NSV-s nii sotsioloogilise mõtte areng kui ka selle võimude poolne ohjeldamine ja kontroll suures osas varjatult. Nõukogude võimu surve ja meelituste risttules pidid sotsiaalteadlased tegema raskeid valikuid, mida tagantjärgi kirjeldades tekib kiusatus kas hukka mõista või õigustada. Aga nagu märgib Georg Simmel, ei ole sotsioloogia ülesandeks kumbki nendest, vaid ainult mõistmine. Täpse pildi saamine toonasest olukorrast nõuaks arhiivimaterjalide uurimist ja intervjuude tegemist sündmustes osalenutega. Tegemist on mahuka uurimistööga, mis seni veel ootab tegijat. Samas jääb iga ajalooline ülevaade puudulikuks ja subjektiivseks. Ei ole olemas totaalset ajalugu, mis hõlmaks viimast kui detaili mis mõne nähtuse või sündmustikuga on seotud. Seetõttu ei ole ka objektiivset ajalugu: iga ajaloolise narratiivi aluseks on teadaolevatest faktidest tehtud valik. Selle peatüki kirjutamisel on tulnud valida, milliseid sündmusi ja teaduslikke saavutusi mainida ja milliseid mitte, ning kuidas üht või teist uurimussuunda rõhutada. Käesolevas raamatus ei ole peetud ka otstarbekaks avaldada väga pikka viidete nimekirja pean seetõttu paljudele tähtsatele töödele jätma viitamata ning suunama lugejat uurimisretkele Internetti, Eesti Teaduse Infosüsteemisse (www.etis.ee). On ka kindlasti olemas fakte, mis veel ootavad avastamist põhjalikuma ja süstemaatilisema uurimuse poolt kui käesolev. Lugeja osaks jääb kirjutamisel tehtud valikute paratamatut subjektiivsust mõista ning teiste, seekord kajastamata jäänud küsimuste tulevasi käsitlusi ootama jääda. Samas usub siinkirjutaja, et ta on sotsiaalteaduste ja eriti sotsioloogia arengust ja hetkeseisust suutnud visandada pildi, mille üldjoonelist elusarnasust enamik Eesti sotsiaalteadlasi tunnistab. Kokkuvõttes võib öelda, et Eesti sotsioloogia on 2000. aastatel märgatavalt mitmekesisem kui varem, ning et küsimuseasetuselt selgesti sotsioloogiliste (Østerbergi sõnastuses niisiis mitte sotsiaalstatistiliste ) uurimuste osa on kasvanud. Võib isegi näha selles ettevalmistumist teadusparadigma vahetumisele (Lagerspetz 2002). Lisandunud on nii uurimisteemade kui ka rakendatud meetodite hulk. Muutuse üheks põhjuseks on kindlasti Eesti teaduse avanemine rahvusvahelistele mõjudele; samas osutab see kogu ühiskonna muutumisele. Nõukogude tüüpi sotsialismi lõpuga on loobutud püüdest majanduse ja ühiskonna arengut tervenisti ülevalt poolt planeerida, ja nii on ka sotsioloogia roll saanud vähem sõltuvaks sotsiaalse insenerikunsti vajadustest. Varem oodati sotsioloogialt vastuseid ette nähtud küsimustele; praegu on üha olulisemaks osutunud selle võime uusi küsimusi püstitada. Ka seetõttu osutub üha olulisemaks ühiskonna teoreetiline analüüs ja laiemate üldistuste tegemine empiiriliste tulemuste alusel. 15