EESTI MAAÜLIKOOL Metsandus- ja maaehitus instituut Geomaatika osakond Talis Pulk, Triin Roosimäe TALLINNA VANALINNA SPRINTORIENTEERUMISE KAARDI KOOSTAMINE Bakalaureusetöö geodeesia erialal Juhendajad Aive Liibusk Sven Oras Tartu 2014
Lõputöö koostasime iseseisvalt. Kõigile töös kasutatud teiste autorite töödele ja andmeallikatele on viidatud. Kinnitame, et anname oma intellektuaalomandi varalised õigused lõputöö tulemuste suhtes üle Eesti Maaülikoolile... kuupäev /nimi / allkiri / kuupäev /nimi / allkiri / Tunnistan lõputöö kaitsmisvalmiks. Juhendaja: Aive Liibusk PhD Juhendaja: Sven Oras Allkirjastatud digitaalselt.. kuupäev /nimi / allkiri / kuupäev /nimi / allkiri /
Lihtlitsents lõputöö salvestamiseks ja/või üldsusele kättesaadavaks tegemiseks Meie, Talis Pulk ja Triin Roosimäe 1. anname Eesti Maaülikoolile tasuta loa (lihtlitsentsi) enda loodud lõputöö Tallinna vanalinna sprintorienteerumise kaardi koostamine, mille juhendajad on Aive Liibusk ja Sven Oras, 1.1.salvestamiseks säilitamise eesmärgil, 1.2.digiarhiivi DSpace lisamiseks ja 1.3.veebikeskkonnas üldsusele kättesaadavaks tegemise eesmärgil kuni autoriõiguse kehtivuse tähtaja lõppemiseni; 2. oleme teadlikud, et punktis 1 nimetatud õigused jäävad alles ka autoritele; 3. kinnitame, et lihtlitsentsi andmisega ei rikuta teiste isikute intellektuaalomandi ega isikuandmete kaitse seadusest tulenevaid õigusi. Lõputöö autorid allkiri allkiri Tartus, 29.05.2014
Eesti Maaülikool Bakalaureusetöö lühikokkuvõte Kreutzwaldi 1, Tartu 51014 Autorid: Talis Pulk, Triin Roosimäe Õppekava: Geomaatika Pealkiri: Tallinna vanalinna sprintorienteerumise kaardi koostamine Lehekülgi: 38 Jooniseid: 13 Tabeleid: 1 Lisasid: 2 Osakond: Geomaatika Uurimisvaldkond: Orienteerumiskaardi koostamine Juhendaja(d): Aive Liibusk, Sven Oras Kaitsmiskoht ja aasta: Tartu, 2014 Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli koostada orienteerumiskaart, mida Eesti Maaülikooli Spordiklubi, saaks kasutada sprintorienteerumissarja Alma Linnasprindi korraldamisel Tallinna vanalinnas. Vajadus selleks tekkis, sest varem kasutatud 2012. aasta kaart keelustati seoses 2016. aastal korraldatava Veteranide MM-iga. Enne kaardi koostamist uuriti sportlikuorienteerumise ajalugu ning kaartide koostamist üleüldiselt. Kaardi koostamist teostati programmiga OCAD 11. Antud bakalaureusetöö tulemus on Tallinna vanalinna orienteerumiskaart. Samuti on töös juttu orienteerumiskaartidest üldisemalt, ka sellest kuidas sportlik orienteerumine alguse sai. Töö üheks osaks on 2012. ja 2014. aasta orienteerumiskaartide võrdlus, milles on välja toodud peamised erinevused kaartide vahel. Praeguseks on käesoleva töö raames koostatud kaarti kasutatud ühel võistlusel ning korraldajatelt saadudu tagasiside põhjal võib öelda, et kaart on hästi koostatud. Kaarti kasutatakse ka tulevastel võistlustel. Märksõnad: orienteerumine, orienteerumiskaart, OCAD 11, linnasprint
Estonian University of Life Sciences Abstract of Bachelor s Thesis Kreutzwaldi 1, Tartu 51014 Author: Talis Pulk, Triin Roosimäe Specialty: Geomatics Title: The compilation of the sprint orienteering map of Tallinn s Old Town Pages: 38 Figures: 13 Tables: 1 Appendixes: 2 Department: Department of Geomatics Field of research: Creating an orienteering map Supervisors: Aive Liibusk, Sven Oras Place and date: Tartu 2014 The aim of this thesis was to create an orienteering map for the Sport Club of Estonian University of Life Sciences. The need for this map arose because of the competition series Alma Linnasprint, which is meant for Estonia s three biggest cities: Tallinn, Tartu and Pärnu. The previously used map, which was made in 2012, was prohibited, because of the Veterans Championship in 2016. Before drawing up the map, we studied the history of orienteering and map making in general. The map compilation was made with program OCAD 11. The result of this Bachelor thesis is Sprint orienteering map of Tallinn Old Town. This paper also discusses orienteering maps in general, including how sport orienteering was initiated. A part of the thesis is a comparison of orienteering maps in 2012 and 2014, where highlights the main differences of these maps are indicated. By now our map was used once in the competition and based on the positive feedback we received from the organizers we can say that the map is well-compiled. Its use will also be continued in the future. Keywords: Orienteering, Orienteering Map, OCAD 11, Linnasprint
Sisukord Sissejuhatus... 7 1. Ülevaade orienteerumiskaartide ajaloost... 9 1.1. Maailma orienteerumiskaartide ajalugu... 9 1.2. Eesti orienteerumiskaartide ajalugu... 11 2. Orienteerumiskaartide koostamine... 13 2.1. Topograafiliste kaartide koostamine... 13 2.2. Orienteerumiskaartide aluskaardid... 15 2.3. Orienteerumiskaartide projektsioonid... 16 2.4. Rahvusvahelised orienteerumiskaardi koostamise nõuded... 17 3. Tallinna vanalinna orienteerumiskaardi koostamine ja kasutamine... 20 3.1. Orienteerumiskaardi ettevalmistamine programmiga OCAD... 21 3.2. Orienteerumiskaardi kontrollimine Tallinna vanalinnas... 26 3.3. Vigade parandamine kaardil... 28 3.4. Valminud orienteerumiskaardi kasutamine... 29 4. 2012. ja 2014. aasta Tallinna vanalinna orienteerumiskaartide võrdlus... 30 Kokkuvõte... 33 Viidatud kirjanduse loetelu... 35 Lisad... 36 Lisa 1. Alma Linnasprindi 16. aprilli etapil kasutusel olnud Tallinna vanalinna orienteerumiskaart (Rada A)... 37 Lisa 2. Alma Linnasprindi 16. aprilli etapil kasutusel olnud Tallinna vanalinna orienteerumiskaart (Rada B)... 38
Sissejuhatus Sportlik orienteerumine on võistlusala, kus tuleb võimalikult kiiresti leida lühim tee punktist A punkti B. Spordialana on orienteerumist harrastatud juba 19. sajandi teisest poolest. Aastatega üha populaarsemaks saanud spordiala harrastatakse ka Eestis väga palju. Üheks populaarseimaks orienteerumisürituseks on Eesti Maaülikooli Spordiklubi poolt korraldatav Alma Linnasprint, mis hõlmab linnatingimustes toimuvat sprintorienteerumise võistlust. Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli Tallinna vanalinna sprintorienteerumiskaardi koostamine. Vajadus sellise kaardi järele tekkis Eesti Maaülikooli Spordiklubil, sest varasemalt kasutusel olnud kaart, mis oli koostatud 2012. aastal, keelustati seoses 2016. aastal Tallinna vanalinnas korraldatava Veteranide MMiga. Eesti Maaülikooli Spordiklubi tutvustas kaardi tegemise võimalust geodeesia kolmanda kursuse üliõpilastele, andes idee koostada see lõputööna. Töö tegemist alustati novembris 2013 ja kaart valmis 1. aprilliks 2014 ning oli esimest korda kasutusel 16. aprillil 2014 hooaja esimesel Alma Linnasprindi orienteerumisvõistluse etapil Tallinnas. Seoses kaardi koostamisega uuriti ka sportliku orienteerumise ajalugu Eestis ja mujal maailmas. Uuriti, millised on olnud nõuded orienteerumiskaartide koostamisel ning milliseid aluskaarte on aegade jooksul kasutatud. Töö on jaotatud neljaks erinevaks peatükiks ning esimeses peatükis keskendutakse orienteerumise ajaloole. Teine peatükk räägib lähemalt topograafiliste kaartide koostamisest ning orienteerumiskaartide aluskaartidest ja projektsioonidest. Lisaks on lähemalt juttu orienteerumiskaartide koostamisel kasutatavatest rahvusvahelistest nõuetest. Kolmandas peatükis kirjeldatakse, kuidas Tallinna vanalinna orienteerumiskaart koostati. Kirjeldatakse, kuidas nägi välja ettevalmistav töö arvutiga ning hilisem välitöö. Samuti on juttu pärast välitöid tehtud kaardi parandamisest ja lõppvormistusest. Selles peatükis 7
on räägitud ka esimest võistlusest, mille käigus kasutati käesoleva töö raames valminud orienteerumiskaarti. Keskendutakse tagasisidele, mis saadi võistluse korraldajatelt. Neljandas peatükis võrreldi 2012. ja 2014. aastal koostatud Tallinna vanalinna orienteerumiskaarte. Eelkõige püüti leida kaartidel kartograafilisi erinevusi, samuti toodi välja orienteerujate jaoks olulised muudatused. Antud töö koostamisel olid suureks abiks juhendajad Aive Liibusk, kes aitas töö teoreetilise poole kokkupanemisel ning Sven Oras, kelle teadmised orienteerumiskaartide koostamisest tegid võimalikuks käesoleva töö valmimise. Kindlasti on tänu väärt Tauri Tilk, kes pakkus võimalust lõputöö raames orienteerumiskaart koostada ning toetas meid igal sammul. Samuti olid suureks abiks Kadri Maaste, kes kontrollis üle töö keelelise poole ning Mihkel Vahtra, kes aitas inglise keelse lühikokkuvõtte koostamisel. Töö koostajad on eelpool loetletud isikutele väga tänulikud nende panuse eest käesoleva töö valmimisel. 8
1. Ülevaade orienteerumiskaartide ajaloost Orienteerumine on tee leidmine võimalikult lühikese aja jooksul punktist A punkti B. Me teeme seda päevast päeva nii tööle ja kooli minnes kui ka sealt ära tulles. Sellele ei mõelda kui orienteerumisele. Orienteerumine spordialana on sarnane tegevus, kus kaardi ning kompassi abil kontrollpunkte läbides tuleb leida kiireim tee raja algusest raja lõppu. Sportliku orienteerumisega on tegeletud alates 19. sajandi teisest poolest. Sellest ajast saati on püütud leida kaarte, mille järgi oleks võimalik võistlusi korraldada. Võistlusi korraldatakse kõikjal, alustades metsadest ja soodest lõpetades linnatänavatega. Tänapäeval korraldatakse võistlusi isegi siseruumides. 1.1. Maailma orienteerumiskaartide ajalugu Teadaolevalt sai orienteerumine spordialana alguse 19. sajandi teisel poolel Rootsis, kui sõjaväelastele korraldati praegustele arusaamadele vastavaid orienteerumisvõistlusi, et neile paremat kutseettevalmistust anda. Orienteerumisest sai populaarne ala ning ka teistes Põhjamaades hakati sellelaadseid võistlusi korraldama. Esimesed teadaolevad tsiviilvõistlused korraldati Norras 1897, Rootsis 1900 ja Taanis 1906. (Kivistik & Raid, 1986; Zentai, 2009) Esimene suurem teadaolev orienteerumisvõistlus peeti Rootsis 1919. aastal, 15 km Stockholmist lõunas. Võistlusest võttis osa 155 inimest. Kohas, kus võistlus peeti, on praegu püstitatud mälestusmärk näitamaks, kus orienteerumine sündis. (Boga, 1997) 1920ndatel oli võistlustel võitmiseks pigem vaja väga head sportlikku vastupidavust mitte aga navigeerimisvõimet. Sellise olukorra põhjustas kaartide ebapiisav täpsus ning see, et kaardistajad polnud paljusid olulisi detaile kaardile kandnud. Orienteerumist peeti ka nii öelda romantiliseks alaks, kus kunagi ei saanud kindel olla, kas valitud tee oli õige või mitte. Inimestele meeldis teadmatus ja üllatusmoment. 9
Skandinaaviamaades, võrreldes teiste maadega, on orienteerumine väga populaarne. Seda eelkõige Rootsis, kus loodi 1936. aastal Rootsi Orienteerumise Föderatsioon (Svenska Orienteringforbundet SOFT) (Boga, 1997). Kuna selle spordialaga on Rootsis tegeletud juba üle sajandi, on nendes maades väga tugevalt juurdunud traditsioonid ja harjumused. Põhjamaade keerukas maapind ning traditsioon topograafiliste kaartide kasutamises on andnud kõva edumaa Vahemeremaade ees. On teada, et maades, kus tegeleti orienteerumisspordiga enne Rahvusvahelise Orienteerumise Föderatsiooni (International Orienteering Federation IOF) asutamist 1961. aastal, kasutati võistlustel ja harjutamistel kohalikke topograafilisi kaarte. 1965. aastal loodi Rahvusvahelise Orienteerumise Föderatsiooni juurde Kaardi Komitee. IOFi Kaardi Komitee (Map Committee of the IOF) asutajaliikmed olid kõik eri riikidest ja tegelesid ise ka orienteerumisega. (Zentai, 2009) Nende põhiliseks tööks sai rahvusvaheliste nõuete koostamine, sest varasemalt kasutatud topograafilised põhikaardid andsid võistlustel alati suure eelise korraldajale, mis ei olnud teiste osavõtjate suhtes õiglane. Uued nõuded pidid muutma võistlused ausamaks. Orienteerumise võistluste jaoks on kasutatud palju erinevaid kaarte. Esimesed kaardid olid enamasti orienteerujate endi poolt koostatud kaardid. Enamikes Skandinaaviamaades ei olnud sobilikud kaardid kättesaadavad, seetõttu olid orienteerujad sunnitud neid ise joonistama. Kaartide mõõtkavad erinesid distantsiti ning esinesid tavaliselt vahemikus 1:20 000 1:40 000. Ida-Euroopa riikides ei olnud alates 1940-ndate algusest võimalik kaarte hankida. Isegi ametnikud ei tohtinud ilma mõõtkava moonutusteta kaarte näha, rääkimata siis tavainimestest. Kaardid, mis olid kättesaadavad, ei vastanud tõelisele olukorrale ning olid esitatud väga suurte moonutustega. Kättesaadava kaardi mõõtkava oli 1: 400 000 või 1: 600 000, kuid info, mida kaardilt lugeda sai, vastas kaardile, mille mõõtkava oli 1: 1 000 000. Alternatiiviks oleks olnud turismikaardid, kuid nende täpsus ei olnud piisav. Selle tõttu püüti leida kaarte, mis olid koostatud enne 1940ndat aastat. Kirjutatud on, et paljud kartograafid, kes ka ise orienteerumisega tegelesid, joonistasid kaarte kalkale ümber ja sellisel moel oli võimalik saada päris täpseid kaarte (1:20 000 1: 50 000). Nõukogude Liidus oli selline tegevus seadusevastane ja rangelt karistatav, kuid ekstreemne olukord nõudis äärmuslikke meetmeid. 10
Suureks probleemiks kujunes kaartide paljundamine võistlusteks. Ainus lihtne meetod kaartide saamiseks oli printida neid must-valge fotona. Värvilise kaardi printimist ei saanud korraldajad endale lubada nii majanduslikel kui ka tehnilistel põhjustel. Esimene värviline orienteerumiskaart, mille koostamisel tehti ka välitöid, avaldati Norras 1950. aastal. (Zentai, 2009) 1.2. Eesti orienteerumiskaartide ajalugu Orienteerumist on Eestis harrastatud juba rohkem kui 80 aastat. See spordiala jõudis Eestisse Soomest, kus seda paljude teiste alade kõrval juba aastaid harrastati. Esimene võistlus korraldati üleriigilisel Kaitseliidu päeval 19. juunil 1926. aastal Pirital. (Viirsalu, 2006) Esimene võistlus oli edukas ja pakkus rohkesti huvi ning järgmine võistlus toimus juba mõni kuu hiljem. Kaardiks kasutati tol ajal kättesaadavaid topograafilisi kaarte, kuhu kontrollpunktid peale märgiti ning siis võistlejatele jagati. Sellised kaardid olid tihti täiesti erineva tasemega ning väljavõtteid võeti igalt poolt kust võimalik. Ometi muutus orienteerumine kiiresti populaarseks alaks ning seda hakati üha rohkem harrastama. 1940. aastast orienteerumise harrastamine Eestis katkes. Nimelt muutus ligipääs kaartidele võimatuks. Maakaardid kas paigutati erifondidesse või lihtsalt hävitati. Kaardid, mida trükiti, olid suurte moonutustega. Orienteerumisvõistlusi selliste kaartidega korraldada ei saanud. Uuesti hakati sportliku orienteerumisega tegelema 1950ndate aastate teises pooles matkamise osana. Matkajad hakkasid õppustel tegema harjutusi, mis vajasid orienteerimisoskust. Esialgu olid ülesanded seotud kompassiga, kuid hiljem võeti kasutusele ka kaart. Esimene sõjajärgne orienteerumisvõistlus peeti 1957. aastal ööl vastu 1. detsembrit Aegviidu-Nelijärve ümbruses. Tookordne võistlus ei olnud päris selline nagu praegusel ajal harjunud ollakse, kuid joosta tuli siiski kaardi järgi ja oli tarvis läbida vajalikud kontrollpunktid. (Viirsalu, 2006; Kivistik & Raid, 1986) 1960ndate keskpaigas said eestlased võimaluse arendada koostööd Soomega. Soomes oli see spordiala märgatavalt rohkem arenenud ning näpunäiteid, mida sellest koostööst saadi, viisid orienteerumise Eestis uuele tasemele. 1968. aastal käisid eestlased Soomes võistlusel. (Kivistik & Raid, 1986) Lüüa saadi suurelt, kuid sellest õpiti palju. Eestis kasutusel olnud kaardid olid ebatäpsed ja vahel püüti olukorda isegi veel keerulisemaks 11
teha, jättes kaardilt ära talusid või sihte. Soome võistlusel nähti aga tõelisi kaarte ja see muutis ka eestlaste suhtumist kaartide koostamisse. Üldiselt ei olnud kaartide kättesaamine võimalik, kuid orienteerumisvõistluste korraldamisega seotud inimesed olid hariduselt geodeedid või kartograafid ning said kaartidele ligi. See võimaldas teha koopiaid. Kaartide ümber joonistamine kalkale oli seadusega keelatud, kuid Eestis vaadati sellest mööda. Ametlik luba orienteerumiskaartide tegemiseks saadi 1967. aastal. Pärast loa saamist hakati valmistama spetsiaalseid kaarte just orienteerumisvõistluste jaoks. See lõi võimaluse nn kaardirevolutsiooniks. Kuuekümnendate lõpust hakati kaarte oluliselt parandama. Saadi aru, et uut kaarti mõjutab aluskaart, seega püüti aluskaarte paremaks muuta. Arne Kivistik, kes uuris Eesti orienteerumiskaartide arengut on öelnud, et kaasaaegseid orienteerumiskaarte hakati valmistama aluskaartide parandamise ja ümberjoonistamisega. (Viirsalu, 2006) 1970- ndatest aastatest muutus kaartide parandamine valdavaks tegevuseks. Seitsmekümnendateks aastateks oli Eesti orienteerumine arenenud selliseks nagu oli kõne all olev spordiala naaberriikides põhja pool. Orienteerumisega hakkas tegelema üha enam rahvast. 1978. aastal loodi Tartus esimene orienteerumisklubi nimega Ilves. 1988. aastal hakati tegema ettevalmistusi astumaks Rahvusvahelise Orienteerumiseföderatsiooni liikmeks. Pingutusi ei saatnud edu, kuid seoses Eesti riigi taasiseseisvumisega võeti Eesti Orienteerumise Liit (EOL) 1991. aastal IOFi liikmeks. (Viirsalu, 2006) Pärast seda on orienteerumine Eestis ülesmäge liikunud. Praeguseks on Eestis registreerinud juba 31 erinevat orienteerumisklubi. Võistluseid korraldatakse erinevatel aladel. On nii jalgsi, ratta kui ka suusa orienteerumist. Jalgsi orienteerumise üheks vormiks on sprintorienteerumine. Tegemist on võistluse tüübiga, mida korraldatakse enamasti asulates ja parkides. Rajad on lühikesed ja võistlused toimuvad kiiresti võitja aeg jääb 12 15 minuti vahele. Eestis on üheks suurimaks sprintorienteerumise võistlussarjaks Alma Linnasprint. See on kujunenud 2007. aastal alguse saanud spordiprojektist, mille mõtlesid välja Tartu Ülikooli kehakultuuri teaduskonna tudengid. 2013. aastast hakati võistluseid korraldama Tallinnas ning 2014. aastal korraldatakse esimene võistlus ka Pärnus. 12
2. Orienteerumiskaartide koostamine Palju on vaieldud teemal, kui täpseks ja usaldusväärseks võib orienteerumiskaarte pidada. Siiski väidetakse, et orienteerumiskaardid on tihti isegi täpsemad kui topograafilised kaardid. Topograafiliste kaartide koostamisel alustatakse kaardi koostamist alusmaterjalide ja projektsioonide valikust. Orienteerumiskaartide puhul kasutatakse aluskaardina põhikaarte. Kuna orienteerumiskaartidel ühtne projektsioon puudub, siis jääb koostatav kaart aluskaardiga samasse projektsiooni. Samuti on orienteerumiskaartide koostamise jaoks välja antud kindlad nõuded. Vastavad nõuded on loodud IOFi Kaardi Komitee poolt ning kõik praegusel ajal kasutusel olevad kaardid peavad vastama nendele nõuetele. 2.1. Topograafiliste kaartide koostamine Kaardiks nimetatakse mingi kindla maa-ala piiritletud ruumiliste nähtuste graafilist seletust. Kõik nähtused ja nende vahelised seosed tuleb väljendada võimalikult arusaadavalt ning täpselt. Ühtlasi on kaart reaalsuse vähendatud mudel, milles kasutatavad sümbolid moodustavad kogumi mingist maa-alast. Esimesed teadaolevad kindlate matemaatiliste alustega kaardid valmisid 2. sajandil pkr Vana- Kreeka teadlaste poolt. Traditsioonilisel ehk paberkaardil on kõik informatsioon korraga nähtav, ruumiandmed on kindlas projektsioonis ning mõõtkavas. Paberkaardil jäävad ka leppemärgid muutumatuteks. Lisaks paberkaardile on olemas ka digitaalkaart ehk arvutikaart. See on interaktiivne ja dünaamiline, mille tulemusena saab kasutaja vastavalt oma vajadustele kaarti ise ümber korraldada. Võimalik on muuta kaardi mõõtkava ning lisaks sellele vahel ka leppemärke, kaardile kuvatavaid kirjeid ja isegi kaardiprojektsiooni. 13
Kaardiprojektsiooniks nimetatakse meetodit, mille käigus esitatakse kumer pind tasapinnal ehk siis kahemõõtmelisel pinnal. Näiteks Eesti Põhikaart on L-Est97 projektsioonis, mis on ühtlasi ka Eestis ametlikuna kasutatav projektsioon. Antud projektsioon tugineb Lamberti konformsel koonilisel projektsioonil. Teise näitena võib tuua Eesti Baaskaardi, mis on TM-BALTI projektsioonis ja põhineb Mercatori konformsele põiksilindrilisele projektsioonile. (Suurna & Sisas, 2012) Topograafilisel kaardistamisel alustatakse tavaliselt projekti loomisest, milles pannakse paika eesmärk, milleks ja mida soovitakse kaardistada. Pärast eesmärgi püstitamist tehakse ettevalmistused. Põhikaardi koostamisel alustatakse aeropildistamisest. Selle tulemusel saadakse aerofotod, millest töötlemise järel saavad ortofotod. Edasiseks tööks oli andmete kaardile kandmine. Näiteks põhikaardi digitaalsele versioonile peavad olema kantud kõrgusandmed ja nähtuste grupid, kuhu kuuluvad pinnamood, veekogud ning hüdrograafilised rajatised, kõlvikud, ehitised, tehnovõrgud. Samuti tuleb kaardile kanda riigipiir ja ajutine kontrolljoon. Põhikaardile on märgitud ka aadressid ja kohanimed. Erinevalt digitaalkaardist kantakse põhikaardi trükikaardile riikliku geodeetilise võrgu punkte, riigipiirimärke, maakonna- ja haldusüksuste piire, kinnismälestisi ja muinsuskaitsealasid, samakõrgusjooni ning tuletõrje veevõtukohti. Kui digitaliseerimise faas on lõppenud, kontrollitakse kaart välitööde käigus üle ning valmistatakse trükiks ette. Orienteerumiskaartide koostamine käib üldjoontes samamoodi. Kui põhikaardi koostamisel tehakse kõigepealt aerofotod ning neist ortofotod, mis on aluseks põhikaardile, siis Eesti orienteerumiskaartide koostamisel kasutatakse aluskaardina põhikaarti. Samuti kasutab orienteerumiskaart põhikaardiga sama projektsiooni. Öeldakse, et orienteerumiskaart on täpsem kui põhikaart, kuid tuleb täpsustada, et orienteerumiskaarte tehakse oluliselt väiksema maa-ala kohta. Selle tõttu on kaardil olevat informatsiooni kergem kontrollida. Samuti uuendatakse topograafilisi kaarte tavaliselt 10-12 aasta tagant ning siis keskendutakse pigem ilmselgetele situatsioonimuudatustele (näiteks uued sidemastid, hooned, rajatud tööstusalad jne), siis orienteerumiskaarte täiendatakse enne igat uut võistlust. Kõik, mida inimene võib looduses näha, peab olema kaardil kajastatud. Kõrvutades topograafilisi kaarte 14
orienteerumiskaartidega, siis saab öelda, et viimased on palju ajakohasemad, detailsemad ja kogu pindalalt põhjalikumalt läbi töötatud. (Remm & Raid, 2012) 2.2. Orienteerumiskaartide aluskaardid Orienteerumiskaartide täpsus sõltub suures osas kasutatud aluskaardi täpsusest. Kui aluskaart on ajakohane ja vastab olukorrale looduses, siis on orienteerumiskaarti oluliselt kergem koostada. Orienteerumiskaartide aluskaartidena kasutatakse tavalisi topograafilisi kaarte, sest neilt leiab palju teavet. Suur osa sellest teabest orienteerumiskaardi koostajale aga huvi ei paku, see on ka üheks miinuseks topograafiliste kaartide kasutamisel. Samas informatsioon, mida orienteerujad vajaksid on esitatud ebapiisavas mahus, nt reljeef. Kajastamata on maastiku läbitavus või on topograafiline kaart üleküllastatud asustuse ja teedega. (Kivistik & Raid, 1986). Kui topograafilisel kaardil on mõni viga (looduslikud nähtused, millele nii palju tähelepanu ei pöörata, näiteks soode piirid, reljeefi üksikud vormid) võib see jääda looduses liikujale märkamata. Isegi kui viga märgatakse, ei kanta seda umbisikulisele ametkonnale ette. Seevastu viga orienteerumiskaardil saab kaardistajale kiiresti teatavaks. Aluskaardilt saadavast informatsioonist sõltub hiljem välitööde tegemise maht. Välitöö on orienteerumiskaartide koostamisel üks suur osa, seda isegi juhul kui kasutatakse väga head hiljuti tehtud aluskaarti. Sõltuvalt aluskaardi kvaliteedist veedavad orienteerumiskaartide koostajad välitöödel 20-30 tundi ühe ruutkilomeetri kohta. Välitöödele kuluvat aega mõjutab ka koostatava kaardi mõõtkava, mis omakorda sõltub orienteerumise tüübist. Mida suurem on koostatava kaardi mõõtkava, seda rohkem kulub aega looduses. See tähendab, et sprintorienteerumisel kasutatavate kaartide puhul kulub igale ruutkilomeetrile rohkem aega, kui näiteks suusatamisel ja mägijalgrattaga orienteerumisel kasutatavate kaartide puhul. Aluskaartidena on tavaliselt kasutusel riigi topograafilised kaardid, sest enamasti on vastava kaardi mõõtkava sobilik. Maades, kus topograafiliste kaartide suurim mõõtkava on liiga väike, püüavad kaardistajad leida alternatiive. Sellisel juhul saab kasutada aerovõi ortofotosid ning on ettevõtteid, kus koostakse stereofotogramm-meetrilisi plaane. 15
Skandinaavias on ettevõtteid, mis tegelevad just orienteerumiskaartide koostamiseks vajalike aluskaartide tootmisega. Jalgsi orienteerumisel kasutatavate kaartide mõõtkava jääb vahemikku 1:10 000 1:15 000. Aluskaart, mis sobiks sellises mõõtkavas kaartide koostamiseks peaks olema 1:10 000 või isegi 1:5 000. Paljudes maades pole aga sellise mõõtkavaga kaardid üle riigi kättesaadavad, eriti veel metsaga kaetud aladel, mida orienteerumisvõistluste korraldamiseks enim kasutatakse. Sportliku orienteerumise üheks vormiks on sprintorienteerumine, mille kaartide koostamisel sobivad aluskaartideks suure mõõtkavaga topokaardid või katastrikaardid. Aluskaartide mõõtkavad peaksid jääma vahemikku 1:1 000 1:5 000. (Zentai, 2009) Kuna sprintorienteerumise jaoks kasutatavad alad on linnad ja pargid, siis on suur tõenäosus, et nende alade jaoks on parajas mõõtkavad aluskaart olemas. Sellegi poolest on tähtis meeles pidada, et informatsioon aluskaardil on vaid peaaegu täpne; enamik orienteerumiskaardi jaoks vajalikust informatsioonist pole aluskaardile pandud ja on näha vaid looduses. Aluskaartidena saab kasutada ka erinevaid teenuseid veebist. Sellised rakendused on näiteks Google Earth/Maps, NASA World Wind. Seda muidugi eeldusel, et pildid on kättesaadavad suure resolutsiooniga. Eestis saab orienteerumiskaardi koostamisel aluskaardina kasutada Eesti Põhikaarti, mida saab kergesti alla laadida Maa-ameti geoportaalist (geoportaal.maaamet.ee). 2.3. Orienteerumiskaartide projektsioonid Orienteerumiskaardid on tavaliselt aluskaardiga samas projektsioonis. Projektsioonid on aja jooksul ka riigisiseselt muutunud. Eestis kasutati 1970. aastate keskpaigast aluskaartidena Gauss-Krügeri projektsioonis NL 1:10 000 topograafilisi kaarte ning 1990. aastate teisest poolest Lambert-Est (L-Est97) projektsioonis põhikaarte ja ortofotosid. (Remm & Raid, 2012) Veel 20 aastat tagasi alustati orienteerumiskaardi joonistamist aluskaardi kilomeetriruudustiku konstrueerimisega, pärast 1990ndaid olukord muutus ning nüüd on enamike orienteerumiskaartide digiversioonid põhikaardi koordinaatsüsteemis (tugineb 16
ellipsoidile GRS-80, Euroopa referentssüsteemile EUREF-89 ja Lamberti konformsele koonilisele projektsioonile) ning on seetõttu ühendatavad kõigi teiste samas koordinaatsüsteemis olevate kaartide ja andmetega. Seega võib öelda, et orienteerumiskaart on alati kindlas projektsioonis, kui selle tegemisel pole aluskaardina kasutatud suure moonutusega kaarti. Kui aga aluskaart on suurte moonutustega olnud, siis on tegemist orienteerumiskaardiga, millel puudub projektsioon. 2.4. Rahvusvahelised orienteerumiskaardi koostamise nõuded Enne rahvusvaheliste nõuete koostamist toimusid orienteerumisvõistlused nende kaartide järgi, mis olid parasjagu kättesaadavad. Orienteerujad tegid ise kaarte ja kuna reegleid kaartide tegemiseks polnud, siis oli igal kaardistajal nö oma käekiri. Seetõttu olid rahvusvahelistel võistlustel eelised just korraldaja maa võistkondadel. Rajal mängis otsuste tegemisel rohkem rolli juhus ja hea õnn, mitte kaardi lugemise oskus. Sellises olukorras oli keeruline suurvõistlusi korraldada ning selle tõttu tuli kaartide koostamiseks luua ühtsed reeglid. 1965. aastal loodi IOFi ehk Rahvusvahelise Orienteerumise Föderatsiooni (International Orienteering Federation IOF) juurde Kaardi Komitee, mis koosnes viie eri riigi esindajatest (Norra, Soome, Rootsi, Taani, Šveits), kes kõik olid nii kartograafid kui ka orienteerujad. (Zentai, 2009) Kaardi Komitee ülesanne oli välja töötada nõuded orienteerumise Maailmameistrivõistluse kaartidele. Tähtsaim oli, et kaardid oleksid uued, et kõik osalejad saaksid kasutada neid esimest korda. Samuti pidi saama neilt välja lugeda iga maapinna detaili. Esimesed rahvusvahelised nõuded orienteerumiskaartidele (International Specifications for Orienteering Maps ISOM) ilmusid 1969. aastal (Dresen, 2000). Sel ajal ei olnud need niivõrd nõuded kuivõrd soovitused, kuid sisaldasid siiski päris konkreetseid ettekirjutisi. Tähtsaimad neist puudutasid mõõtkavasid ja värve. Näiteks kollane tähendab jooksmiseks avatud maa-alad ja roheline, hall ning must on jooksmiseks keelatud maa-alad. Olulise suurusena oli välja toodud ka mõõtkava (1:20 000 või 1:25 000) ja 17
samakõrgusjoonte intervall (5 m), mis sõltuvalt maastikust võis muutuda (lubatud oli nii 10 kui ka 2,5 meetrit). (Dresen, 2000; Zentai, 2009) Järgmised ISOM nõuded ilmusid 1975. aastal. Need olid ühed esimesed nõuded, mida hakati kasutama kõigi rahvusvaheliste võistluste korraldamisel. Võrreldes esimeste nõuetega, liigitati selles väljaandes leppemärgid viide erinevasse gruppi, mida kasutatakse siiani. Kolmas ISOM väljaanne ilmus 1982. aastal ja oli ISOM 1975 parandatud versioon, mille suurimad muutused olid mõõtkavas ja läbitavuse märkimises. (Dresen, 2000) 1990. aastaks anti välja neljandad ISOM nõuded, mis pole enam soovitused vaid selged nõuded, kuidas orienteerumiskaarte koostada. Kolmekümne aasta kogemuste ja testide tulemusel oli ISOM 1990-s 105 erinevat leppemärki ja mõõtkavad erinevat liiki võistluste jaoks. ISOM 1990 oli usaldusväärne alus ausate võistluste korraldamiseks, võistluste korraldajatele selge sõnum, millised on nõuded kaartidele. Orienteerujatele andis ISOM 1990 ettekujutuse, mida kaardilt oodata ja kuidas võistlusteks ette valmistuda. (Dresen, 2000) 2000. aastal anti välja viimane ISOM versioon. Olid tekkinud uued võimalused kaardistamiseks ja printimiseks ning selle jaoks oli vaja vanu nõudeid natukene kohendada. Erinevate orienteerumise liikide jaoks oli samuti vaja välja töötada erinevaid nõudeid. ISOM 2000 tõi kõik selle välja. Oluliselt suuri muutusi ISOM 2000 võrreldes ISOM 1990-ga ei ole. Kuna kaardistajad ja orienteerujad on harjunud vanemate nõuetega, ei saanud sisse viia väga kardinaalseid muutusi. Suurte muutuste sisse viimisele peaks eelnema pikk ja ülemaailmne treening. Samuti peaks kaitsma vanemaid kaarte ja nende tarvis sisse viidud investeeringuid. ISOM 2000 nõuded on kohandatud kaartide koostamiseks arvutiga. Samuti on juhend nelja põhivärviga printimise jaoks. Ka hakati koostama nõudeid erinevat liiki orienteerumiskaartide koostamiseks. Näiteks sprintorienteerumise kaardi nõuded (International Specification for Sprint Orienteering Maps ISSOM) loodi 2006. aastaks ning võrreldes ISOM 2000 on seal mõned väikesed erinevused. Samas on need asjad, mida tavalises orienteerumises ei ole ning peavad eraldi välja toodud olema. Näiteks on maastikul olevaid funktsioone linnas või pargi aladel rohkem kui tavaliselt metsa aladel. Seetõttu on ISSOM nõuetes rohkem piktograafilisi ja vähem punktilisi sümboleid. 18
Käesoleva töö raames koostati sprintorienteerumise kaart ning nõuded, mida järgiti olid sprindi orienteerumiskaardi nõuded ISSOM 2006. (orienteering.org/resources/mapping) 19
3. Tallinna vanalinna orienteerumiskaardi koostamine ja kasutamine Antud töö eesmärk on Tallinna vanalinna orienteerumiskaardi koostamine. Eesti Maaülikooli Spordiklubil tekkis vajadus uue Tallinna vanalinna sprintorienteerumiskaardi järele. Varem kasutusel olnud 2012. aasta kaardi kasutamine võistluste korraldamisel keelustati, kuna seda kasutatakse 2016. aastal toimuval Veteranide MMil. Kaardistatava ala piirkond oli Tallinna vanalinn, mida ümbritsevad Pärnu maantee, Rannamäe tee ning Mere-, Kaarli- ja Toompuiestee (Joonis 1). Antud ala pindala oli ligikaudu üks ruutkilomeeter. Joonis 1. Kaardistava ala piirkond Tallinna vanalinnas (Allikas: Maa-amet) 20
Töö teostamisel oli kolm põhilist etappi. Esiteks tehti kõik ettevalmistavad tööd, et saaks minna välitöödele. Ettevalmistus sisaldas endas kaardi mustandi tegemist digitaliseerimise teel. Teiseks teostati välitöid Tallinna vanalinnas, mille käigus lisati puudu olevaid objekte ning muudeti situatsiooni nii nagu see oli reaalselt linnas. Kolmandaks koostati pärast välitöid kaardi puhtand. Viimane protsess kaardi koostamisel sisaldas kõigi muudatuste ning varasemalt ära jäänud objektide peale kandmist. 3.1. Orienteerumiskaardi ettevalmistamine programmiga OCAD Programm OCAD on loodud erinevate kaartide koostamiseks. Käesolevas töös kasutati programmi orienteerumiskaardi koostamise väljundit (Joonis 2). Joonis 2. Programmi OCAD 11 Orienteering Standard ekraanivaade Programmi lihtsa ülesehituse, joonistusfunktsioonide ja valmissümbolite tõttu on võimalik kaarte koostada erinevate graafiliste allikate ja taustadega. Kõnealune programm on kõige uuem OCAD versioon ning selle omandas Eesti Maaülikooli Spordiklubi. Käesolevas töös kasutati programmi OCAD 11 Orienteering Standard, mis on programmeeritud konkreetselt orienteerumiskaartide koostamiseks. (ocad.com) Programmil OCAD on ka mitmeid teisi väljundeid. Sellega on võimalik joonistada näiteks erinevate mõõtkavadega topograafilisi kaarte, linna-, turismi-, 21
arheoloogilisikaarte. Võimalik on koostada ka golfiradade ja ilmakaarte. Igas valikus on olemas kaardi kategooriale vastavad leppemärgid. OCAD 11 on suhteliselt lihtne programm, kui omatakse eelnevalt AutoCad programmi kasutamise kogemust. Kaardi koostajatel puudus igasugune ettevalmistus vastava programmiga töötamiseks, kuid AutoCad programmi kasutamist oldi varasemalt proovitud. Pärast programmi arvutisse installeerimist algas kaardi koostamise protsess. Programmist valiti käsk New ehk uus töö ning järgnevast valikust määrati kindlaks, mis kaarti soovitakse koostada. Valituks osutus sprintorienteerumiskaart mõõtkavas 1:5000 (Joonis 3). Joonis 3. Mõõtkava valimine sprint orienteerumiskaardile programmis OCAD 11 Järgmine töö oli LIDAR andmete kaardile kandmine. LIDAR (LIght Detection And Ranging) andmed on laserskanneerimise teel saadud kõrgusandmed. LIDAR andmetega 22
töötamisel kasutati Tarmo Klaari koostatud programmi LIDARI konverter, mis sorteeris LIDAR andmete tekstifailist vajalikud andmed ning salvestas need.xyz formaati. Viimasena salvestatud fail imporditi OCADi ning programm koostas.ocddem formaadis kõrgusmudeli. Antud kõrgusmudel avati programmis OCAD, pärast mida kasutati käsku Create contour lines ehk koosta kontuurjooned ning ilmuvasse aknasse sisestati sobivad kõrgushorisontaalide vahed (2,5 meetrit). Kõik eelnev tehtud, siis genereeris programm vajalikud kõrgusjooned ekraanile õigete koordinaatidega (Joonis 4). Joonis 4. LIDAR andmete põhjal koostatud kõrgushorisontaalid Tallinna vanalinnas Edasi otsiti Maa-ameti geoportaalist välja Tallinna vanalinna kohta käivad ortofotod (Joonis 5) ning põhikaart (Joonis 6). Need laeti sealt salvesta kaardipilt käsuga.jpg formaadis arvutisse ning lisati OCADi aluskaartideks. 23
Joonis 5. Käesolevas töös aluskaardina kasutatud ortofoto. Ortofotol olevad sinised jooned tähistavad 1:2000 kaardivõrku. (Allikas: Maa-amet) Joonis 6. Käesolevas töös aluskaardina kasutatud põhikaart. Põhikaardil olevad sinised jooned tähistavad 1:2000 kaardivõrku. Geoportaalist alla laetud ortofotol ning põhikaardil oli varem peale märgitud 1: 2 000 kaardivõrk, mis vastas OCADi programmis olevale kaardivõrgule. Koordineerimiseks kasutati kaardivõrgu ristumisi. Näiteks põhikaardi koordineerimisel avati vastav.jpg fail OCADi programmis, kus tõsteti pildil olev kaardivõrk kohakuti programmis oleva kaardivõrguga. Oluline oli, et pildil oleva ja programmis oleva võrgu joone koordinaadid ühtiksid. Aluskaartide pealt hakati hooneid, teid, muruplatse ja kõiki teisi objekte kaardile kandma, kasutades digitaliseerimise põhimõtet. Igale objektile on OCADis olemas oma 24
leppemärk, mis vastab ka sprindi orienteerumiskaartidele loodud rahvusvahelistele nõuetele (Joonis 7). Joonis 7. Programmis OCAD 11 Orienteering Standard kasutusel olnud leppemärgid ja nende seletused Leppemärgid on grupeeritud ISSOM nõuetes. Esimeseks grupiks on reljeef. Sinna kuuluvad kõik leppemärgid, mis mingil moel väljendavad reljeefi, alustades samakõrgusjoontest lõpetades kivide, kaljude ja koobastega. Teise gruppi kuuluvad kõik veega seotud leppemärgid. Kolmandas grupis olevad leppemärgid kirjeldavad maastikku ja selle läbitavust. Kõige suurem grupp leppemärke on neljas ehk rajatised. Sinna kuuluvad näiteks tee leppemärgid, samuti hooned, trepid ja liinid. Viiendaks grupiks on tehnilised leppemärgid, mis on olulised detailid ka topograafilistel kaartidel. Viimaseks ehk kuuendaks grupiks on rajamärgid. Need kantakse kaardile pärast orienteerumisraja valmimist, näidates näiteks raja algust, lõppu ja vahepealseid kontrollpunkte. 25
3.2. Orienteerumiskaardi kontrollimine Tallinna vanalinnas Pärast digitaliseerimise lõpetamist prinditi kaart välja, et minna seda koha peale üle kontrollima. Järgnev tegevus oli vajalik, sest põhikaardilt ja ortofotodelt ei olnud võimalik kõike kaardile kanda. Enne Tallinna vanalinna minekut tuli välja prinditud kaardilehtedele kleepida kalkad, millele oli mugav erinevusi märkida. Paljud orienteerujad kasutavad kontrollides mitut erinevat värvi, kuid käesolevas töös kasutati kontrollimise käigus vaid harilikku pliiatsit. Erinevate värvide kasutamine on kasulikum metsa alade kaartide koostamisel, kus erinevate pindade läbipääsetavust on kergem märkida värvitoonidega. Linna aladel on rohkem piktograafilisi sümboleid ja neid saab lihtsalt märkida ka ühe värviga. Uute objektide kaardile kandmiseks kasutati kompassi Silva Expedition 4 (Joonis 8) ja laserkaugusmõõturit Leica Disto A6 (Joonis 9). Joonis 8. Kasutusel olnud kompass (Allikas: Silva) Joonis 9. Kasutusel olnud laserkaugusmõõtur (Allikas: Leica) Paranduste kaardile märkimisel tuli kõigepealt alustada objekti asukoha kindlaks tegemisest. Selleks suunati kompassiga objektile ja kui nõel paigale jäi, keerati kompassi 26
karp nii, et seal olevad jooned oleksid paralleelsed kompassi nõelaga. Järgmisena asetati kompass kaardile nii, et kaardil olevad põhja-lõuna suunalised jooned oleksid paralleelsed kompassi karbil olevate joontega. Samuti pidi kompass asetsema kaardil nii, et kompassi serv näitaks suunda objektini. (Kivistik A., 1997) Kui objekti suund kaardil oli määratud, tuli mõõta kaugus. Selleks kasutati Leica Disto A6, millega suunati objektile ning saadud kaugus arvutati vajalikku mõõtkavva. Kasutades kompassi plaadi serval olevat joonlauda, sai vahemaa korrektselt kaardile kantud. Lisaks uute objektide lisamisele kontrolliti üle ka eelnevalt põhikaardilt või ortofotolt peale kantud objektid. Juurde lisati väga palju puid, põõsaid, pinke, monumente, lillepeenraid, kõnniradasid, tarasid ja katusealuseid. Kindlaks tehti ka kõigi läbikäidavate kangialuste asukohad. Kõik muudatused kanti kaardistuskilele (Joonis 10), mis kleebiti eelnevalt koostatud ning välja prinditud aluskaardile. Joonis 10. Aluskaart koos kaardistuskile ja parandustega Tallinna vanalinnas kulus kaardi kontrollimiseks ligikaudu viisteist tundi. Tegelikkuses kulub nii suure mõõtkavaga (1:5 000) kaardi puhul kontrollimisele ligikaudu 30 tundi 1 km 2, kuid antud töö koostajad töötasid ala paaris läbi ning said seetõttu kiiremini valmis. 27
3.3. Vigade parandamine kaardil Pärast Tallinnas käimist skaneeriti kaardistuskiled koos aluskaartidega arvutisse. Kalkad jäeti skaneerimise ajal täpselt samamoodi kaartidele peale nagu nad sinna alguses kinnitati. Pärast piltide arvutisse saamist lisati need taas OCADi aluskaardiks ning selle põhjal sai Tallinnas tehtud muudatused koostatavale orienteerumiskaardile kanda. Kõige rohkem tuli muudatusi sisse viia parkides. Paljudes kohtades oli vale puude arv, mõned teerajad olid puudu ja mõned olid üle. Suuri muudatusi tuli teha ka sisehoovides. Mõnes kohas tuli varem läbipääsetavana märgitud sisehoov läbipääsmatuks teha ning vastupidi. Eelnevalt oli jäänud märkimata palju aedu ja müüre. Pärast paranduste sisseviimist tuli LIDAR andmeid kasutades teha uued kõrgusjooned. Selleks joonistati kõik kaardile minevad kõrgusjooned üle. Esialgsed kõrgusjooned, mis olid LIDAR andmete põhjal tehtud, olid liiga nurgelised ning ei sobinud orienteerumiskaardile, seetõttu tuli need laugemaks teha. Samuti ei tohtinud samakõrgusjooned olla üksteise peal. Selleks tuli mõnes kohas jooni harvendada ning laiali tõsta. See ei muutnud kaardi täpsust aga muutis loetavust paremaks. Viimase asjana kaart vormistati. Kaardile lisati pealkiri, mõõtkava, horisontaalide vahe ja koostajate nimed (Joonis 11). Joonis 11. Lõputöö käigus valminud Tallinna vanalinna orienteerumiskaart 28
3.4. Valminud orienteerumiskaardi kasutamine Esimene võistlus 2014. aastal koostatud Tallinna vanalinna orienteerumiskaardiga toimus 16. aprillil. Kaart valmis aprilli esimesteks päevadeks, andes nii piisavalt aega raja tegemiseks. Võistluste tarbeks märgiti maha kaks erinevat rada. Kuna stardiintervall oli 30 sekundit, siis olid erinevad rajad vajalikud, et võistlejad ei hakkaks üksteise järel jooksma. Ühel rajal jooksid mehed, segapaarid, gümnaasiumi tüdrukud ja põhikooli poisid (Lisa 1). Teisel rada jooksid naised, pered, gümnaasiumi poisid ja põhikooli tüdrukud (Lisa 2). Võisteldi neljas erinevas võistlusklassis: põhiklass, gümnaasiumiõpilased (10.-12. klass), põhikooliõpilased (kuni 9. klass k.a.) ja pereklass (lapsevanem(ad) ühe või enama kuni 10 aastase lapsega). Põhiklassis toimus jagunemine mees-, nais- ja segapaarideks. Ka põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastel oli eraldi arvestus meestele ja naistele. 16. aprilli võistlusel oli kõige suurema võistlejapaaride arvuga esindatud segapaarid. Selles klassis võistles kokku 27 paari. Ka pereklassis oli osalejaid palju, kokku 25 erinevat perekonda. Naiste paare oli võistlemas 24 ja meeste paare 14. Gümnaasiumi ja põhikooli astmes oli võistlejaid vähem. Gümnaasiumi meespaare oli kuus ja naispaare seitse. Põhikooli astmes oli vastav näitaja neli ja viis. Koolide osaluse vähesust saab põhjendada sellega, et Tallinnas toimub üritus alles teist aastat ning kooliõpilaste hulgas ei ole ala veel suurt populaarsust kogunud. Tartus, kus Alma Linnasprinti on juba mitu aastat korraldatud, on koolide osalus palju suurem. Võistluse korraldajad kaardi kohta midagi negatiivset ei kuulnud. Üldiselt jäädi kaardiga rahule. Kindlasti on koostatud kaardil vigu ja alati on võimalus midagi teistmoodi teha, kuid pisiasju saab muuta ka enne võistluseid. Tõnu Raid on selle kohta öelnud, et orienteerujad väidavad, et kehval kaardil on autori nägu, heal kaardil maastiku nägu (Viirsalu, 2006). 29
4. 2012. ja 2014. aasta Tallinna vanalinna orienteerumiskaartide võrdlus 2014. aastal valminud kaardiga võrdlemiseks kasutati 2012. aastal koostatud orienteerumiskaarti (Joonis 12), sest vanemat Tallinna vanalinna kohta koostatud kaarti pole. Sprintorienteerumine on Eestis suhteliselt uus ala ja seetõttu on kõik olemasolevad kaardid koostatud viimaste aastate jooksul. Joonis 12. 2012. aasta Tallinna vanalinna orienteerumiskaart Kindlasti on uue ja vana kaardi peal erinevusi, seda sellepärast, et kaardi koostajad on erinevad isikud ning igaühel on oma nägemus situatsioonist looduses. Samuti mängib rolli kaardi koostajate kogemus. Oluline on märkida, et kaardid tehti erinevatel aastaaegadel ning seegi on põhjustanud palju erinevusi. 30
Esimese suurima erinevusena tuleb välja tuua kaartide mõõtkava. 2012. aastal koostatud kaart on tehtud mõõtkavas 1:4 000, kuid 2014. aasta kaart (Joonis 13) 1:5 000. Selle põhjustas töö tellija soov saada kaarti suurema maa-ala kohta. Kuna kaarti kasutatakse mitmete võistluste korraldamiseks annab suurem maa-ala rohkem võimalusi erinevate radade planeerimiseks. Joonis 13. 2014. aasta Tallinna vanalinna uus orienteerumiskaart Teine suurem erinevus on horisontaalide vahedes. 2012. aastal koostud kaardil on see 2 meetrit, kuid 2014. aasta kaardil 2,5 meetrit. Uuemal kaardil on joonte lõikevahe suurem, sest siis on jooned kaardil hõredamalt ning seetõttu on kaart selgem ning loetavam. Erinevusi põhjustab ka see, et kaardile kantavaid objekte on kaardistatavast piirkonnast eemaldatud või hoopiski juurde lisatud. Kindlasti on uuel ja vanal kaardil erinev arv puid peale kantud. Suurim vahe esineb teeradade märkimisel. 2014. aasta kaardi koostajad kasutasid suurema osa pargi teede märkimiseks katteta teeraja leppemärki, kuid 2012. aasta kaardi koostajad on märkinud, et pargi teed on kattega. Hilisema kaardi koostajad ei tea milline oli 2012. aasta kaardi välitööde ajal pargi teeradade kate, kuid 2014. aastal oli suurem osa pargi teedest katteta. 31
Märgatava erinevusena võib välja tuua ka selle, et kaartidel on sisehoovid erinevalt märgitud. See tähendab, et ühe kaardi järgi saab hoovi pääseda, kuid teise kaardi järgi mitte. Selline muutus on kindlasti tingitud sellest, et kaartide välitööd on teostatud eri aegadel. 2014. aasta kaardi koostajad märkasid, et isegi nende välitööde tegemise aja jooksul lukustati mõned sisehoovid ning varem läbipääsetav sisehoov võis olla läbipääsmatu. Ühe silmapaistvama iseärasusena on välikohvikute olemasolu 2012. aasta kaardil. Sinna on kohvikud peale kantud, kuid 2014. aasta kaardile mitte. Puudumist põhjendavad kaardi koostajad sellega, et välitööde ajal ei olnud Tallinna vanalinnas veel välikohvikuid. Seda sellepärast, et töid teostati varakevadel. Kahe kaardi erinevused on põhjustatud eelkõige koostajate omalaadsest nägemusest objektidele. Kindlasti mängib suurt rolli ka kaartide koostamise aeg ja koostajate kaardi koostamise kogemus. Kaartide põhilised erinevused on koondatud tabelisse 1. Tabel 1. 2012. ja 2014. aasta orienteerumiskaartide võrdlus Omadus 2012. aasta kaart 2014. aasta kaart Mõõtkava 1:4000 1:5000 Horisontaalide lõikevahe 2 meetrit 2,5 meetrit Parkide teeradade märkimine Suuremas osas kattega Suuremas osas katteta Välikohvikud Olemas Puuduvad 32
Kokkuvõte Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli koostada sprintorienteerumiskaart Tallinna vanalinna kohta ning luua ülevaade orienteerumise ajaloost maailmas, sh Eestis. Esimeses peatükis räägiti orienteerumise ajaloost. Keskenduti ennekõike spordiala kujunemisele nii maailmas kui ka Eestis. Räägiti takistustest, mis said sportlikul orienteerumisel määravaks. Järgnes teine peatükk, kus oli lähemalt juttu kaardistamisest üldiselt läbi kartograafia vaatenurga. Räägiti, millised on kartograafias kaardistamise etapid. Tehti selgeks, mis asi on projektsioon ning millised on levinumad projektsioonid Eesti topograafilistel kaartidel. Kirjeldati elemente, mida tuleb kaardile kanda. Teises peatükis käsitleti ka mõistet orienteerumiskaardi aluskaart. Sooviti selgitada kriteeriumeid, mille järgi valitakse orienteerumiskaartide koostamisel aluskaarte. Lisaks sellele taheti ära näidata, kust tulevad orienteerumiskaartide projektsioonid. Viimasena keskenduti selles peatükis rahvusvahelistele nõuetele, mis olid kindlaks määratud, et koostada orienteerumiskaarte. Kolmas peatükk hõlmas orienteerumiskaardi koostamise protsessi. Kõigepealt seletati, kes soovis uut kaarti ning mis põhjusel tal seda vaja läks. Järgmisena räägiti programmist OCAD, millega toimus ettevalmistustöö arvutis. Pärast keskenduti kaardi koostamise protsessi tutvustamisele. Räägiti ära, kuidas käisid ettevalmistustööd arvutiga ning kuidas teostati välitöid. Arvutiga tuli kogu kaardistatav piirkond sisse digitaliseerida ehk aluskaardilt vajalikud objektid üle joonistada. Välitöödeks oli eelnevalt arvutis valmis tehtud kaardi kontrollimine Tallinna vanalinnas. Selleks prinditi kaart hetke seisuga välja ning sellele kleebiti peale kaardistuskile ehk kalka. Kalkale oli muudatusi väga hea peale märkida kaarti ennast määrimata. Vajadusel tuli uusi objekte kaardile juurde lisada ning ülearuseid eemaldada. Uute objektide asukoha kindlaks määramisel kasutati kompassi ja laserkaugusmõõturit. Pärast välitöid asuti arvuti taga muudatusi kaardile kandma. Selleks skaneeriti aluskaart koos kaardistuskilega arvutisse ning arvutis oleva pildi põhjal võis kaardile hakata muudatusi märkima. Taaskord kasutati programmi OCAD. Enne kaardi 33
vormistamist joonestati ettevalmistuse käigus saadud LIDAR jooned sujuvama joonega üle. Viimase etapina vormistati kaart ning saadeti tellijale. Peatüki lõpus oli juttu esimesest võistlusest, mis toimus antud töö raames valminud kaardiga. Keskenduti tagasisidele, mida saadi võistluse korraldajatelt. Viimase ehk neljanda peatüki sisuks oli võrdlus 2012. aastal koostatud Tallinna vanalinna orienteerumiskaardi ja uue 2014. aastal koostatud kaardi vahel. Lähtuti nii kartograafia nõuetest kui ka orienteerujatele vajalikest muudatustest. 34
Viidatud kirjanduse loetelu Boga, S. 1997. Orienteering. The Sport of Navigating with Map and Compass. Mechanicsburg. Stockpole Books. 201. Dresen, A. 2000. Revision of the International Specification for Orienteering Maps 2000. Mapping High-Tech Forum. Manuscript. Kivistik, A.; Raid, T., 1986. Orienteeruja käsiraamat. Tallinn: Eesti Raamat. 254. Kivistik, A. 1997. Orienteerumissport.1, Algus, areng, meistrivõistlused. Tallinn. Koolibri. 109. Remm, K.; Raid, T., 2012. Orienteerumiskaardi joonistamine ja usaldusväärsus. Orienteeruja 1/127. 45 47. Suurna, R.; Sisas, E. 2012. Kartograafia alused. Tallinn. Sa Innove. 7 29. Zentai, L. 2009. The use of new technologies in making orienteering maps. Journal of Orienteering. 17. 56 64. Zentai, L. 2011. Legibility of Orienteering Maps: Evolution and Influences. The Cartographic Journal. 48. 108 115. Viirsalu, V. 2006. Eesti orienteerumise sünd ja hiilgeaastad 1959-1970. Tallinn: Eesti Entsüklopeedia Kirjastus. 456. 35
Lisad 36
Lisa 1. Alma Linnasprindi 16. aprilli etapil kasutusel olnud Tallinna vanalinna orienteerumiskaart (Rada A) 37
Lisa 2. Alma Linnasprindi 16. aprilli etapil kasutusel olnud Tallinna vanalinna orienteerumiskaart (Rada B) 38